Sinimustvalgeke ja seitse pöialpoissi

Kõik algab maast

Hoiame pöialt ja pöialpoisse!

Eesti lugu on nagu üks kurb, õudne ja kannatuserohke, kuid ikkagi suhteliselt õnneliku lõpuga muinasjutt. Sinimustvalgeke sündis külmal veebruaripäeval 1918, ämmaemand talle palju elulootust ei andnud, punased kurivaimud tahtsid maimukese ära tappa, aga näe – hing jäi ikkagi sisse! Varases nooruses langes Sinimustvalgeke kurja punasortsi nõiduse alla ja viibis pool sajandit varjusurmas, kuid viimaks virgus ning elas mühinal edasi, kaunimana kui iial varem.

Loomulikult pole lugu veel läbi, muinasjutt läheb aina edasi. Sinimustvalgeke ei saa kuidagi hakkama ilma pöialpoisteta (või pigem heade hiiglasteta), kel nimeks Euroopa Liit ja NATO. Peipsi-tagune kurivaim kiusab teda endiselt, aga praegu on ta kaitstud. Ja ega Sinimustvalgeke ole nii õrnuke midagi, ta oskab ka enda eest seista.

Eesti keel ja kultuur võrsuvad maast. Kõik algab maast ja lõpeb maas. Vabadussõja algul polnud enamik eestlasi kuigi motiveeritud punaarmeele vastu hakkama. Lootust nappis. Võidelda vabaduse eest – mis mõttes? Kellelgi polnud toona veel aimu, mida tähendab oma riik. Kuidas selle eest võidelda? Kas üldse tasub võidelda, kallist verd valada?

Siis tuli ajutiselt valitsuselt vägev lubadus: kõik vabadussõjalased saavad maad! Maapuudus oli talurahvast juba hulga aastaid kammitsenud, ei jätkunud kõigile tööd ja leiba. Tsaariajal oli tuhandeid eestlasi välja rännanud, kes kuhu, silme ees ikka põld ja karjamaa. OMA põld ja karjamaa!

Eesti keel on imelihtne!

Maalubadus andis vabadusvõitlusele tähenduse. Orjal pole põhjust maa eest võidelda, peremehel küll. Uhke on öelda – minu maa! Minu kartulivaod, minu pohlamättad, minu kraavikaldad ja laulvad luited. Väikestest minadest saab ühe suure meie. Vahel läheb see meelest. Aga ilma meieta ei ole ka minasid.

Vabadusvõitlus kestab. Lõppu pole näha. See on väikese riigi ettemääratud saatus.

Kuidas peatada inimhinges vohavat kurjust?

Mina tean!

Möödunud aasta detsembris palus Naisteleht mul vastata mõnele küsimusele. Samad küsimused esitati ka teistele tuntud kodumaistele krimiautoritele. Nagu selgus, anti väga erinevaid vastuseid. Järgnevalt minu omad.

Pixabay

Mis köidab sind krimilugudes? Kuidas jõudsid põneviku kirjutamiseni?

Põnevuslugude puhul köidab mind kõige enam nende vastandlik iseloom. Enamasti on põnevikud tumeda sisuga, käsitletakse kuritegevust, vägivalda ja tõsiseid sotsiaalseid probleeme. Samas on see pandud kergesse ja vahel isegi mängulisse vormi. Krimilugu ei ärgita lugejat niivõrd kaasa mõtlema, kuivõrd mängima. Autor õrritab teda oma küsimustega: kes on kurjategija, kuidas ta tabatakse, kas kõik on ikka nii, nagu näib?

Ma ise sattusin põnevike lainele poolkogemata. Esialgu tuli isu kirjutada üks korralik õudusjutt, midagi Stephen Kingi stiilis. Kirjutamise käigus sain aru, et õudukat siit küll ei sünni, pigem mõrvamüsteerium. Aga väike kõhedus on mu raamatutes ikka sees.

Sinu viimase kriminaalromaani esimene lause?

Mu viimane romaan „Poiss, kes mängis madudega” algab sõnadega, millega võiksin alustada ka oma autobiograafiat: „Kõik arvavad, et ma olen hull.”

Kuidas sündis su raamatutes tegutsev detektiiv?

Peamist rolli täidab mu raamatutes kriminaaluurija Hando Oras. Algselt pidi ta olema vaid episoodiline tegelane, kuid miskipärast kasvas palju suuremaks ja tähtsamaks. Minu silmis ei olegi ta kuigi huvitav tüüp, sest tal puuduvad märkimisväärsed kiiksud. Hando on eeskujulik politseinik, abielumees ja kahe lapse isa, kes tegeles nooruses edukalt poksiga. Sügavalt usklikuna käib ta kirikus ja usub jumalasse.

Oma siira usu tõttu satub ta moraalsete dilemmade võrku. Ebatavalisi mõrvajuhtumeid lahendades peab ta seisma silmitsi intelligentse, aga äärmiselt ohtliku psühhopaadiga, kelles pole grammigi inimlikkust. Hando, kes püüab igaühes näha ainult head, satub tema lummusse. Kuidas peatada inimhinges vohavat kurjust – see küsimus painab mind vaat et sama palju kui Handot.

Mis on loo väljamõtlemisel kõige raskem?

