Rahvaloendus andis ametliku kinnituse juba mitmeid aastaid käärinud faktile: Eesti on õigeusklik maa. Luterliku kiriku eeskodades valitseb endiselt optimism, tagatubades aga kogunevad morni näoga karjased, kelle voonakesed on siia-sinna laiali jooksnud. Peamiselt nimetavad end luterlaseks veel üle 50-aastased ning mõningate vaimulike jutt sellest, et noori on viimastel aastatel kirikusse aina juurde tulnud, näib pigem sireliroosa illusioonina. Statistika järgi oli alla 30-aastaseid luterlasi vähem kui 10 000. Noortes aga peegeldub tulevik, nii et arvudele otsa vaadates võib arvata, et usku tunnistavate eestimaalaste hulk väheneb tulevikus veelgi.
Usku peab omaks 29,3% Eesti elanikest. Noorte arvestuses on sama näitaja 17,6. See tähendab, et vaid 45 019 inimest vanuses 15–29 peab end mingil määral usklikuks. Alla 20-aastastest pooldab mõnda usku 9273 vastajat. Vähe muidugi, aga on see siis katastroof? Ehk on väheste usujärgijate hulga taga hoopiski semantiline segadus? Paljud noored ei pea usku enda jaoks tähtsaks. Religiooni mõistetakse kui ajaloolist ja iganenud nähtust, mis moodsasse inimesse ei puutugi. Loomulikult puudub ka oskus ja tava usuteemadel arutleda. Ja mis seal arutleda, kui usualaseid teadmisi pole kusagilt paugupealt võtta.
Usuküsimusele ei soovinud vastata 14% inimestest. Noortest ei soovinud, tahtnud või viitsinud vastata 40 245 ehk 15,8%. Tõenäoliselt pole vastamast keeldujate seas kuigi palju salausklikke. Kui inimesel on usuline eelistus olemas, ei ole tal ju mõjuvat põhjust seda väljendamata jätta – eriti veel anonüümses vormis. Need, kes jätsid rahvaloendusel usuküsimuse vahele, on arvatavalt religioosse enesemääratluseta inimesed. Nad pole saanud mahti ega pidanud vajalikuks usu peale mõelda. Ehk poeetilisemalt väljendudes: pole uidanud iseendas.
Küsimus number üks, mis rahvastikuteadlasi religioonivaldkonna juures kõige enam paelub, on muidugi selge: kes on need enam kui pool miljonit mitteusklikku? Lihtsalt usuleiged? Agnostikud? Materialistid-ratsionalistid? Õigupoolest paistab, et mitteusklike võimas armee viitab väga mitmekesisele ja ebatraditsioonilisele uskumuste süsteemile, mis ei mahu traditsioonilise ristiusu ega ka mõne teise, vanema või uuema religiooni raamidesse. Eestlased tahavad olla „oma usku“, mitte järgida kellegi teise peas kokku pandud dogmade paketti. Keskmise eestlase jaoks on individuaalsus väga oluline ning see avaldub ka usuküsimustes. Oma usk aga… ei olegi nagu usk. See on mõtteviis, mida ei soovita risustada religioossete mõistetega. Eestlased ei usalda erakondi ega kirikut. Igasugused kinnised seltskonnad muutuvad kollektiivses teadvuses vabamüürlikeks loožideks. Kirik esindab endiselt vabadust ahistavat võimu, vägivalda ja totakaid illusioone. See kuvand on visa muutuma, eriti esivaimulike tagurlikku poliitikat silmas pidades.
Raske on ette kujutada inimest, kes mitte millessegi ei usu. Võtame ette ühe teise värskema uuringu, „Elust, usust ja usuelust 2010“. Sealt saame teada, et selgeltnägijatesse, kõrgemasse jõudu ja astroloogiasse usutakse päris agaralt. Noppisin välja mõningad uuringus esitatud väited koos nõustujate protsendiga:
Mõnedel inimestel on võime tulevasi sündmusi ette näha. – 82%.
On olemas kõrgem vägi, elujõud või energia, mis mõjutab inimesi ja kõike maailmas toimuvat.– 63%.
Teatud märgid ja ended võivad elu pöördelisi sündmusi ette ennustada. – 62%.
Inimese iseloomu ja saatust mõjutab tähtede ja planeetide seis tema sünnihetkel. – 56%.
Inimhinge eksistents jätkub ka pärast surma. – 47%.
Inimese elusaatus on ette määratud. – 41%.
Lisaks heidab uuring eredat valgust ka nende inimeste peale, kes rahvaloendusel ilmselt varjude tsooni ehk mitteusklike hulka jäid. 40% vastanutest nõustus osaliselt või täielikult väitega: ma ei poolda ühtki religiooni ega kirikut, mul on oma usk. Palun väga! Mida see oma usk tähendab, võib olla inimeseti väga erinev. Kokkuvõttes otsustab aga igaüks sisemise tunnetuse, vaistu, maitse ja maailmanägemuse kohaselt, mida ta uskumisväärseks peab. Kui ristiusk kõrvale jätta, kipub Eesti olema üks korralik „omausuliste“ maa. Nii et jutud religiooni hääbumisest pühal Maarjamaa pinnal on tugevasti liialdatud. Konks on lihtsalt selles, et religiooni nähakse millegi negatiivsena, oma usk on aga puhas ja ehe.
Muide, mina valisin rahvaloendusel väljapakutud pikast nimekirjast vastusevariandi „pagan“. Tundus tol hetkel kõige sümpaatsem, ehkki oleks võinud valida ka „looduseusu“. Nüüd selgus, et peale minu on Eestimaal veel 340 paganat…
