Suured sõjad on muutnud sageli tervete rahvaste saatust ja korrigeerinud ajastu mõttemalle. Teine maailmasõda jättis loendamatult paljude riikide ajalukku sügava haava ning armid seitsmekümne aasta tagusest ajast on endiselt näha. Demokraatia nõrkus ja diktatuuride tugevus vallandas traagiliste sündmuste rea, mille hinnaks kujunesid kümned miljonid inimelud. See oli aeg, mil lihtsad inimesed rebiti välja senisest elurütmist ning seati keeruliste valikute ette. Mida üks või teine valik endaga kaasa toob, ei osanud keegi aimata.
1941–1944 olid Eesti alad poksiringiks, kus taplesid kaks võimsat diktatuuririiki. Ühel pool natslik Saksamaa, teisel pool Nõukogude Liit. Kas taolises segadikus oli eesti meestel mingeid valikuid? Küüniline vastus kõlaks: valikuid oli palju. Oli võimalus teenida Punaarmees või saksa sõjaväes, minna metsavennaks, pageda Läände või sattuda koonduslaagrisse. Paraku puudus valikuvariant, mida enamik mehi eelistanud oleks: elada ja töötada rahus iseseisvas Eesti Vabariigis, nii nagu enne sõdagi.
Juulis 1941 asendus nõukogude võim Eestis natside ülemvõimuga, lõpetades esimese „punase“ aasta. Kui süveneda mikroajalukku ja lugeda tavaliste inimeste meenutusi sõjaajast, jääb silma saksa vägede leebe kujutamine. Vähemalt saksa okupatsiooni esimesel poolel nähakse haakristi kandjates tsiviliseeritud, viisakaid ja põlisrahvasse peaaegu soosivalt suhtuvaid mehi, kes mõne mälestusekillu kohaselt polnud pealegi nii koledad ja räpased kui varasemad okupandid. Sakslased ei küüditanud kohalikke inimesi ning fakt, et nad mõrvasid ligi 4000 peamiselt nõukogude võimuga koostööd teinud Eesti elanikku, ei kaalunud üles kümnete tuhandete kommunismiohvrite kannatusi.
Tänapäeva prantslasele või inglasele, kelle ajalookäsitlus on 100% natsivaenulik ja Hitler kuradi võrdkuju, mõjuvad šokeerivalt eestlaste mõnevõrra „pehmemad“ mälestused natslikust režiimist. Teine šokk järgneb holokausti leigel tunnistamisel. „Jah, natsid tapsid miljoneid juute, kuid kommunistid kiusasid, piinasid ja hävitasid eestlasi,“ näib olevat siinne levinud mõtteviis. Holokaustist sai aga ilmasõja järel genotsiidi sünonüüm ning Lääne-Euroopa lõi juute kui märterrahvast ümbritseva oreooli veelgi enam särama. Ida-Euroopa rahvastes on tekitanud trotsi asjaolu, et natslikud kuriteod on ammu hukka mõistetud, kuid kommunismi inimsusevastased aktsioonid jäänud siiani tribunali ette tirimata. Hitleri ja Stalini vahele paigutatakse siinpool kunagist raudset eesriiet kõhklematult võrdusmärk, kuid riigid, kes Teises maailmasõjas Nõukogude Liiduga ühes paadis sõudsid, hoiduvad endiselt krõbedamast kriitikast kunagise liitlase aadressil. Sotsialistlik impeerium aitas ju võidelda ühise vaenlase vastu. Võitjate üle kohut ei mõisteta – see deviis kammitseb mõningaid Lääne-Euroopa ajaloolasi isegi 21. sajandil.
Kui pöörduda tagasi ajaloo rohujuure tasandile ja lahata tavaliste eesti inimeste mälestusi, ei kohta peaaegu mitte ühelgi juhul nimetusi „nats“ või „natslik okupatsioon“. Ikka räägitakse, et „sakslased tulid sisse“ või „oli saksa okupatsioon“. Selline keelekasutus on levinud ka eesti ajaloolaste seas. Siit võib järeldada, et inimesed ei väärtustanud sõjakeerises ideoloogiat, vaid inimlikkust. Lihtsa talupere jaoks polnud tähtis, millist mundrit sõdur kannab, vaid see, milline on tema suhtumine: kas ta võtab sea laudast ja piima sahvrist vägivaldselt või ulatab selle eest ka raha ja poetab mõne tänusõnagi.
