Mesi on olnud hämaratest aegadest peale talurahva peamine magustoit. Ometi ei kõla väljend „mesikeel“ just kõige paremas helistikus. Kui kellelegi määritakse mett moka peale, siis tasub olla ettevaatlik. Rahvatarkustes peegeldub etniline vaimsus. Eestlased ei armasta komplimente. Kiitus sisaldab äärmisel juhul kurja silma krutskeid. Hea sõna võib tuua palju halba.
Umbusk komplimentide ja kiidusõnade vastu kõneleb pragmaatilisest talupojameelsusest. Eestlasel pole olnud kombeks ilukõnega keelepaelu koormata. Enamjaolt on eestlase vestlus informatiivse sisuga, oluline on mõttevahetus. Viisakusväljendeid pruugitakse napilt. Kui kaob aga sunnismaisus, avardub maailm. Kauged maad pakuvad palju magusat mett, mida siinsed mesilinnud toota ei suuda.
Netifoorumitest selgub, et Eesti naised käivad Türgis ja Egiptuses komplimente saamas. Päevitus polegi nii oluline. Päike pruunistab ka põhjas. Aga lõunamaa mehed…! Vaat need juba oskavad rääkida! Hulk Eesti naisi suhtub kuumaverelistesse meelitajatesse siiski teatud ujedusega, kuid ilusatest sõnadest ei ütle vististi keegi ära. Ja kui mõni võõramaa mõmmi veel rahakoti lahti tõmbab ja pisikese lilletutiga üllatab… Eesti mägrad on sellisel juhul nokaudis.
Naine tahab, et teda märgataks. Egas ta muidu ennast värvi ja ehi. Võib ette kujutada seda pettumust, kui naine pärast paari tunni pikkust sättimisetööd välja läheb ja oma vaevale ainsatki kiidusõna ei leia. Kes tõmbab tähelepanu, õigustab oma kohta siin päikese all. Ta on olemas, aktsepteeritud. Väike kompliment on nagu peenraha, mis väärtuselt peaaegu tähtsusetu, kuid saaja meele teeb ikka rõõmsamaks. Kasvõi mõneks sekundiks.
Mehe vaatepunktist ei maksa meelitused midagi. Sõnu ei pilluta. Sõna on kallis kraam ja kompliment läheb käiku ainult siis, kui metsik suksu nõuab taltsutamist. Kui aga mära on latrisse aetud, mis tast siis enam kaertega meelitada! Nooremad mehed teevad küll rohkem komplimente, kuid aastasadadega rehetares tahmunud tavasid nõnda lihtsalt välja ei vahetata.
Komplimendid on sageli sisutud väljendid. Jah, naine võib tõepoolest kütkestavalt kaunis välja näha, kuid kui komplimente näiteks mõnel pidulikumal üritusel sinna-tänna loopida, küll soengu, küll kleidi, küll võluva naeratuse eest – kas ei satu siis siirus kahtluse alla? Küllap on igaüks mõne kandi pealt kaunis, kuid komplimentide liigne tarvitamine võib neid tõsiselt devalveerida.
Koduseinte vahel võrsuvad komplimendid õige raskelt. Esimesed armumised ja komplimendikesed käivad justkui kokku, aga mida kauem inimesed teineteist tunnevad, seda keerukamaks muutub uute meelitussõnade vermimine. Pikaajalises suhtes saavad komplimendid otsa. Mis seal ikka korrutada, kui ilus ja hea ja hooliv naine on. Pragmaatiline talupoeg võtab jälle võimust. Keel jääb kangeks.
Mõned taimed ei vajagi pidevat kastmist. Paljudel meestel on ju kodus näägutavad kaktused, kes veest ei hooli. Aga kui aeg-ajalt paar ilusat sõna tilgutada, puhkeb kaktuski õide. Mõni kaktus osutub lausa roosiks! Ainult sõna on vaja, head sõna…
Arutelu komplimentide kasutuse üle kipub sageli muutuma väga naistekeskseks. Kas siis mehed ei oota komplimente? Salaja ootavad, ehkki mitmetel juhtudel tekitab kompliment kohmetust. Ka mees tahab, et tema parimaid külgi märgataks. Siiras tunnustus korraliku töö eest või lihtsalt mõni möödaminnes poetatud kiidusõna lisavad eneseusku ja teotahet igasse inimesse. Mees vajab võlusõnu ehk rohkemgi – pälvib ta neid ju nii harva.
Mõistagi võib küsida, kas kompliment on ikka auga välja teenitud. Kas iga pisemgi liigutus ja sirge lips väärivad nimetamist? Aga suured asjad koosnevadki tillukestest osadest. Ja kes neid tibatillukesi vigureid inimese juures märkab, suudab näha ka inimest täies pikkuses ning võtta teda sellisena, nagu ta on.
Jah, sõna on kallis kraam, aga kellele seda siis veel jagada, kui mitte kallitele inimestele? Väike kompliment ja kingitus turgutavad longu vajunud suhteid ning lisavad juba kirglikule lõkkele hagu juurde. Sõber, kolleeg, naaber – kõik me ümber vajavad head sõna ja head tegu. Kes rõõmu külvab, see rõõmu ka nopib.
