Sätime ritta!
Raamatuaasta on endiselt täies hoos. Sel puhul tasub ka kodused raamaturiiulid üle vaadata, sealt natuke tolmu pühkida ja tõsiselt mõelda, millised teosed peaks ühe õige eestlase riiulil kindlasti seisma. Ja mitte ainult seisma. Raamat pole sündinud kopitamiseks. Siin ta on, eestlase kohustuslik kirjavara, võtke heaks või pange pahaks.
Ühe tippsportlase elulugu
Kalevite kangest soost põlvneva hiiu, Eesti esimese kümnevõistleja elulooraamat on lugejaid juba üle 150 aasta inspireerinud. Muistne kümnevõistlus oli muidugi natuke teistmoodi kui praegune: tuli hektarite viisi põldu künda, lauakoormaid kanda, kivirahne loopida, maailma lõppu purjetada, tuuslarit tuuseldada, sortsidega heidelda, saarepiigat kabistada ja mis kõik veel.
„Kalevipoeg” on ühtlasi eesti kõige tuntum elulooraamat (Ita Everi „Elu suuruses” jääb ainult pisut alla). Kui raamat esmakordselt ilmus, ei võetud seda kohe omaks. Ka praegusel ajal leidub neid tublisid, kes meie rahvuseepose kaanest kaaneni läbi närinud, õige vähe. Enamik neist on rotid. Aga õpetliku ivaga „Kalevipoega” ei tasu sugugi karta. Loe ja pea aru: miks Kalevipoeg olümpiamedalit ei võitnud?
„Tõde ja õigus” I-V (1926-1933)
Viieosaline ellujäämisõpik (edasijõudnutele)
Kui arvad, et Netflixi sari "Squid Game" oli sünge, siis oota, kuni kohtud Andresega Vargamäelt. Siin pole sentigi auhinnaraha, ainult rohkelt tööd, rohkelt kannatusi ning aeg-ajalt veidi pekki ja herneid. Andres ostab talu. Tulevik paistab helge, kuni selgub, et naabripapi Pearu on kombinatsioon Voldemortist ja Tywin Lannisterist. Vargamäe „litsidel meestel” on rohkem kohtuvaidlusi kui Eesti advokaadid terve aasta jooksul menetleda suudavad. Talupidamine = 99% ropp töö + 1% lootust armastusele.
Ega järelkasvul paremini lähe. Indrek, Andrese poeg, saadetakse linna kooli, et ta sääl haritud inimeseks sirguks. Tulemus? Ta õpib mõtlema, mis on juba iseenesest suur viga. Teda tabab parandamatu deprekas.
Poolsegaseks muutunud Indrek satub revolutsiooniliste ideede keerisesse. On aeg muuta maailma! Aga näe, maailm ei taha muutuda. Eriti Eestis. Kõik nõuavad õigust, aga keegi ei tea, mis see päriselt on. Revolutsioon vajab rohkelt pappi ja külmemat närvi kui talisuplejal.
Indrek abiellub. See peaks olema ilusate aegade algus! Aga läheb nii, nagu suvise Eesti ilmaga: stardib päikesega ja finišeerib rahetormiga. Armastus kulub nagu pastakas – alguses kirjutab hästi, aga lõpuks jätkub tinti ainult surmatunnistuse jaoks.
Tagasi Vargamäele, sest miks mitte lõpetada seal, kus kõik juba alguses valesti läks? Põllud on alles, soo kah, hingehaavad niisamuti. Kus karuperses nood tõde ja õigus siis ikkagi on? (Vastus: pole aimugi, aga tasub edasi otsida.)
Kui tahad teada, miks eestlane armastab tööd ja kannatusi ja miks ta enam tänavaile protestima ei tule – loe Tammsaaret. Kui ei viitsi lugeda, siis pea meeles Veidemanni Reinu sõnu: „See on krestomaatiline tüvitekst, mitte postmodernistlik eskapistlik eksistentsialism!"