Minu jaoks pole lugude väljamõtlemine keeruline. Kui on hea teema ja õige tunne, hakkab jutt nagu iseenesest veerema. Hoopis raskem on lugu parajas kohas pidama saada. Ei tasu ju lugejat ülemäära väsitada.

Kuidas valmistud, eeltööd teed, kas küsid ka mõnelt erialainimeselt nõu?

Kui raamatus tegutsevad politseinikud, kes lahendavad kriminaalseid juhtumeid, peab ka autoril olema natuke aimu Eesti õigussüsteemist. Olen põhjalikult uurinud meie kriminaalseadustikku ja kriminaalmenetluse läbiviimise korda, lugenud politsei- ja piirivalveameti ajakirja Radar ja sirvinud materjale, mille järgi sisekaitseakadeemia tudengid õpivad. See kõik annab vajalikku taustainfot, ehkki loo enese seisukohast on olulisemad siiski haarav tegevustik ja värvikad karakterid.

Põnev krimilugu ei saa kunagi olla läbinisti realistlik, sest enamik kriminaalmenetlusi on tegelikult igavad bürokraatlikud toimingud, kust puuduvad riskantsed haarangud, tagaajamised, süžeepöörded ja püänt. Seetõttu – andku nüüd tulised krimifännid andeks – kuuluvad krimkad pigem fantaasiakirjanduse valdkonda.

Kes on su oma lemmikkirjanikud?

Tõtt-öelda ei ole ma ise suur krimkade austaja. Hindan kõrgelt teada-tuntud klassikuid, eriti selliseid monumentaalsete ajalooromaanide autoreid nagu Karl Ristikivi või Mika Waltari.

Kõige erilisem vastukaja?

Kohtasin hiljuti üht kirjandushuvilist noort, kes ütles, et luges varem peamiselt ingliskeelset kirjandust. Kui ta avastas minu raamatud, hakkas ta rohkem eestikeelseid romaane lugema. Teinekord sattusin kokku ühe soliidses eas prouaga, endise kirjandusõpetajaga. Ta rääkis, et võttis pahaaimamatult ette mu raamatu „Seal, kus näkid laulavad” ja pidi selle pärast terve öö üleval olema. Ei saanud enne raamatut käest, kui viimane lehekülg läbi ja väljas juba valge. Olin muidugi meelitatud.

Millal on oodata järgmist põnevikku?

Kõik sõltub kalli muusa tujust ja tahtmisest.

Kolm punkti

Mõnusad valed ja kibedad tõed

Mulle meeldivad punktid lause lõpus. Lausa kolm korraga. Need punktid on õhuaugud teksti sees, et lugeja ei lämbuks. Aga mu armsad hoolsad toimetajad kipuvad neid auke pidevalt kinni toppima. Ei ole vaja kolme punkti sõna lõppu, ühest piisab! Mis mul üle jääb, kui nõustuda. Aga ikka püsib põues igatsus torgata teksti sisse mõni auguke, kustkaudu kleenuke päikesekiir võiks end sisse pressida ja läppunud kambris hõljuvad tolmukübemed helkima panna. Ikka tahan, et lugeja saaks nondest aukudest piiluda teise maailma, kus on nii palju valgust, värve ja silmailu.

Kolm punkti kutsuvad mõtlema. Sõnade taga on mõte, sageli peidetud. Kolm reeturlikku punkti näitavad kätte salamõtte asukoha. Otse öelda on igav. Ajakirjandus peab lugejatega kõnelema otse ja selgelt, ilukirjandus lubab enesele vingerpusse ja peitusemängu. Tõde teenivad mõlemad.

Paistab, et inimesed on lõpetanud tõe otsimise. Mis aga pihku jääb ja õige tundub, kuulutakse kohe tõeks. Kusjuures, tõe kriteeriumiks on saanud meeldivus. Mulle meeldib see või too mõte – järelikult on puhas tõde! Nõnda siis valitakse endale fakte nagu konserve ja komme supermarketis, maitse ja hinna järgi. Siis pakitakse faktid lahti, segatakse supipotis rohkete valede, eelarvamuste ja "omaenese" tarkusega ning palun väga – ongi hõrgutav umbluu valmis.

Tegelik tõde on kibe, vastik ja eemaletõukav. Teda pole kerge armastada ja omaks pidada. Kui talle aga julgelt silma vaadata ja temaga väheke aega veeta, võib pöördumatult armuda. Tõde muutub kalliks. Paraku on teda raske ära tunda. Mõnikord ei tahakski temaga tegemist teha.

Valetada on mõnus. Ma teen seda peaaegu iga päev. Mis see kirjutamine muud on, kui ilus valetamine. Ka näitleja valetab laval õhtust õhtusse. Ta teeskleb tundeid, jagab võõraid mõtteid ja teeb üleüldse kõike seda, mis võlts. Otse publiku ees! Valetab silma sisse! Hea näitleja ei mõju ometigi võltsilt. Kui ta on meisterlik teeskleja, kes suudab briljantselt vassida, nihutab ta kogu saalitäie rahvast imeväel tõele lähemale. Natu-natuke, iga etendusega mõne millimeetri. Ilusad valed mahendavad kohtumist kibeda tõega.

Vahel tuleb kanda teatud sorti maske – ja mitte ainult toda, mis koroona tõrjeks ette käib. Kauni võltspalge tagant saab kõnelda tõtt. Näost-näkku ei saa. Kui palju on neid inimesi, kellega võib "komplikatsioonideta" tõtt jagada? Palju on selliseid olukordi, kus saab jääda endale kindlaks ja üdini ausaks? Vähe, hämmastavalt vähe.

