Küll on külvikampaania!
Kas siis unelmatest lubatud lõikus ongi varsti käes?
Kuhu me mahutame määratu saagi?!
Leidsin need värsid 1974. aastal välja antud Eesti NSV Kirjanike Liidu koondteosest „Kirjanduse sirvilauad“. Kõigi kogumikus esindatud autorite kohta on ka lühikesed elulookirjeldused, ainult Alliksaar on „ära unustatud“. Ilmselt SS-lase mundrimärkide tõttu. Ometi võtavad tema värsid ses raamatus enda alla suisa seitse lehekülge. Ehkki Alliksaare elust ja loomingust on viimase kümne aasta jooksul ilmunud mitmeid käsitlusi, ei ilmne neist ometigi täiel määral, kes oli see 90 aasta eest sündinud värsivõlur. Ikka jääb ta salapäraseks. Tema kaasteeliste mälestuste põhjal otsustades oli tegemist puhtaverelise boheemlasega, kel erksad mõtted ja vastakas iseloom.
Öö loob mulje asjade näo lõppematusest.
Katta on kergem kui avada.
Uidata on uljam kui uinuda.
Vabadus on väärtuslikum igast tavast.
Kuid mis tähtsust ongi kõigil bio- ja monograafiatel – loovisiksuse elust kõneleb kõige selgemalt tema looming. Kirjanduselust kõrvale tõrjutuna ei olnud Alliksaarel õnne oma luulet trükituna näha. Alles paar aastat pärast tema surma ilmus kogu „Olematus võiks ka olemata olla“. Juba pealkirjast õhkub mängleva metafüüsika eksootilist hõngu. Siin peitub hoiatus salakavalate filosoofiliste karide eest, mille otsa kõhnad purjekad võivad põrutada. Alliksaare luule on raskepärane, intellektuaalselt massiivne, ehkki sädeleva pealispinnaga... kui nimetada sädeluseks kalambuuri. Sõnamängud oleks nagu sündinud ütlemise ja etlemise lustist, kuid neis peitub mõistatusi, mida polegi nii lihtne lahendada. See luule nõuab mõtlemise vaeva.
Puudutage mindki oma lunastava tukutuki tukaga!
Tehke minugi laubale oma oivalise oimetuse kaitsemärk!
Pistke mindki oma puhtasse puhkusepurki!
Loovutage mullegi oma rammusat ravirooga!
Liimige kinni mu julmade kujutelmade raamat!
Alliksaar sai Tartu noorte luuleinimeste vaimseks juhiks, kassetipõlvkonna giidiks, kes näitas tulevastele tähtpoeetidele kätte teeotsa moodsa luule juurde. Seejuures jäi ta ikka ajatuks mõtisklejaks. Alliksaar näikse olevat muuhulgas muretseja, kes ei kaota iialgi lootust. Ehkki mõnikord, jah, saab tumedakarvaline masendus oma osa ja hinges ärkab pessimist.
Oleme hilinejad,
see on me saatuse tahe.
Oleme tilisevad
kuljused mastide vahel,
hõiskaval narridelaeval,
laeval, mis kihutab hukku.
Keegi käib tumedal taeval
ja keerab me hulljulgeid
lootusi lukku.
Küllap heliseb ka kõige luulekaugema inimese ähmases alateadvuses vaikselt-vaikselt: „Ei ole paremaid, halvemaid aegu, on üksnes hetk, milles elame praegu.“ Ja jälle on platsis optimist! Vahest isegi häbelik erootik, kes teinekord tasakesi maistele mõnudele oodi luilutab:
Su rinnad on rannad, on linnad.
Et sadamais joobuda,
pean tasuma rõõmude hinnad
ja ehmudes loobuma.
Imelikul (või hoopis tavalisel) kombel näitavad Alliksaare voogavad mõttekujundid, kui palju sõltub poeedi elu ja looming juhustest. Kui õnnelik võib olla luuletaja, kes leiab õiged sõnad, et tõlkida maisesse keelde vaimusilma kaemused. Ainult poeet teab, mis maksavad assotsiatsioonid ja reministsentsid. Ja millist piina valmistab poeedile võim, mis tema tiibu nüsib, ta priiust piirab ja trükimusta keelates ta ahtraks jätab. Nüüdispoeetidele oleks see mõeldamatu. Kuid julmadest juhustest, millest vist saatus koosneb, tuleb üle olla.
Südamehaavad ei saa olla sügavad.
Muidu lakkaks süda löömast.
Aeg poeeti ei murra. Vahest õpetab Alliksaar oma sädelevate teoste kaudu tänaseidki noorluuletajaid, kes vabavärsside anarhilises keskkonnas alles oma mina otsivad? Nii mõnegi lootustandva ja lootust kaotava rohelise värsisepa sepistuste tagant paistaks nagu välja Alliksaare kõrvad. Aga kuidas temalt õppida, kui me ei teagi, kes ta oli?! Ah, mis ma sonin. Võtame ette luuletuse „Autoportree“ ja sealt saab iga juhmimgi lugeja kristalse pildi Artur Alliksaare vastandlikust ja vaimustavast vaimunäost:
Mu hinges koos on munk ja sübariit,
ei tea ma, kumba enam, kumba vähem.
Kesk aja hallust köen kui tuliriit
ja otsin kõige kiuste elulähet.