„Kevade” (1912-1913)
Rahvuspsühholoogilise süvaanalüüsi raport
Paunveres saab igavus otsa koolikella kõlinaga. Lutsu „Kevade“ on nagu Eesti oma "Sõprade" sari, ainult et Joey’sid on vähemalt kolm ja nad kõik kannavad takuseid talupojapükse.
Arno, introvertne pehmo. Kui Paunveres oleks telekas, vaataks Arno ainult dokusid ja tunneks end süüdi kõigis maailma hädades, mida seal näidatakse. Südamlik, vaikne, targem kui enamus. Unistab, armub, aga ei ütle suurt midagi – klassikaline eesti mees juba noores eas.
Teele, Paunvere printsess, kes oskab nii patsi punuda kui ka ussimürki tilgutada. Tüdruk, kes teab, et ta meeldib poistele, ja laseb neil enda pärast lahinguid pidada. Kui keegi teeb koerust, on Teele tavaliselt turvalises kohas, aga Tootsiga keerutatud polkat mäletab elu lõpuni.
Toots, Eesti kirjanduse esihuligaan ja köstri krooniline peavalu. Tänapäeval tuleks Toots kooli ATH-diagnoosi ja energiajookidega. Tema trikid koguks Tiktokis miljoneid vaatamisi. Tegudemees, kel on alati plaan – katastroofiline, kuid elluviidav.
Tõnisson, eestlaste (natuke vormi kaotanud) Schwarzenegger. Kui ta rusika lauale virutab, liigub piibli kaanel kuldne rist paigast. Tõsine, aus ja alati valmis rehkenduseks ja maadluseks. Tema moto võiks olla kaitseväe lipukiri: „Mis nad siis tulevad meie õue peale kaklema!“
Imelik, tippmuusik ja poole kohaga meesmodell Paunvere põlluservalt. Imelik annab palju kontserte, kekutab, poosetab, räägib üldiselt vähe ja kui räägib, siis Teele kuulab teda, suu lahti ja jalad laiali.
Kiir, snoobide pere võsuke, ninatark ja lobamokk, vares igas hädas. Kui Paunveres tehtaks raadiot, oleks Kiir seal saatejuht ja poliitpropagandist. Nõukogude ajal oleks ta olnud aktiivne partorg ja väsimatu KGB informaator.
Lible, filosoofist napsinina, kerkokella kolistaja. Puistab rohkelt mõtteteri, mis jäävad kõlama kindlamalt kui Lauri õpetussõnad. Kui elu annab Liblele sidruneid, teeb ta neist viina – ja jagab kõigile.
Köster, koolipapp, kelle igapäevane kasvatusmeetod vastab traditsioonilistele väärtustele: peksa piibli ja kepiga. Mees, kes usub siiralt, et tarkus jõuab õpilasele kiiremini pähe, kui seda tagant taguda. Tegelikult on tal pehme süda, aga ta ei näita seda, muidu kulub ruttu ära.
Laur, ainuke täiskasvanu Paunveres, kelle närvid on valmistatud terastraadist. Tark, rahulik ja õiglane mees, kelle ees võtab isegi Toots kaabu peast. Aga miks ta selle häälest ära viiuli Arnole sokutas?! Kui Laur oleks Pokemon, oleks ta ilmselt Alakazami ja Metagrossi ühine poeg.
„Hõbevalge” (1976)
Muinasjutuline reisikiri suurest paugust ja suurest august
Eesti esišamaan, ületamatu rahvaliider, reisib läbi aegade ja ruumide, üle laante ja lainete, et anda eestlastele tagasi kaotatud muinasajalugu. Meri pajatuse järgi oli ugrimugri verd Tarapita rahvas juba antiikajal kõva tegija.
Aga „Hõbevalge” peategelane on siiski üks väike kosmiline raudkolakas, mis Saaremaasse suure pauguga suure augu lõi. See pauk sigitaski eestlase.