Iga päev ei tahaks ka valetada. Imelik hakkab. Ja kui otse öelda ei saa, tuleb kasutada näiteks kolme punkti. Tõejärgne ühiskond...

Saad seda, mida väärid

Kaotatud lapsepõlve meenutades ja julget uut aastat soovides

Mul on kahju ainult teie kannatustest, ei millestki muust. Lõppkokkuvõttes langes mulle parem osa. Kui ma tagasi pöörduksin, alustaksin jälle otsast peale. Elu on mulle vajalik. Linnades ei ole enam tõelist elu. /---/ Teed inimese tööd ja tunned inimese muresid. Oled ühenduses tuule, tähtede, öö, liiva ja merega. Võitled kavalusega loodusjõudude vastu. Ootad koitu, nagu aednik ootab kevadet. Ootad lennuvälja nagu tõotatud maad ja otsid oma tõde tähtedest.

Antoine de Saint-Exupéry „Öine lend” (1931)

Lendamisest sügavalt vaimustatud mees, kes otsis elu tuulest, liivast ja tähtedest, leidis omale haua Vahemeres. Oli 1944. aasta, sõda. Mis täpsemalt juhtus – kas ta sattus mõne saksa lennuki tule alla või tabas õhumasinat tehniline rike – jääbki ilmselt teadmata. Spekulatsioone on erinevaid, neil pole põhjust peatuda. 1998. aastal leidis üks kalur Prantsusmaa lõunarannikult tema hõbedase nimeplaadi, paar aastat hiljem jõuti merepõhjas jälile lennuki vrakile, millest paraku polnud just palju alles. Liiguvad kuuldused ühest surnukehast, mis sõjapäevil randa uhuti ja tundmatu sõdurina kusagil nüüdseks unustatud paigas mulda sängitati. Kas see võis olla tema, väikese printsi isa?

Pixabay

Saint-Exupéry "Väike prints" on kahtlemata paljude lemmikraamat. Kusjuures, täiskasvanute seas on fänne vist isegi rohkem kui laste seas. Igaüks leiab sellest raamatust natuke mõtteainet, natuke tõtt, natuke kurbust ja lohutust. Mina näen „Väikest printsi” kui lapseliku süütuse kadumise lugu. Oleks prints jäänud oma planeedile, armsa roosi juurde, poleks ta sattunud ka kõigi nende lahendamatute mõistatuste ja vastuseta küsimuste rägastikku, mille kosmoseavaruses sehkendavad veidrikud talle ümber punusid.

Laps imestab. See on tema loomulik tegevus. Miks on nii ja miks on naa? Täiskasvanu kaotab tasapisi imestamise võime, kuhjuvad lõputud küsimused lämmatavad ta. Tahame aina teada, aga lõpuks tuleb ikka käega lüüa – küsimusi on ülemäära palju, vastuseid kohutavalt vähe ja need vähesedki kuivad ja kidurad. Kes aga kõrge vanuseni imestab, säilitab noorusliku hinge. Kui kustub uudishimu, kängub ka mõistus. Vahel juhtub see liiga vara ja liiga paljudega.

Tahaks uskuda imedesse. Tahaks uskuda muinasjuttude võimalikkust. Mis seda usku toitma peaks? Iga täiskasvanu teab: „elu on ime, kuid temas pole imesid” (E. M. Remarque). Inimloomuse tumedad küljed jätavad imed varju. Sel niigi kannatanud planeedil käib ikka kusagil sõda, pommidega ja pommideta, endiselt käärib vimm ja valitseb vägivald. Ühed võitlevad tõe, teised vale eest. Kumb on kumb? Jälle need küsimused!

Minu lemmik jõululaul on Greg Lake'i "I Believe in Father Christmas". Lake, tuntud eelkõige kui progebändi Emerson, Lake & Palmer teine kolmandik, kirjutas selle laulu protestiks jõulude kommertsistumise vastu. Siingi kajastub samalaadne teema, mis "Väikese printsi" saagas: lapseliku süütuse kadumise paratamatus ja tasane traagika. Ometi kumab kadunud lapsepõlvemaade kohal loojumatu päike, mida mõned astronoomid kutsuvad Nostalgiaks.

Lake laulab: "Mulle räägiti kunagi, et jõulud on alati valged ja rahu valitseb maa peal... Mulle müüdi jõulu-unelmat, mulle müüdi püha ööd..." Ta uskus jõuluvana, kuid siis, ühel hommikul, näeb ta maskeeringu läbi. Ometi soovib ta kuulajale lootusrikkaid jõule ja julget uut aastat. Olgu paradiis või põrgu, me saame endale just sellised jõulud, mida väärime.

"I Believe in Father Christmas" sisaldab korduvat tsitaati Prokofjevi ülevast palast "Troika", mis oli algselt kirjutatud komöödiafilmile "Porutšik Kiže" (1934). Laulu videosse on põimitud kaadreid Vietnami sõjast. See omapärane segu annab võimaluse erinevateks tõlgendusteks. Kurb moraal, muinasjutud ei päästa maailma. Lisan siia ühe lootusrikka sõna: vist.

