1. aprill 2026

Eesti on Itaalia

For Ever


Kuulan ennelõunal Vikerraadiot. Ita Ever loeb killukesi Katherine Hepburni eluloost. Üks suur näitleja loeb teise suure näitleja mälestusi. See eksimatult äratuntav ilmekas hääl... Mahe, tume, hele, tugev, õrn, nõtke, mahlakas. Ja ometi öeldi talle Moskva teatrikoolis, et tema hääl on nõrk, ei kanna. Ainult piiksub! Täna möödub tema sünnist 95 aastat.

Võtan riiulist Ita Everi elulooraamatu ja sirvin veidi. Itale meeldisid tulbid ja šokolaad. Hea konjak, džäss ja vormel 1. Mehed muidugi ka. Need olid ta suur nõrkus, nii laval kui elus. Eriti põhjamaised, natuke puised ja karused mehed.

Talle meeldisid pikantsed naljad. Teisisõnu: ropud anekdoodid. Ühtki naljahammast tal igatahes puudu polnud. Aga ta võis mängida ka traagilisi tüüpe. Tumm Kattrin Bertolt Brechti näidendis „Ema Courage ja tema lapsed” oli Ita läbimurderoll.

Ta mängis rõõmu ja kirega tegelasi, kes olid mingil moel „metsa poole”. Neile kuulus näitleja sümpaatia. Ainult suure hingega inimene suudab seda. Pole midagi imestada, et nooruses kavatses Ita hoopis arstiks õppida. Temast oleks kindlasti hea tohter saanud.

Siis aga kiindus ta teatrisse ja võeti Moskvas kohe kolmandale kursusele. Hiljem sai temast ikkagi arst. Ja röövel, detektiiv, õpetaja, prostituut, kuningas, paruness, pesunaine, polkovniku lesk, vana teepakk, metsa-, kübara- ja kunksmoor. Ainuüksi „Igihaljas vaatemängus” tegi ta ligemale paarkümmend rolli, vanast taksojuhist mustanahalise ameerika lauljani.

„Mind on publik suureks mänginud,” ütles Ita tagasihoidlikult. Publik armastas teda. Armastab praegugi. Veel. Kahjuks teeb aeg oma töö, suurest näitlejast jääb alles väike vari ning peagi haihtub seegi. Paljud näitekunsti kaunimad õied, keda kunagi imetleti ja jumaldati, on praeguseks unustatud. Ita püsib, sest ta on Evergreen.

Eestlased on endiselt itaallased. Eesti on Itamaa, Itaalia. Õnneks on säilinud hulgaliselt filme, telelavastusi, saateid ja kuuldemänge, kuhu Ita on pannud killukese oma hingest. Võime uhkust tunda, et meil oli – ja on – selline vägev isiksus.

Kui ta peaks siia ilma tagasi tulema, siis ilmselt kassina. Mitte ainult seetõttu, et tal olid säravad rohelised silmad. Ta oli ka väga isepäine. „Metsik ja kodustamatu,” iseloomustas Roman Baskin oma ema. Aga just sellised isepäised kassid teavad, kuidas nurru lüües elu nautida.

Üks näitleja on publiku ees lugematult palju kordi kummardanud.

Kummardame vastu.