Kõikidest naljaliikidest on paroodia küllap kõige nõudlikum. Paroodia nõuab nii tegijalt kui vaatajalt – ühelt sisseelamisvõimet parodeeritavasse, teiselt teadmisi parodeeritavast. Nagu olen varemgi kirjutanud (Narruse kiituseks), näikse paroodia olevat eestlastele väga mokkamööda. TV3-e eetrilainetes hulpiva maskeraadisaate „Su nägu kõlab tuttavalt“ menu üksnes tõestab seda.
Veneetslased hakkasid keskajal maske kandma peamiselt ühiskondlikel põhjustel: linn oli pindalalt pisike, kuid sotsiaalsed erinevused hiiglaslikud. Mõned ajaloolased arvavad, et Veneetsias kanti maske aasta läbi seisusliku väärikuse säilitamiseks. Kuna erinevad sotsiaalsed kihid puutusid üksteisega paratamatult kokku, oli mask omamoodi preservatiiv, mis lubas igaühega turvaliselt suhelda. Seejuures polnud haruldane, et kerjus kandis aadlikurõivaid ja aadlihärra tegi kerjust. Nõnda võib öelda, et veneetslased parodeerisid kaaslinlasi sotsiaalsete lõhede ületamiseks.
Paroodia ühendavast jõust annab tunnistust ka „Su nägu kõlab tuttavalt“. Tuntud meelelahutajad, kes saatest saatesse teisi tuntud isikuid järele teevad, ei ole mõistagi ametisse kutsutud ühiskondlikul eesmärgil. Vähemalt mitte otseselt. Visatakse niisama nalja ning pakutakse mitmekülgset muusikaassortiid. Kuid kellelegi ei panda ära, kedagi ei mõnitata ega pilata. Puhas paroodia on komplimendi kõrgeim vorm. Niisiis jagatakse igal pühapäevaõhtul Mart Sanderi taktikepi all kummardusi muusikutele meite seast ja mujalt.
Saate ühendav, piire purustav ja kõiki lepitav vägi peitub grimmimeistrite ja kostümeerijate arsenalis. Pole mehi ega naisi, musti ega valgeid, võõraid ega omasid. Piisab vaid sellest, kui naine torkab nina alla vuntsid, mees tõmbab selga kleidi ning valgest varesest saab must ronk – ja juba ongi nali lahti. Korraga haihtuvad rassistlikud, ksenofoobsed ja homofoobsed pained. Laval ei ole erinevusi, seal on ainult inimesed. Klounid, narrid, jokkerid, triksterid – kõik need, kelle võimuses on maailm pahupidi pöörata ja näidata, et tegelikult ei olegi elukene nii must ja valge, nagu mugavusest arvatakse. Nalja ja muusika lepitav jõud sõidab nagu muruniidukiga üle argisest „teise“ kartusest. Seega näib, et „Su nägu kõlab tuttavalt“ kannab ikkagi mingit vaevutabatavat veneetslaslikku vaimu, mis hägustab stiilsel moel piiri „meie“ ja „nende“ vahel.
Transvestiidimängude ja minstrel show'de psühhoanalüütilised seletused lähevad vahest liigagi kaugele, mistõttu oleks ekraani ette istudes targem lihtsalt aju välja lülitada ning nautida kahjutuid ümberkehastumisi. Paroodia boonuseks on pealegi mõnus ahhaa-tunne ja vau-efekt, kui mõni lavalolijatest eriti meisterlikult oma ülesandega hakkama saab. Näiteks Evelin Võigemasti versioon Heli Läätsest võtab veel pikka aega ahhetama. Jajah, vaadakem peeglisse ja tunnistagem: meis kõigis on kübeke klouni… ka siis, kui seda ei näe.