Meelega ja meeleta

Veel üks bioastronoomiline mõtisklus mikrokosmosest

Traditsioonilise käsitluse kohaselt on inimesel viis meelt: nägemine, kuulmine, maitsmine, haistmine ja kompimine. Neile lisandub too salapärane kuues – vaist, intuitsioon, aimus. Või kõhutunne. Tegelikult pole ka teadlased päris ühel nõul, kui palju meeli inimesel tegelikult on. Leidsin netist mitu teaduslehekülge, kus pakutakse koguarvuks 21. Meelte hulka võib lugeda muuhulgas valutunnetuse, ruumi-, surve-, tasakaalu- ja temperatuuritaju ning isegi janu- ja näljatunde.

Eesti keeles on „meel” aga üpris mitmetahuline sõna, mis viitab lisaks aistingutele ka mõistusele, mälule ja tujule. Inimesed heidavad ja avaldavad meelt. Mõni on väga kergemeelne, teine jälle lapsemeelne. Vahel ei tule mõni tähtis asi meelde. Tunneme heameelt kordaminekute üle. Aga üksmeelt ei leita kuidagi. Meeletus!

Kas meel saab toimida ilma keeleta? Ega vist. Need on nagu yin ja yang, päev ja öö, sool ja supp, paak ja kütus. Meel kuulub sisemaailma, see on midagi väga isiklikku. Keel ei saa aga funktsioneerida ainult mikrokosmoses, keel kannab tähendust ja väljendusviisi. Meel on aju, keel on nägu. Ühe kaudu peegeldatakse seda, mis toimub teises. Meelt avaldatakse keele abil. Kergemeelne on ka kergekeelne, lapsemeelne lapsekeelne. Head keelt pruugitakse hea meelega. Üksmeelele jõudes hakatakse kõnelema ka ühist keelt. Aga see, kes heidab meelt... Kas ta heidab keelt ka?

Pixabay

Mõte on meele ja keele sulam. Meele- ja keelelaadi kaudu avaneb mõttelaad. Ka loomad mõtlevad, ehkki nende keel pole sõnaline. Kehaga saab meelt väljendada sama edukalt, vahest isegi tõhusamalt kui sõnu tehes. Koopainimestel oli napp sõnavara, kuid nende mõtteilm polnud kindlasti ahtakene. See, mis meeles mõlkus, maaliti või uuristati kividele, kaljudele ja koopaseintele. Juba kiviaja inimesed lõid muusikat ja tantsisid. Sedasi loodi ühendus vaimudemaailmaga. Inimmõte, mis tõlgiti maagiliste rituaalide abil vaimudele arusaadavasse keelde, kandus läbi universumi ning jõudis lõpuks nendeni, kelle võimuses oli habrast lihtsurelikku aidata.

Šamaanikultuurides on veel alles ürgsed teadmised või pigem pudemed teadmistest, kuidas kirjeldamatute olenditega suhelda. Läänemaailmas vaimudesse enam kuigivõrd ei usuta. Ratsionaalsus varjutab müstika. Ometi ulatub aegade hämarusest meieni mingi veider – tegelikult loomulik – igatsus maagia järele. Mõni leiab maagiat esoteerikast, teine kunstist. Just kunst, see inimloomingu tipp, saab kidurat inimhinge toetada ja väetada, nii nagu seda tegid vaimud tollal, kui Kaali järv oli alles noor ja tuline.

Antiikaja olümpiamängud ja teatrietendused olid pühendatud kõrgema klassi vaimudele – jumalatele. Inimeste mängud olid neile meelepärased. Mänguline, kuid ometi surmtõsine tegevus liitis mikro- ja makrokosmose, siinse ja sealse ilmaruumi. Mängud kestavad, ehkki usku enam pole. Meel on tuhmunud, keel püsib. Maagiline kunstikeel... Kauaks?

Jelena Skulskaja kirjutas 2016. aastal: „Aga ikkagi tundub mulle, et viirus, mis kutsub esile vastumeelsust kunsti ja kirjanduse suhtes, tungib visalt edasi hinge, halvab meie laste elu, väärastab meie kõnet, mõjutab meie suhtlemisviisi: õhk on tulvil mingit mürgist antikultuuri kiirgust, aga veel kestab siiski viiruse peiteperiood...” Prohvet on rääkinud. Vastumeelsus, vastukeelsus. Õhus on palju viirust ja kiirust, aga vähe siirust. Tervise-, keskkonna-, energia- ja kurat-teab-mis kriiside kõrval laastab hinge kõige rängemalt ja salakavalamalt vaimsuse kriis. Inimesed pööravad üksteise järel selja sellele, mis neile kosutust, jõudu ja rõõmu tooks.

Ikka jääb totter küsimus: „miks?” Miks me elame, miks kannatame, miks kurvastame ja tülitseme ja kõigest hoolimata ometi elu, seda närust elu, lastele edasi anname? Need küsimused on nii hirmsad, et targem oleks nende eest põgeneda, jätta sinnapaika, unustada. Aga ei tohi! Iga küsimus, mis algab sõnaga "miks?" avab uusi uksi – mõistmaks maailma, inimest, iseennast. Kahe suure tundmatu – elu ja surma – peale mõeldes kasvab ka inimene ise suuremaks. Meel tuleb panna keelde.

Jäta meelde!

