Torm, nälg ja seadus – ei inimene nende vastu saa
Nii võib kokku võtta David Granni meisterliku dokumentaaljutustuse „Wager. Lugu laevahukust, mässust ja mõrvast”. HMS Wager oli uhke Briti sõjalaev, mis saadeti 1740. aastal teele poolsalajase missiooniga: pidada kinni aaretest pungil Hispaania laev ja see inglasliku elegantsiga paljaks riisuda. Panused olid kõrged. Sestap pole ka juhus, et hispaanlasi jälitav alus sai nimeks Wager (eesti keeli „kihlvedu”).
Olgu kohe öeldud, et Wageri missioon kukkus läbi. Juba üle Atlandi sõites jäi osa laevameeskonnast skorbuuti. Hämmastav, et veel 18. sajandilgi – valgustussajandil, mil teadmised, eksperimendid ja ratsionaalne mõtteviis hoogsalt esikohale seati – ei teadnud arstid endiselt, et skorbuuti saab ennetada ja ravida väga lihtsalt, C-vitamiiniga. Wager tegi koguni vahepeatuse ühes Lõuna-Ameerika sadamas, mille lähedal kasvasid greibid, kuid pardale neid ei toodud.
Tõeline põrgutee algas ümber Horni neeme sõites. Tegu on piirkonnaga, kus tormid vaibuvad harva. Teised Briti laevastikku kuulunud alused kaotati silmist. Jõuti küll Vaiksele ookeanile, aga Patagoonia ranniku lähedal sõitis Wager kalju otsa. Järgnesid külm, nälg, haigused, mäss, mõrv ja surm. Ja surm. Ja veelkord surm.
Pärast inimtühjal saarel konutamist jagunesid merehädalised kaheks. Ohvitser Bulkley juhtimisel läbis üks rühm kipakal paadikesel ligi 3000 miili, kuni jõudis Brasiiliasse. Alles pool aastat hiljem maabus ka teine rühm, kuhu kuulusid kapten Cheapile truuks jäänud mehed. Mõlemal poolel oli rääkida oma lugu. Inglismaalt teele asunud umbes 250 mehest jäi lõpuks ellu 30.
Sellega lugu siiski ei lõppenud. Tegeliku tõe pidi välja selgitama kohus. Laevahukk oli toonud kaasa mitu kuritegu. Keda üles puua – mässulised või mõrvar?
Täpsemalt ma Wageri uskumatust saagast kõnelda ei tahakski, igaüks saab seda Granni raamatust ise lugeda. Kahju, et Wager ei ole sama tuntud laev kui Bounty, millest on seni vähemalt kolm suurt mängufilmi valminud. Bounty mässu (1789) lõpplahendus oli küll dramaatilisem, ent Wageri juhtum paelub oma pingestatud ja mitmekihilise sündmustikuga. Annab imestada, kuidas sai keegi Wageri meeskonda tabanud kannatuste kadalipust üldse eluga välja tulla. Peab nõustuma nendega, kes ütlevad: vanasti olid laevad puust ja mehed rauast, praegu on vastupidi.
Raamatul on ka poliitiline varjund. David Grann on ameeriklane, mistõttu on skepsis Briti monarhia suhtes tal juba veres. Autor peab Wageri lugu Briti koloniaalimpeeriumi järk-järgulise lagunemise alguspunktiks. Iga impeerium on türanlik. Inglasliku suhkruvaaba all mädanev korjus ei saanudki lõputult kesta. Ligi kolmkümmend aastat pärast Wageri retke puhkes Ameerika iseseisvussõda. Vajuks need meie aja türanniad kah ükskord sügavale põhja!
Mõnevõrra üllatuslikult mängib „Wageris” üht peaosa John Byron, kuulsa poeedi George Gordon Byroni vanaisa, tollal veel üsna noor ja vähekogenud meremehike. Luuletaja Byron sai vanaisa seiklustest ja Wageri hukust inspiratsiooni, kui kirjutas eepilist poeemi „Don Juan”. Poeem sütitas omakorda Eugene Delacroix’d maalima hukust pääsenud mehi. Nõnda on Wageri ränk saatus leidnud peegelduse eri kunstivormides.
 |
| "Don Juani vrakk" Eugene Delacroix |
