„Meelejahutaja“ pidavat olema legend ja kullatükike Eesti raadioajaloos. Mina ei tea sellest „õigest“ naljaviskamise saatest suurt midagi. Küll aga lõin kõrvad kikki, kui Vikerraadio lasi eetrisse projekti „Meelejahutaja 2013“.
Mida siis kõrv kinni püüdis? Kuuldemäng on nooremale põlvkonnale (kelle hulka minagi kuulun) ilmselt natuke võõras žanr, kuid igapäevase diskoriloba ja arvamusliidrite targutamise kõrval mõjub ta kevadise tuulepuhanguna. Väärt näitlejate (Vaarik, Uuspõld, Avandi, Vannari, proua Võigemast jt) ilmekad esitused olid nauditavad, kohati kuivavõitu tekstidest pigistati välja viimne kui tilk. Hämmeldust tekitas tuim publik, kes oli küll varmas käsi kokku lööma, kuid naeruga koonerdas, otsekui oleks kartnud endast kergemeelse muljet jätta. Vahest ei olnudki millegi peale naerda? Mõned sketšid olidki pigem muigamiseks, aga kuidas on võimalik, et isegi Jüri Paeti särtsakad mõtteterad kedagi kihistama ei ajanud?! Kas soovolinik valvas isiklikult, et seksistliku kallakuga paetismid sooja vastuvõttu ei leiaks? Pühadevahe, laske ennast vabaks, rahvas!
Ei tahaks uskuda, et vanasti olid naljad naljakamad. Paraku tuleb tunnistada, et Kalju Kassi pisut nüüdisajastatud sketš „Avaldus iseendale“ mõjus uute humoreskide kõrval tõepoolest säravamalt, sääl oli vunki ja elegantsi. Muidugi aitas õnnestumisele kaasa Anne Paluveri võrratu esitus. Satiirikuid, kes söandasid võimu aadressil mõne terava killukese poetada, hinnati nõukaaja umbses õhustikus kõrgemalt. Kuid igal ajastul on ju oma mädapaised, mida naljanõeltega puruks torgata. Pahesid ja lollusi, mida välja naerda, jätkub endiselt. Iseasi, kas humoristidel on piisavalt silma ja taipu, et murekohad üles leida.
Mõned sketšid mõjusid jõuetuna. Kivirähki lugu „Raamatute kahjulik mõju“ oli parajalt päevakajaline (õpetaja tegi Tõnissonile selgeks, et „Tasuja“ on ebasoovitatav kirjandus, sest ei lähe kokku moodsa euroopaliku mõttelaadiga), kuid näis otsekui kibestunud marurahvuslase tatilärakas uue põlve ajaloolase kuuerevääril. Kusjuures õpetaja jutt ei kõlanud üldse nii naeruväärselt, totaka mulje jättis hoopis Tõnisson. Ühesõnaga, satiirinool ei tabanud märki. Mart Juure loodud saamatu suusataja Kevin Uljaste peaks Juurika lugejatele tuttav olema, kuid mina teda küll Uuspõllu häälega ette ei kujutanud. Uljaste on minu jaoks buratiinolik tegelane, piiksuva-prääksuva häälega memmekas. Kokkuvõte Uljaste hooajast ei pakkunud midagi uut, ikka seesama vana pläma. Kahjuks on Juur ennast kordama hakanud. Vahest oleks humoristide perre vaja värsket verd? Uusi ideid, uusi tegelaskujusid!
Mart Aderi naljapala telefoniagentide müüginippidest kuulus saate kõige vaimukamate sähvatuste hulka. Turumajanduslikud absurdsused said paljastatud, ahnepäitsid üldrahvalikus korras võlla tõmmatud. Lõppude lõpuks jääb aga õhku küsimus: kes on naiivsem – ettevõtja või ettevõetav? Päevast päeva määritakse meile ju pähe ebatooteid ja võltsväärtusi. Pakend on tähtsam kui sisu. Ahvatlustele vastupanemiseks läheb tarvis tugevat iseloomu. Noh, eks huumor ja tema vennad – satiir, grotesk ja iroonia – aita kah iseloomu treenida.
Seekordse „Meelejahutaja“ kohal hõljus õnneks viljastav Oskar Lutsu vaim. Lõputult ei saa siiski Lutsu tiivul lennata. Ise tuleb ka midagi välja mõelda. Mitmed sketšid kaldusid paraku labasustesse – aga eks labasusi olegi mõnus kirja panna. Kuulata on natuke piinlik, kuid see on juba kuulaja mure. Nalja teha ei ole raske, kuid naljaga on too häda, et paberil kipub ta kokku kuivama. Nalja järele on aga nõudlus alati olemas, mistõttu on rahvas valmis ka viletsa killu eest kõrget hinda maksma. Seega võib loota, et meelejahutajad tulevad ka järgmisel aastal, vahest isegi teravamalt, tempokamalt ja tõsisemalt. Sest nalja tuleb tõsiselt teha.