Hingega ja hingeta

Naeratus on ainulaadne meistriteos, murepisar mõttetu klišee

Mulle on viimasel ajal hakanud meeldima üks ilus sõna: hingehoidja. Tartu Ülikooli kliinikumi lehelt võib lugeda järgmist: "Hingehoid tähendab tuge ja mõistmist, elujulguse ja lootuse otsimist ka lootusetuna tunduvas olukorras. Hingehoiu aluseks on kristlik inimkäsitlus, mille kohaselt inimene on jagamatu tervik. Sama oluline kui hoolitseda füüsilise poole eest, on hoolitsemine vaimse ja hingelise tasakaalu eest.” Hingehoidja hoiab hinge. Hoidmine tähendab hoolitsemist, aga ka säilitamist, säästmist, heas ja halvas mõttes kinni pidamist. Hoitakse hästi, hoitakse kurja eest.

Hingehoid kuulub küll ristiusu juurde, kuid paganad teadsid juba ammu enne Kristuse sündi, kui tähtis on hinge hoida, toita ja harida. Maailm on ju hingi täis. Igas puus ja kivis, jões ja mäes, loomas ja linnus, lilles ja seenes peitub mingi elukübemeke, mida erinevad rahvad erisuguste sõnadega tähistavad: hindudel praana, hiinlastel qi, muinasegiptlastel ka, jaapanlastel tama/mitama, antiikkreeklastel psyche (sealt tulebki psüühika!).

Pixabay

Hing on igivana läänemeresoome sõna, mille juured võivad ulatuda ka sügavamale soomeugri kihistusse. Soomeugrilased usuvad üldiselt, et inimeses tegutseb vähemalt kaks hinge. Üks neist – kinnishing – kuulub lahutamatult keha juurde, see on "mina", mis sureb koos ihuga. Teine – irdhing – võib kehast väljas käia, eriti une või haiguse ajal. Kui hing ei leia enam õiget teed tagasi kehha, peab teadja ehk šamaan teda aitama. Šamaan on ürgne hingehoidja, kes toimetab peamiselt küttide-korilaste kultuurides, ta on preester ja ravitseja ning vahendaja inimeste ja vaimude maailma vahel.

Kui inimene sureb, rändab irdhing uude asupaika. Ta võib alustada uut elu näiteks kuuse, puraviku, sipelga või oravana. Või koguni kaljurahnuna. Mõned budistid usuvad, et inimene võib järgmises elus sündida ka jumalana. Jumalad ei ole budismis siiski kuigivõrd tähtsad, nad pole väärt isegi kummardamist, ja kõige parem on sündida ikka inimesena, kes kõigist maailma olenditest ainsana võib jõuda nirvaanasse. Nirvaanale on antud palju tähendusi, kuid lepime siinkohal ühega neist: nirvaana kui absoluutne kõiksus.

Obiugrilaste (hantide ja manside) meelest on naisel neli hinge, mehel aga viis. Iseenesest loogiline, sest mehel on ju viis jäset. Mehele ainuomane hing kannab loomisjõudu, see avaldub potentsi ja sigivusvõime, aga ka füüsilise vastupidavuse kujul. Tänapäeva teadlased kasutavad mehe hinge kohta natuke teistsugust sõna: testosteroon. Kuna mehel on rohkem hingi, on tal neid ka raskem taltsutada. Viies hing kipub olema metsik, ta ei allu kergelt inimtahtele. Mehe hingel on sarved, sõrad ja kihvad.

Kes hingab, see elab. Aga leivatükist ja veesõõmust ei piisa, et hinges püsida. Inimhinge imelisim omadus on kahtlemata loovus. Võime luua, teha eimillestki midagi ja tekitada kaosesse korda näib lausa jumaliku väena. Igaühel seda väge muidugi pole. Kunst aitab samuti hinge hoida. Kunst kõige suuremas, üllamas tähenduses. Inimene suudab jutustada lugusid, luua kujundeid ja kujusid, sättida helid oma tahtmise järgi sellisesse erilisse süsteemi, millele on antud nimeks muusika. Looja poetab teosesse killukese oma hingest, teisiti ei saa ega tohi. Siiski juhtub küllalt sageli, et looja loob vaid inertsist või tellimuse peale. Teos ei puutu hingega kokku, mistõttu muutub see lihtsalt üheks kiiresti tarbitavaks tooteks nagu tikk topsis või peldikupaber.

Raske on tunda moodsas muusikas hinge. Aga kui maailm on tulvil hingetut muusikat, siis tähendab see, et neid loovad hingeta muusikud. Säärane muusika leiab miljoneid või lausa miljardeid kuulajaid, mis tähendab, et need kõik on ju hingetud inimesed! Kas selles mõttekäigus on viga? Loodan, et jah. Hirmus oleks elada miljardite hingetute olendite seas, zombide planeedil.

*

Kes poleks tundnud, kuidas mure tahab hinge seest võtta. Valuga ei harju kunagi. Inimhing peab kannatama, sest ta on alati õrn. Nutetakse selle pärast, mille pärast on nutnud juba miljonid inimesed enne meid. Pisar on klišee, mis kordub igas eluloos. Jama, totaalne jama! Vahel võiks olla ka originaalne. Vahetada nutt naeru vastu. Raske on olla originaalne, nii pagana raske. Aga pisarad on ju mõttetud.