„Keisri hull” (1978)
Meie oma saksa märter
Mida igavesti neetud vene võim võib teha inimesega, kes tavatseb oma peaga mõelda?
Kas matsiplikast võib mõisaproua saada?
Kuidas aitas Põltsamaa jõgi kaasa kohalikule tööstusrevolutsioonile?
Keda üritas ravida noor doktor Faehlmann?
Mismoodi on Goethe Eestiga seotud?
Miks Baeri munade üle valju häälega naerdi?
Kuhu kadus Masingu ülitähtis käsikiri?
Kõigile neile küsimustele (välja arvatud viimasele) annab vastuse Jaan Krossi aegumatu meistriteos.
„Seitsmes rahukevad” (1985)
Tegelikult oli Eesti NSV-s päris hea elada
... sest lapsesilmad näevad kõike uue, värske ja puhtana. Lapsepõlv on ikka ilus – isegi siis, kui lapsi punaste pioneerirättidega kägistatakse. Aga last ei saa ka petta. Ta aimab kurja, tunneb ära vale ja mõistab sedagi, et kui teda veel olemas polnud, elasid inimesed teisiti, ehk isegi paremini.
Aega elamiseks ei saa valida. Mis jääb? SUURED JA HALLID TEEÄÄRSED TALUD.
„Hingede öö” (1953)
Pagulase košmaar
Ärme unusta ka neid kirjanikke, kes sõjapäevil üle mere pakku läksid. Mõni minut uusaastaööl – mida see muudab? Ei midagi. Surelik inimvõrse jääb ikka ootajaks ja ekslejaks. Kuhu? Kuidas? Millal? Kas üldse?
Ristikivi loota lugu (soota sugu?) peegeldab ühe pagulase, vabaduses viibiva, ent kodumaatu ootaja-eksleja alateadvuse sähvatusi. Aga võib-olla see ainult näib nii. Kõik, elu kaasa arvatud, on ju kõigest illusioon. Eks ju?!
„Rehepapp” (2000)
Kavaluse ja käsitöö õpik (ehk kuda kratti teha)
Talupoja tarkus, ahnus ja ebausk saavad kokku ühel laual nagu keedukartul, pekitükk ja hapukoor. Natuke kentsakas kombo, aga näljaga täiesti söödav. Kõik matsid-popsid püüavad olla võimalikult vaesed, et mitte taevase lunastuse eest liiga palju maksta. Rehepapp on šamaan-ärimees, kes aitab talupoegadel hinge müüa ning kraami varastada.
Külarahvas on paras kamp: kõik tahavad rikkaks saada ja võimalikult vähe tööd teha. Abiks võetakse kratid, käepärastest vahenditest valmistet abimehed, kes tassivad kokku varandust, kui peremees vaid lubab enda hinge ära anda. Aga kes see ikka hinge vajab, kui saab rasvase tüki pekki?
„Piiririik” (1993)
Mittebinaarne eestlane multikulti-Euroopas
Mida võis keskklassi postsovett üheksakümnendate algul ihaldatud Läände sattudes üle elada? Ta paisatakse õhtumaise dekadentsi südamesse, kus päev algab kaputsiinoga ja lõpeb hallutsinatsiooniga. Peategelane – sootu anonüümne intellektuaal, kes on piisavalt õrn, et tunda end kõiges süüdi ja mitte piisavalt tugev, et midagi ette võtta – eksleb oma sisemaailma piiririikides, mõtiskledes moraali ja kultuura üle.
Sisemonoloogid teemal „Kus kurat ma olen?!” ja „Kes kurat ma olen?!”. Kultuurišokid. Homoerootiline pinge. Eksistentsiaalsed aforismid, mis kuidagi meelde ei jää. Tode (hilisem Õnnepalu) suudab vähese vaevaga panna lugeja tundma, et ta ise on samuti moraalselt kahtlane. Eurooplane – see pole identiteet, vaid diagnoos.