Kokkupuude saksa okupantidega oli rahvale küllalt põgus ning need hirmuteod, mis toimusid Eesti aladel paiknenud koonduslaagrites, jäid enamasti varju. Punatähe all roimi korraldanud meeste julmus, millele lisab rõhku järgnenud ligi poole sajandi pikkune nõukogude okupatsioon, oli aga silmaga nähtav. Kui natsid oleks Eestis märatsenud sama metsikult nagu enamlased „kannatuste aastal“, oleks ka suhtumine neisse samaväärne.
1941–1944 toimus Eesti aladel neli mobilisatsiooni, millega sakslased rikkusid rahvusvahelist õigust, värvates relvajõududesse okupeeritud alade kodanikke. Sellele vaatamata leidus ka tuhandeid mehi, kes astusid saksa väkke vabatahtlikult, et maksta kätte enamlaste kuritegude eest. Hiljem, kui Nõukogude väed toibusid ja sõjaõnn hakkas nende kasuks pöörduma, lootsid eestlased pidada lahinguid oma kodumaa nimel. Sellele aitas kaasa saksapoolne ähmane kinnitus, et Eesti iseseisvuse taastamine on tulevikus võimalik, kui eestlased annavad panuse nõukogude vägede vastu võitlemisel. Võõras mundris sõdida ei tahtnud keegi, kuid kui oli valida kahe halva vahel, otsustati võidelda ühe halva ridades halvema vastu. 1944 marsiti Narva poole peaaegu samade mõtetega kui Vabadussõjas.
Lääneeurooplastel pole sellist ajaloorakurssi kerge mõista. Prantslased leiavad endiselt, et kommunistid on küll veidrikud, kuid üsna sümpaatsed ja kahjutud. Pealegi osalesid nad II maailmasõja ajal vastupanuliikumises ning kannatasid natside repressioonide all, mistõttu mõjub kommunismi ja natsismi võrdlemine sealkandis häirivalt.
Kas Eesti Leegionisse, idapataljonidesse ja Omakaitsesse kuulunud mehed olid natsid? Kas Punaarmeelased, kes saksa väed Eestist välja kihutasid, olid vabastajad? Neile küsimustele ei saa vastata vaid „jah“ või „ei“. Oht ajalugu must-valgelt näha varitseb nii siin- kui sealpool Peipsit. Omakaitsesse kuulus palju metsavendi, kes olid juba olemuselt antikommunistid, Eesti Leegionis teeninud mehed kandsid rahvuslikku sümboolikat, kuigi olid vormiliselt SS-lased, ning keeldusid saksa sõjaväe vandetõotustest. Punaarmeelased said sõja lõpul aga tasuda Leningradi blokaadi ja teiste kannatuste eest ning nõukogude propagandast kuumaks köetud sõdurid võisid end tõesti pidada õige eesmärgi nimel sõdijateks. Saksamaale tungides muutusid needsamad inglid koletisteks ning uputasid oma viha ka süütute tsiviilisikute verre. Võitjatena võisid nad endale tapatöid lubada. Nõukogude armees sundmobiliseeritutena teeninud eestlased polnud aga natside purustamisega midagi võitnud. Sellised pooltoonid iseloomustavad kogu II maailmasõda.
Pärast sotsialistlike režiimide kokkuvarisemist asuti Ida-Euroopas hoogsalt rahvuslikke ajalugusid kirjutama. Igaüks jahtis oma tõde ja ülistas oma märtreid, paraku jäid erinevad ajalookäsitlused kooskõlastamata. Läänes toimus see juba ilmasõja järel.
Minevik on mõjutanud olevikku ja selleks, et kehtivaid tõekspidamisi muuta, tuleb pöörduda tagasi minevikku ning seal paiknevad faktid ümber hinnata. Taoline dialoog ajalooga peab toimuma pidevalt. Traumaatilised II maailmasõja sündmused kaugenevad, kuid pilk minevikku ei tohi ähmastuda. Meie 20. sajandi ajaloos on küllalt valupunkte, mis vajavad lahtirääkimist.
Euroopa ja maailma ajalooline mõtlemine peaks olema juba küllalt küps, et mitte näha pelgalt ühe või teise armee mundreid, vaid inimesi mundrite sees. Lõppude lõpuks kujundavad ajaloo ikkagi inimesed kõigi oma nõrkuste ja tugevustega.