Naeratuse loomiseks tuleb tööle panna vähemalt kümme näolihast. Osadel neist polegi muud otstarvet, kui naeratuse tekkele kaasa aidata. Muide, kulmukortsutamiseks läheb vaja kõigest kuut lihast. Naeratamine nõuab rohkem kui pahurdamine. Iga naeratus on meistriteos, ainulaadne ja kordumatu. See ei sünni vaevata.

Meistriteostes peitub alati väike mõistatus. Miks Mona Lisa ikkagi naeratab? Selle üle on juba viissada aastat pead murtud. Leonardo da Vinci alustas „Mona Lisat” tellimustööna. Jõukas Firenze kaupmees Francesco del Giocondo soovis, et kuulus kunstnik tema naise maalil jäädvustaks. Leonardo pusis maali kallal pea kakskümmend aastat, oma surmani. Sumeda naeratusega „Mona Lisast” sai Leonardole kinnisidee. Töö jäigi tellijale üle andmata. Pole vaja pikalt juurelda, miks nii läks.

Leonardo pani sinna oma hinge.

Räägime aukudest!

Kes teisele kaevab, see ise...

Enne kohalikke valimisi tõusevad alati tähelepanu keskpunkti augud. Peamiselt teeaugud, vahel ka eelarveaugud. Teede lappimine on aga Sisyphose töö, see ei lõpe iial. Teeaugud on inimkonnaga igavesti vaenujalal ega mõtlegi alistuda. Vaata, mul jookseb seal oja ääres karjatee. Ühte neetud kohta tekivad pidevalt sügavad mudased augud. Sinna võib täiteks vedada kruusa, mättaid, kive, saepuru ja kasvõi külmkappe, aga augud kugistavad selle kõik alla ja röhitsevad mõnusalt, kui traktor neist läbi sõidab.

Hambaaukudega on sama jama. Hoolitse kihvade-kikude eest palju tahad, ikka nad lagunevad. Muide, hambad on üleüldse ainsad organid inimkehas, mis pole võimelised ise paranema. Murtud kondid kasvavad ilma tsemendita kokku. Jätad joomise maha – maks alustab samuti uut elu. Haavad kasvavad kinni, koed vohavad. Aga hambad ei liiguta lillegi, nõuavad muudkui plomme. Eks vanajumal ole nii sättinud, et ka hambatohtritel jätkuks leiba.

Auk on märk kulumisest, aja peatumatust voolust, hukust ja hävingust. Kosmiline must auk neelab kogu elu, neelab isegi valguse. Ka väikesed augud pole sugugi nunnud. Kui inimene tunneb hirmu või vastikust väikeste aukude suhtes, siis on tal trüpofoobia. Tegemist on küllaltki uue mõistega, mis tuli käibele alles 2005. aastal (τρῦπα on kreeka keeli „auk”). Trüpofoobiahoo võivad vallandada täiesti süütud, enamasti tihedalt üksteise kõrval paiknevad augukesed, nagu taimekude või seemnekojad viljalihas. Mõni trüpofoob võib isegi mesikärge nähes külma higiga kattuda, kaasnevad iiveldus ja paanika. Teadlased ei oska seda fenomeni lõpuni selgitada. Ilmselt toetub trüpofoobia evolutsioonilisele alusele, hirmule looduses peituvate ohtude ees. Samal põhjusel kardetakse ka täiesti ohutuid ämblikke, hiiri ja madusid.

Auklikud teksad on endiselt moes, tihtilugu maksavad need rohkemgi kui terved. Eks ole ka konditsioneeriga majad kallimad tavalistest. Kõige paremal juustul on samuti hulgaliselt "õhutusavasid". Šveitsi juustu hinnataksegi tema aukude järgi. Need tekitab sinna aristokraatliku nimega bakter propionibacterium freudenreichii. Pidavat hästi soolestiku tervise eest hoolitsema. Õnneks leidub toredaid auke ilma peal.

Lukuaugud kipuvad aga välja surema. Iga teine uks avaneb koodi või kiibiga. Vanasti oli taevas sinisem ja lukuauk laiem. Mõnigi uudishimulik silm võis lukuaugu kaudu tarre piiluda – ükski saladus ei jäänud saladuseks. Hea, et nööpaugud veel alles on, kuhu muidu lilleõiekene pista?

Vanade eestlaste jaoks oli kõikidest aukudest tähtsaim unkaauk. Mõnel pool nimetati seda karuperseks. Rehielamutel polnud korstnaid, aga kusagilt pidi suits ikka välja pääsema. Kelpkatuse otstesse jäeti seetõttu ava, mis ääristati eriliste laudadega. Kuna usuti, et unka kaudu võivad ka kurjad vaimud majja pääseda, oli unkalaudadel maagiline otstarve. Neile maaliti või lõigati mitmesuguseid sümboleid, sealhulgas riste. Hingedeajal käisid esivanemad just unka kaudu külas ja ööseks lauale jäetud toitu maitsmas. Unkaaugust voolas majja ka pere-, karja- ja viljaõnn.

On leitud, et enamasti rihtisid eestlased unkaaugu Suure Vankri ehk Suure Karu tähtkuju suunas. Suure Vankri heledaim täht Alioth ripub aisa küljes. Vankri nurkadel säravad Megrez, Phecda, Dubhe ja Merak. Ei tea, kuidas vanarahvas neid tähti kutsus? Esimene ratas, teine ratas... Või esikäpad, tagakäpad...?

