Külaline näeb tunniga rohkem kui peremees terve aastaga, ütleb vanasõna. Kui vaadata Eesti olusid läbi külaliselt laenatud läätse, avaneb harjumuspärasest selgem panoraam. Äsja ilmus USA nädalalehes The Christian Science Monitor lühike ülevaatlik artikkel eestlaste usuelust. Pealkiri „Eesti usklikud ostlevad spirituaalsel turuplatsil“ võtab siinsed religioossed suundumused tabavalt kokku.
„Ettekujutus Eestist kui kõige ateistlikumast riigist paistab eksisteerivat ainult eestlaste kujutlustes,“ ütleb Tartu Ülikooli õppejõud Atko Remmel. Sellega tuleb nõustuda. Kuna rahvuslik narratiiv, „meie lugu“ kaldub kirikuvastasusele, peegeldub see ka argistes arusaamades ja hoiakutes religiooni suhtes. Ristiusk toodi siia tule ja mõõgaga – see on rahvusliku kirikuvastasuse vundament. Nii katoliku kui luteri kirik on olnud ikka härraste kirikud, õigeusk võrdub aga eestlaslikus ajaloomälus tsaariusuga. Üleüldise rahvahariduse taga ei nähta luterlust, vaid „head“ Rootsi riiki. Ärkamisaegsete suurkujude CV-s on luterlik ja hernhuutlik kasvatus olulisel kohal, kuid mugavuse mõttes vaadatakse sellest lihtsalt mööda.
Kiriku viljakad põllud ei sobi kokku rahvuslooga. Siit koorub välja ka üks põhjusi, miks too õnnetu ristisammas Vabaduse väljaku ääres nii palju vastakaid reaktsioone tekitab. Rääkimata ebamugavustundest, mis näib paljusid haaravat, kui jõutakse hümni kolmanda salmini.
Artiklis tuuakse välja põnev järeldus: Eesti neoliberaalne majanduspoliitika on muuhulgas mõjutanud ka rahva religioosset meelelaadi. Usust on saanud samasugune toode, nagu vorstist või pesupulbrist. Isiklikku vabadust rõhutava ametliku ideoloogia tingimustes on traditsiooniliste usuvormide kõrval võtnud võrdväärsena koha sisse mitmesugused organiseerimata usundid. Neist kõige kaalukam on kahtlemata new age. Sõnad „avatus“ ja „sallivus“, mida artiklis turumajanduse kontekstis kasutatakse, ei ole siiski Eesti usuvaldkonna iseloomustamiseks sobilikud.
Usk kuulub meil kindlalt eraellu. Enamasti puudub komme oma usust kõnelda. Avalikku usklikkust ei sallita. (Väike ilmestav kõrvalepõige: kui noor „superstaar“ Rasmus Rändvee tunnistas ühes intervjuus, et on läbi lugenud Piibli ja Koraani, püüdis ajakirjanik temaga usuteemalist vestlust edasi arendada, kuid Rasmus põikles sellest kõrvale, nentides, et parem on usust mitte rääkida.) Usklikkus kuulub Eestis vaimsete hälvete kilda ja seda mitte tingimata patoloogilises mõttes. Pigem tundub, et see, kes oma usust juttu teeb, pole targem tollest, kes söögilauas oma aluspesu tutvustab.
Kindlasti ei saa öelda, et usku mõistetaks Eestis ühtmoodi. Paljud tõekspidamised, mida usuteadlased paigutaks religioonivalda, ei ole inimeste endi jaoks üldse usulise tähendusega. Kui üks nooruk teatab konkreetselt: „Ma ei usu tulnukatesse, aga ma tean, et nad on olemas,“ siis kuidas sellesse ütlemisse suhtuda? Ta ei pea end usklikuks, ent usub siiski. Usu ja teadmise vahekord on eestlaste meeltes põhjalikult sassis.
Religioossest turuplatsist rääkides tekib oht arvata, et uskumusi saabki „osta“ või meeldivuse alusel omandada. Tegelikkuses on raske leida inimest, kes laoks ostukorvi teadlikult üht-teist kristluse riiulilt, natuke idamaiste usundite letilt ja tsipake esoteerika külmkapist. Tõekspidamised sünnivad ikka sisemise tunde ajel. Proovimise pärast ei hakka keegi uskumusi tarbima. Kellele tundub karmavõlg veenvam kui pärispatt, lükkab kristlikud dogmad kõrvale ja asub pooldama idamaadest imporditud kraami. Seejuures ei maksa unustada, et eestlased eelistavad sageli ka omamaist. Paganavere vastu ikka ei saa. Iidseid looduslikke pühapaiku on alles avastama ja märkama hakatud.
Milles aga seisneb see õige eestlase usk? Ei tea. Paljud eestlased on turuplatsil uitavad vaesed, kes ei suuda otsustada, mida väheste sentide eest endale lubada. Nad ei tea, mida osta. Nad on agnostikud. A gnosis seda tähendabki – „ei tea“.
Samal teemal:
