Herakles ja Superman on kaksikvennad

Kuigi akadeemilises ringis liigub vahel arvamus, et tänapäeva inimene on müütidest enneolematult kaugenenud, pole müütilised lood välja surnud, neid teatakse ja mõistetakse endiselt. Iidsed müüdimotiivid püsivad elujõulisena läbi kirjanduse ja kunstiteoste, mille kaudu on need leidnud tee massimeediasse. Moodsates ekraaniteostes on raske näha elemente, mis pärineksid loomismüütidest, kuid hoopis selgemini ilmnevad filmides ja sarjades motiivid, mida võib pidada omaseks maailmalõpumüütidele (katastroofifilmid) ja moondumismüütidele (libahundi- ja vampiirilood). Iseäranis tugevalt on meedias esindatud mitmete žanrite kujul kangelasmüüdid ning romantilised müüdid.

Ka sellisel juhul, kui film või telesari ei kasuta otseseid müüditöötlusi või viiteid mütoloogiale, sisaldab see tegelasi, olukordi, sündmusi ja lahenduskäike, mis on omased mütoloogilistele lugudele. Müütides on olemas kõik õudusloo, põneviku, ulme, seikluse ja romantilise draama elemendid: kangelased liiguvad lendavatel objektidel ja kasutavad maagilisi esemeid (ulme), puutuvad kokku hirmuäratavate koletistega (õudus), võitlevad vaenlastega või peavad nende eest põgenema (märul), lahendavad mõistatusi ja ülesandeid (krimi, põnevik) ning abielluvad kõrgest seisusest naisega (romantika). Müüdid sisaldavad ka huumorit ja erootikat.

Filmide ja telesarjade tarbeks on originaallood töödeldud ning adapteeritud, et sobituda lääneliku peavoolu maitse, identiteedi ja orientatsiooniga. Praegusaja "ametlik" versioon põhineb vaid kitsal valikul kättesaadavatest allikmaterjalidest.

Tüüpiline lääne kangelane on pooleldi inimene ja pooleldi jumal, kes sooritab kuriteo või saab hakkama jubeda moraalse eksimusega ning asub seda siis vägitegude kaudu heastama. Heraklese eluskeem on siinkohal ilmekaks näiteks. Herakles oli jumal Zeusi ja sureliku naise Alkmene poeg, kellel lasus kolm pattu: vastuhakk Zeusile, Iphitose tapmine ja abielurikkumine Iolega. Pärast kahtteist vägitegu tabasid teda mürgimantlist põhjustatud piinad ja viimaks halastussurm tuleriidal.

Paljudel müütilistel sangaritel on neitsist emad (Jeesus, Karna, Ion, Romulus, Perseus). Ema võib raseduse ajal külastada oraakel või saab ta mõnel teisel viisil aimu oma poja erilisusest. Pärast sündi on kangelane suures ohus, mõningatel juhtudel võib ta jääda orvuks. Paljudes lugudes suletakse tulevane sangar kasti või kirstu ning see heidetakse vette, kust loomad või inimesed ta leiavad.

Hulk koomiksitest väljakasvanud superkangelasi (Batman, Superman, Ämblikmees, Raudmees, Kapten Ameerika jt) sarnanevad põhijoontes tugevalt klassikalisest mütoloogiast tuntud sangaritega. Ämblikmees hakkab vägitegusid tegema pärast oma onu mõrva, mille ta oleks suutnud ära hoida (kangelase moraalne eksimus).

Superman on pärit teiselt planeedilt, kuid sündinud ja üles kasvanud maa peal tavalises peres. Ta pääses koduplaneedi hävingust kosmoselaeval (kangelane on pärast sündi ohus, kaotab vanemad). Ka „Star Treki“ kapten Kirk pääseb vastsündinuna kindlast hukust päästekapslis. Avakosmos toimib taolistes lugudes vee analoogina, päästekapsel asendab kasti.

Sarnaste sünnijärgselt ohustatud kangelaste hulka võib liigitada ka Harry Potteri, "Terminaatori" saaga keskse tegelase John Connori ja mitmed teised. Batman asub kurjategijate vastu võitlusse ajendatuna oma vanemate tapmisest. Tööstur-leiutaja Raudmees kaotab samuti vanemad ning temast saab kangelane pärast seda, kui ka tema enda elu ohtu satub.