Mõni karjapoiss võis unetul ööl läbi karuperse Karu vaadelda. Või ei näinudki ta sääl taevas ühtki looma? Ehk mõtles ta, et need siravad tähed on samuti augud, tuhanded unkaaugud, mille kaudu näeme vilksamisi teist maailma, ilusamat, heledamat ja kahtlemata paremat. Lähme siis taeva taha lõputule lustipeole, lendame Linnutee taha, seal pole katku ega nälga, pole vaeva ega valu. Põrgu see maailm, lähme mujale! Tahad kaasa tulla? Tule siis.

Näe, rääkisingi augu pähe!

Vana kartulikorvi taassündi oodates

Künnivagude vahelt algab Heade Aegade Assamalla

Üheksakümmend aastat tagasi ilmusid ajakirjas Looming tundmatu noore poetessi Betti Alveri kaks luuletust: "Raskelt valgub vaha" ja "Pedja". Ehkki Alver oli juba mõni aasta varem debüteerinud proosakirjanikuna, sai just neist trükitulle heidetud luuletustest alguse tema tegelik tähelend.

Paljude klassikute teosed kajastavad ühel või teisel moel nende kodupaiga vaimu, neid ei saa lahti köita tollest maalapist, kus nad veetsid lapsepõlve, kus on nende juured ning ühtlasi loomingu üdi ja lähtepunkt. Tammsaare võib leida Kõrvemaalt, Lutsu Vooremaalt, Kitzbergi Mulgimaalt. Betti Alveri omailma väravapostid asuvad Pedjamaal. Seetõttu on vägagi loomulik, et üks esimesi luuletusi, mis tema sulest avalikkuseni jõudis, on pühendatud pikale käänulisele Pedja jõele.

Seal, kus pööriputk ja loogan pajud

peegelduvad Pedja mustjan veen -

sinna jooksen ikka pakku ajul,

kui mu hingen umbne viha keeb.

Pedja suubub Emajõkke, mille ääres – Tartus nimelt – elas Alver suure osa oma elust. "Korallid Emajões" (1986) jäi tema viimaseks luulekoguks. Jõgedel oli ta elus ja loomingus kindel koht. Palju on kõneldud-kirjutatud vaikimisperioodist, mille nõukogude võim talle peale surus. Esimene luulekogu ilmus tal 1936, järgmine suisa kolmkümmend aastat hiljem – 1966. Vahepeale jääb siiski viljakas tõlkimistöö, mille peaosas särab "Jevgeni Onegin". (Meenub kirjandustund, kui mu õpetaja ütles: "Alveri "Onegin" on parem kui Puškini oma!")

Poetessi tagasitulek oli aga suursündmus. Betti Alver sai hakkama vägiteoga, mida siinmail pole suutnud keegi ja mujalgi maailmas võivad vähesed sama saavutusega kiidelda. "Tähetund" on kahtlemata ainus Eesti luulekogu, millest sai bestseller. Mõelda vaid – luulekogu ja bestseller! Imede ime, tõepoolest.

Miks lillekiivrid roostega ei kattu?

Miks elu tähetund on kordumatu?

Miks tulukene tuisuööde kestel

ei kustunud, ei kustu inimestel?

Pixabay

Alveril on hulgaliselt aegumatuid, kõnekaid värsse, mida tahaks ikka sääl-tääl tsiteerida. Aga just praegu, kartulivõtu ajal, tuleb valgusvihku tõsta lüüriline poeem "Ood vanale kartulikorvile". Vähesed luuletajad on suutnud ja julgenud luua poeeme, nende veenvaks kirjapanekuks on tarvis ka eepilist haaret. Alveril oli see muidugi olemas. Aga Alver ja kartulid? See pole kuigi tavapärane seos. Alustame sellest, et Betti Alver sündis Jõgeval. Ja kas sa näe, üks tuntumaid kodumaiseid kartulisorte on "Jõgeva kollane"! Lisaks külmapealinna tiitlile võiks Alveri sünnipaigale anda ka kartulipealinna auväärse nimetuse.

Mis oleks eestlase toidulaud ilma kartulita, Lõuna-Ameerika mägedest pärit immigrandita, kes nii meeldivalt on siin kodunenud ja tuhat nälga eemale peletanud? Kui algab kartulivõtt, läheb tarvis ka korvi. Sellele märkamatule, kuid mitmekülgsele abimehele pühendabki Alver oma võimsa oodi. Pangem tähele eestlase loomupärast kihku koguda põllu- ja metsaande, mis mõnikord paisub lausa maaniaks:

Ära külma küüsi anna

ühtki musta mullamarja!

Kohe-kohe

kahma,

kanna

koju kokku

nurme-nublud!

/---/

Koduaiast katla juurde kapsapäid ja hernelesti!

Konnulaanest suvesaaki,

mida kogub inimkäsi

maast ja metsast

igavesti.

Su seltsis ikka vihma-vidus

nii noor kui vana seenel käis.

Kraps poisipihk su külge pähklikoti sidus,

kui olid riisikaid ja puravikke täis.

