Suvi on üks õudne aeg. Murutraktorid ja –niidukid mürisevad, trimmerid vinguvad, mootorsaed urisevad ja kreissaed kräunuvad. Vabaõhukontsertide võimendus püüab ületada helibarjääri. Sood ja heinaküünid on täis lärmakaid turiste, kes võtavad „Kungla rahvast“ sõna-sõnalt („Ma laulan mättal, mäe peal ja õhtul hilja õues!!“). Ei tea, kas mõni teaduslik uurimus kinnitab ülemäärase UV-kiirguse ergutavat mõju häälepaeltele, kuid grillivate naabrite prallesid kuuldes näib korrelatsioon olevat ilmselge. Kogu selle kisa ja kilkamise sees ei jõua esimest hallaööd ära oodatagi. Nõnda ei jää muud üle, kui pageda metsa.
Aga suine mets…! See on vaikne välu, sulnis ojavulin, vidistavad vindid ja käätsuvad rähnid, rääkimata puude sosisklevast kohinast. Metsas ei lärma keegi, kuigi igaüks saab sõna. Ja kõigil on midagi tarka öelda. Ainult metsaäärse rohtunud kivikangru peale kolinud maasikad püsivad vait. Nende asi on rubiini moodi punaseks värvuda ja oodata, et mõni nokk või näpp neid nopiks.
Inimkond on oma hälliaegadest peale seadnud elu looduse taktikepi järgi. Suvi oli töötegemise aeg, talv jäi puhkamiseks. Praeguse aja inimene ei saa enam looduse rütmis elada. Tali veedetakse tööd rabades, suvi laiseldes. Kuidas need asjad küll nii pahupidi on pöördunud?! Eks ole süüdi tööstusrevolutsioon ja sellega kaasnenud linnastumine. Linn meelitas inimese eemale metsast ja põllust, pööras tema tuhandete aastate pikkuse elulaadi pea peale. Linnast otsitakse tööd ja õnne. Juured ei kinnitu aga asfalti ega betooni, vaid ikka pehmesse mulda. Pehme muld ja vaikne kasv – see on puude tarkus. Lärmiga ei sirgu keegi haljendavaks hiiuks.
Rohetav maastik on tulvil elu. Olen juba lapsest saati arvanud, et roheline on elu värv. Ilma klorofüllita poleks inimeselgi hapnikku. Heidan vahest talvelgi pilgu mõnele elust pakatavale suvisele fotole või maalile. Loodus inspireerib kunstnikke igavesti. Ameeriklase Olive Parker Blacki maalidki, mis siin teksti sees õndsalt rohetavad, mõjuvad koduselt, lootustandvalt, helgelt. Linnad muutuvad ja inimesed nende sees samuti, kuid karjamaad, ojakaldad ja metsatukad jäävad samaks. Linnu võib lammutada, aga loodus jätkab visalt oma eluringi.
Vahest võib lärmitsejatele ka andeks anda. Suvi paneb elama. Elu on alati täis hääli. Tuleb ju inimene siia ilma ikka kisades. Häältes on rahutust, kuid ka rõõmu, ekstaasi, eufooriat. Põhjamaalane tahab võtta suvest kõik, tabada seda üürikese kestvusega imet, mis teeb hinge vabaks ja peitsib päikese tundliku pintsli abil lumivalget nahka. Kes lärmab, kes haljendab. Oma elu igal olendil.