„Lingvistiline mets” (2013)
Hullumeelsuse rehabilitatsioon
Jätkame hallutsinatsioonide ja muude psühhopatoloogiliste nähtuste lainel. Mikita kinnitab, et eestlane on metsa poole. Vahel satub rappa ka. Eesti ehk „introvertide kaitseala” on Mikita käsitluses ÜKS VÄGA ERILINE MAALAPIKE. Siin elavad hullud korilased ja see on mega tore.
Sensitiivsus, mitmiktaju, omaette kõnelemine – täiesti normaalne! Eestlased on lootused juhtumid. Eestlus pole ravitav.
„Eesti tunne” (2018)
Nutune poeetide paraad
Õige eestlase raamaturiiulil võiks olla ka Koidula, Liivi, Haava, Enno, Underi, Alveri, Rummo, Kaplinski, Luige, Runneli, Viidingu, Ehini ja veel nii mõnegi luuletaja kogu. Aga kes neid kõiki ritta sättida viitsib. Aitab ehk sellestki, vabariigi suurel juubeliaastal ilmunud antoloogiast, mis koondab aukartust äratava hulga kodumaiseid poeete ühiste kaante vahele.
Milline on üks keskmine eesti tunne, mis luuleridadest telepaatilisel moel lugejani kandub? Valdavalt nutune ja natuke rõõmus. Kui millegi muu üle pole rõõmustada, siis vabadus (nii paljukest, kui meil teda on) annab ikka põhjust. Alle-aa, alle-aa!
„Isamaa suvi” (2009)
Mis Eestiga pärast laulvat revolutsiooni tegelikult juhtus?
Vähemalt üks novellikogu mahtugu samuti eestlase riiulile. Kes Tuglast, Vallakut või Valtonit ei salli, haaraku see kogumik, mille pealkiri pärineb Tiia Toometi samanimeliselt novellilt. Lühikesed lood moodustavad mosaiikse pildi tänapäeva Eestist.
Kas me sellist...? Tahtsime...? Võib-olla mitte, aga paremat pole kuskilt võtta. Ja mida me siis õigupoolest tahame? Eestile mõeldes tasub ikka ja uuesti meelde tuletada ka aegadetagune Tammsaare novell poisist ja liblikust.
„Sipsik” (1962)
Taaskasutuse meistriklass
Triibuline Sipsik, paljude eesti laste lemmik, sündis äravisatud kaltsudest. Kasulik teada: meisterlik taaskasutus toob palju rõõmu. Loole lisab armsust fakt, et Mardi algkujuks on Eno Raud ise ja Anu on tema õde, vaibavõlur Anu Raud.
Muide, lapsepõlves õmblesin minagi endale tööõpetuse tunnis kaks kaltsunukku, kes said nimedeks Pupsik ja Nöpsik. Viimane sündis flanellsärgist ja esimene aluspükstest. Ka Lipsik pidi neile seltsi tulema, aga jäi pooleli. Ei tea, kas peaks neist kolmest raamatu kirjutama?
„Kunksmoor” (1976)
Alternatiivmeditsiini käsiraamat
Eestlased on looduse- ja nõiausku. Need kaks religioosset süsteemi saavad kokku „Kunksmooris”. Küllap ongi see väikesel meresaarel pesitsev nõiaella (õige nimega Emmeliine) süüdi selles, miks nii paljud eestlased alternatiivmeditsiini pooldavad. Kui juba varases nooruses loetakse, et tilkude ja tinktuuridega võib edukalt luumurdu ravida...
Aga Kunksmoor näitab eeskuju ka süsinikuvaba transpordi arendamisel: tema kombel õhupalliga lennates säästaks me kõik nii raha, närve kui ka keskkonda.
„Sillamäe passioon” (2011)
Superpotentsi saaga
Maa tuleb täita lastega. Aga kuidas, kui eesti meeste viljakus üha kahaneb? Ei seisa püstigi. Noh, mõnel mehel sellega küll muret pole. Õigemini – mure on, aga vastupidine.