Näidata kangelast kui marginaalset "teist", kes ühiskonda päris hästi ei sobitu, on traditsioonilistele kangelaslugudele väga omane. Peaaegu kõik superkangelased käituvad eraklikuna ning elavad topeltelu (kangelase poolinimlikkus). Mutantlikud X-mehed (Wolverine jt) on oma eriliste võimete tõttu inimühiskonnas tõrjutud, kujutades allegoorilisel viisil mitmesuguseid vähemusi. Moodsa ajastu peegeldusena on meessoost sangarite kõrvale tekkinud kangelannad, nagu "Tähesõdade" Rey, Wonderwoman, sõjaprintsess Xena, Lara Croft, vampiiritapja Buffy, Ellen Ripley, Kassnaine jt, kes peavad end maskuliinses maailmas pidevalt tõestama.

Galaktikatevahelisi reise ja tundmatute planeetide koloniseerimist kujutavad ekraaniteosed on edasiarendus maadeavastustest. Sellesse kategooriasse kuuluvad näiteks "Star Trek", "Doctor Who", "Tulnukas", "Prometheus" ja "Avatar". Need sarjad ja filmid kirjeldavad kolumbuslikku missiooni, mille sihiks on leida kosmosest senitundmata alasid, uusi eluvorme ja tsivilisatsioone. Klassikalises mütoloogias on sarnaste lugude vasteks argonautide teekond kuldvillaku juurde, aga ka Odysseuse eksirännakud.

Mütoloogial on võime areneda välja ajaloost ehk teisipidi: ajaloolised sündmused muutuvad mütopoeetiliseks ning olulistest isikutest, eriti valitsejatest, saavad müütilised kangelased. Filmides tekitatakse tahtlikult alternatiivne ajalugu: faktid segatakse fantaasiaga või luuakse täiesti uus ajalugu, mis toimib reaalse ajaloo fantastilise peegeldusena. Nõnda on Vana-Kreeka tähtsündmusi käsitletud koomiksilikus, visuaalselt liialdatud vormis ("300") ning USA presidendist Abraham Lincolnist on tehtud vampiire jahtiv sangar ("Abraham Lincoln, vampiirikütt"). Alternatiivajaloolise fantaasia populaarsust kinnitavad kahtlemata "Sõrmuste isand" ja "Troonide mäng".

Üleloomulike võimeteta tegelased realistlikes ekraaniteostes toimivad samuti kangelaste ja kangelannadena, ehkki nende võitlusi näidatakse ilma fantaasiarikaste ja vaatemänguliste sümboliteta. Aktiivselt tegutsevate märulikangelaste ning detektiivide-kriminalistide tegevus on suunatud õiglusetaotlusele, melodramaatilistes lugudes käsitletakse ülima armastuse ideed.

Romantilised müüdid moodustavad olulise osa laiemalt tuntud mütoloogiast. Ainuüksi kreeka mütoloogia sisaldab ohtralt mitmesuguseid õnneliku ja traagilise lahendusega armastuslugusid: Eros ja Psyche, Orpheus ja Eyridike, Pygmalion ja Galatea, Apollon ja Daphne jpt. Armastus esimesest silmapilgust, kallima kaotus, sügav kiindumus vaatamata seisusevahele ning armastuse sünd ühiste läbielamuste käigus on vaid mõned romantilised motiivid, mis esinevad nii müütilistes lugudes kui ka melodramaatilistes filmides-sarjades.

Meedia aitab hoolimata meelelahutuslikust ja kommertsikesksest olemusest kinnitada vaataja usku inimlikesse ideaalidesse. Ka üleloomulike võimetega kangelasi näidatakse inimlikust küljest. "Head" surevad fiktsioonides harvem kui "halvad" ning positiivse tegelase surma näidatakse dramaatilisemalt.

Ehkki viis, kuidas kangelasi ekraanil esitletakse, kajastab ühtlasi nüüdisaegseid väärtushinnanguid, antakse tegelastele endiselt arhetüüpne müütiline vorm, mille kaudu saab võimalikuks vaataja osaline või täielik samastumine tegelasega. See omakorda võimaldab vaatajal aktsepteerida ning omaks võtta ekraanil nähtavaid väärtusi ja leida rahuldust psühholoogilistele vajadustele.