Hiljuti avaldatud eesti rahvastiku usklikkust kompav uuring ei paku õigupoolest midagi uut. Usklikumad on pigem mitte-eestlased, pigem naised ja pigem vanemad inimesed, see on olnud nii juba viimased paarkümmend aastat. Kui värske uuring varasemate samalaadsete ritta paigutada, selgub aga, et usku oluliseks pidavate inimeste ring on laienenud, ehkki mitte kristluse suunas. Mida sellest järeldada?
Tuleb sedastada, et inimene on spirituaalne olend, homo spiritualis. On ikka kombeks anda oma teguviisidele rituaalne, ebamaterialistlik mõõde. Peale inimese polegi vist olemas elusorganismi, kes mõtiskleks nii kirglikult iseenda üle. Identiteediloome, mis algab uitküsimusest "Kes ma olen?" ongi juba religioosne tegevus või vähemalt selle alus.
Teiseks oluliseks komponendiks usulise eneseavastamise teel on emotsionaalne seisund, kas püsiv või ajutine. Religioosne tegevus eeldab võimu andmist emotsioonidele, teinekord võivad need ise võimu võtta. Naised, kelle emotsionaalne külg on tundlikum, kalduvad seetõttu ka enam usuliste mõtiskluste teele. Sama kehtib vanemaealiste inimeste kohta, kes pärast tormakamat või vähem tormakamat noorust leiavad end uuelt emotsionaalselt tasandilt, mil senistele elukogemustele hakatakse otsima vaimset tähendust. Aastad kaovad käest... mis mõte sel kõigel peaks olema? Nooruses taolisi küsimusi nõnda sageli ei esitata.
Religioon võib olla ka väljapääsuks keerulisest olukorrast, mil probleemide umbsõlme lahtiharutamiseks jääb kainelt kaalutud loogikast väheseks. Kui emotsioonid löövad üle pea, on religioossed praktikad nende vaigistamiseks üks vägevamaid ning tihtilugu ka tõhusamaid vahendeid. Kas see aga tähendab, et Karl Marxil oli tuline õigus, kui ta kuulutas, et religioon on oopium rahvale? Arvan, et see võrdkuju on täiesti omal kohal, kuid siia juurde tuleb nentida, et mõõdukas koguses on usulisel mõtlemisel - nagu ka oopiumil - eelkõige positiivne mõju. Religioonil võivad olla ohtlikud tagajärjed, kui emotsioonidel lastakse mõistuse üle täielikult võidutseda ning inimesi hakatakse jagama neiks, kes pooldavad "õiget usku" (s.t. meie) ja neiks, kes "väärusku" (ehk nemad). Praegusel pluralistlikul ajajärgul on säärased lahterdajad nimetatud fundamentalistideks. Kui usklik teadvustab endale, et tema usk on õige vaid talle endale ja mitte kogu maailmale, on kõik korras. Tugev usk annab inimesele elu mõtte, õpetab kõlbeliselt käituma ning vaigistab hirmu surma ees.
Kellele ei sobi aga valmistooted, olgu siis mistahes kristlikud usutunnistused või idamaised usundid, võib teha endale päris oma religiooni. Just selliste, "isiklike" religioonide osatähtsus ongi viimasel ajal eestlaste seas kasvanud. Inimene kogub kokku mitmesuguseid uskumusi väga erinevatest religioonidest, esoteerilistest allikatest ja ka teaduslikust maailmapildist ning koostab nende põhjal meeldiva ususüsteemi. Seejuures ei ole tema kõrgeimaks autoriteediks mitte pühakirjad ega pühamehed, vaid... tunne. Mis tundub õige ja inimesele endale sobiv, saab "ära usutud".
Isiklikke religioone lähemalt uurides ja üksteisega kõrvutades selgub siiski, et need polegi nii üüratult erinevad. Religioonisotsioloogias paigutatakse suurem jagu isiklikke usundeid sildikese "New Age" alla. Sellelt pinnalt järeldusi tehes selgub huvitav tõsiasi - enamik eestlasi ei ole kristlased, vaid "uusajastulased", kristlikku kõnepruuki kasutades - ebausklikud. Kuid korrakem veelkord: ükski usk pole "eba" ega "väär". Isegi siiras usk astroloogiasse ja teistesse pseudoteadustesse on inimesele nõuks ja abiks. Uskuda võib, aga mõistuse piires.