Valitud katkendid Andrei Hvostovi autobiograafilisest kurbloost: „Erektsiooni hädapäraseks varjamiseks tuli püsti seistes või vahetunni ajal kohustuslikus korras jalutamistiire tehes käed küünarunukkideni taskusse suruda, samas end ettepoole kööku tõmmates. /.../
Igatahes kõigi nende sadade kordade peale, kui ma pidin oma kõvaks läinud riista varjama käte taskushoidmisega, ei tulnud ükski õpetaja mult nõudma, et ma lõpetaks selle lõngusliku käitumise ja võtaks pioneerilt oodatud kehahoiaku. Mis oleks olnud neetult raske. Kangelaspioneeridel, nagu näiteks Pavlik Morozovil, läheb kõvaks vaid süda, kui nad peavad mõne rahvavaenlase julgeolekule üles andma. Minul aga oli süda pehme ja erektsioon seda võimsam. /.../
Võidelda sellega ei saanud. See tung naeris kõikide minu katsete üle teda kuidagimoodi välja lülitada. Ükskordühe või füüsikavalemite meeldetuletamine ei aidanud, peast arvutamine samuti mitte. Ega koolidirektori laudsiledale vanatüdrukukehale mõtlemine. Kuulnud vanade eesti maameeste omavahelist lõmpsimist, mille käigus soovitati teineteisele mõningaid võtteid enda mahajahutamiseks, hoidsin kord riista kümme minutit voolava külma vee all. Ei midagi!”
Kahjuks ei seleta Hvostov, kuidas sellist superkõvadust saavutada. Tuleb vist elada Sillamäel mõne keemiavabriku kõrval.
„Poiss, kes mängis madudega” (2021)
Kuidas eestlasest kurjategijat kasvatada, ilma et ta sellest ise arugi saaks
Lõpetuseks üks pikema pealkirjaga menuk ka. Sisust ei tea ma tuhkagi, mistõttu lasin kokkuvõtte kirjutada tehisarul, nagu tänapäeval kombeks.
See Marek Kahro romaan ei ole lihtsalt järjekordne “kes tappis keda ja miks verd pritsis laeni” lugu. Ei, see on sügavam. See on nagu psühholoogiline sibul – kihte on palju, koorimine ajab nutma ja lõpuks lõhnad veidi kahtlaselt.
Peategelaseks on noor inimene, kes on teinud koledaid tegusid – mitte “unustasin prügi välja viia” tüüpi, vaid ikka selliseid, mis paneks isegi vanaema palvehelmeid närima. Aga enne kui tembeldad ta saatana praktikandiks, peatu hetkeks – Kahro ei lase meil nii lihtsalt sildistada! Selle asemel tirib ta meid sügavale inimese psüühikasse, lapsepõlvetraumade, murtud pere ja muude elumõnudega vooderdatud pimedasse urgu. Sest isegi koletisel võib olla halb päev. Või aasta. Või terve lapsepõlv.
Romaani keskmes on küsimus, mida me kõik oleme vähemalt korra elus esitanud, tavaliselt pärast mõne poliitiku kõnet: kas inimesed sünnivad kurjategijaks või tehakse nad katki juba noorelt? Spoiler: Kahro kahtlustab viimast.
Kriminaaljuurdlus toimib siin justkui lavastuslik ettekääne, et saaks lahti rullida inimhinge saladused, näidates, kuidas kurjus ei kuku taevast nagu linnusitt, vaid kasvab tasakesi, niisketes oludes, nagu hallitus juustul.
Raamat ütleb meile: ära hinda inimest enne, kui oled tema lapsepõlve läbi elanud, tema vanemate psühholoogilised probleemid pärinud ja paari traumaepisoodi järel ellu jäänud. Alles siis võid öelda: “Ahaa, nüüd ma mõistan, miks sa... noh, SEDA tegid.”
Hääd raamatuaasta jätku!