Sügisene aeg on turul iseäranis vilgas. Pakutakse kardokaid, riisikaid, pohle, kuremarju ja mida kõike veel. Kartulit või pohla ei pea vist keegi hõrgutiseks. Ometi on raske ette kujutada jõulust söömaaega, kui hapukapsa juurest puudub võikollane kartul ning verivorstilt pohlamoos. Poed on maast laeni täis igat sorti söögikraami, kuid ikka leidub neid, kes kodus moosi keedavad ja seeni marineerivad. Mida rohkem õnnestub head-paremat purki pista, seda õnnelikumad nad on! Nii, nagu orav kogub talveks käbisid ja tõrusid, kogub eestlane seeni, marju ja kartuleid. Unustage va võsavillem, Eesti rahvusloom peab olema orav! (Tšekkan korraks erakondade reitinguid – palun väga, oravapartei on endiselt kõige populaarsem.)

Kui kartulisalv saab pilgeni täis ja keldririiuleid ehivad pikad-pikad purkide read, vot siis on korilasegeeniga eestlane rahul. Võib ka tuumasõja üle elada.

Vanasti punuti kartulikorvid laastudest, praegused on pigem traadist. Aga laastukorvid on ikka need õiged, nagu ka kõovitsust luuad. Õnnetuseks ei ole enam palju alles sääraseid meistrimehi, kes mõistaks laastukorvi või kaseluuda valmistada. Traadist punutised ja plastmassist harjased ei pruugi sugugi kauem vastu pidada. Rohepööre lausa nõuab loodussõbralike materjalide renessanssi. Tagasi vanarahva tarkuse ja oskuste juurde!

Kuid sinuga, sa koormakandja korv,

said kokku elusugemed

ja suured salasugulased.

Su laadile

on omalanda lähedased

nii mullasõmer,

taevatäht

kui meelespea.

Ja mis ehk enam veel -

sind järelpõlv

ei nea.

Kartuleid noppides (ja vahel ka süües) tulevad nagu kiuste meelde värsiread:

Laugelt lennake, tuulelapsed, üle Laiuse mäe...

Tehke kaar üle Albu valla, üle Kaarli, Muuga ja Ao,

üle Aegade Assamalla, üle Kääpa ja Künnivao.

Need olid esimesed Alveri värsid, mis mulle juba koolipoisina külge jäid, need jõudsid minuni kuldses sügises, kartulivõtu ajal... Kartulid ja Betti Alver, minu jaoks kuuluvad nad kokku. Lahtiaetud vagude vahelt õhkavad igas mõõdus kollased mugulad eksimatult äratuntavat lõhna, nende vagude vahelt saab alguse luuleilm, Heade Aegade Assamalla. Kartulid vaos ja seened metsa all on midagi kindlat, tuttavat ja kosutavat, küllap on see ka üks põhjus, miks nii paljud eestlased neid armastavad.

Lubage veel natuke naiivpoeesiat arendada – lubage öelda, et iga luuletaja on nagu kartulivagu, lugeja aga kartulikorv. Ma võtan tänulikult vastu kõik mugulad, mida poeet mulle pakub, minu sisse mahub neid palju.

Mõtteke poeemist "Mustjalg":

Kenasti kahises paberil

salmide salatähestik.

Kõik oli värssides võimalik.

Armastus on tugev nagu surm

Ränk teekond õigluseni

Kus on inimesi, seal on saladusi. Igaüks peidab hinges midagi, mida ta kellegi teisega ei jaga. Absoluutselt igaüks! Seetõttu pole hirm kellelegi võõras. Kujuta ette, mis juhtub, kui su kõige suurem ja vastikum saladus päevavalgele ujub! Mida see sinuga teeks? Kuhu sa läheks, kes sa oleks? Kui loor saladuse eest maha rebitakse, pole inimene enam see, kes ta oli enne. Saladus on meie identiteedi tähtis komponent. Me kaotame selleta oma näo.

„Poiss, kes mängis madudega”, lk 17

Kui olin raamatu "Seal, kus näkid laulavad" kirjutamisega lõpusirgele jõudnud, teadsin kohe, et see lugu ei jää üksipäini, tahtsin talle seltsiks kolm venda luua. Kokku neli raamatut. Miks neli? Noh, see on mu lemmiknumber. Igal toal peab olema neli nurka, ilmakaari ja aastaaegu on kah neli. Aga neljapäeviti ma raamatuid ei kirjuta, sest neljapäev on juba ammust olnud paganate pühapäev, mil tänatakse Thori ja Taarat. Häid muusasid samuti.

Muusadega on mul üldse vedanud, nad on minu vastu uskumatult helded. Vahel näitavad kapriisset külge ka. Algselt plaanisin oma põnevuslugudes käsitleda hirmu erinevaid põhivorme (Fritz Riemanni järgi on neid täpselt neli), aga muusad segasid vahele. Nüüd ma ei teagi, millest mu raamatud tegelikult räägivad. Kättemaksust, õiglusest, hullumeelsusest? Või igipõlisest hea ja kurja võitlusest, nagu muinaslugudele kombeks? Jah, küllap seda kõike. Aga endalegi üllatuseks pean tunnistama, et mu neljaosalise põnevussaaga seob tervikuks too vana ja äraleierdatud, ent täiesti vältimatu teema – armastus.

Pixabay

Saaga keskmes on kaks inimest, mees ja naine, kes otsivad seda, mille järele nende hing kõige rohkem puudust tunneb. Mees otsib tõde, naine armastust. Mees on politseinik, pühendunud ja väsimatu, kuid samas alatasa kõhklev tõeotsija. Naine on iseteadlik sireen, kes januneb armastuse ja läheduse järele, ta on seda naeruväärselt paljude aadamapoegade hõlma alt otsinud ja ikka pettunud. Mees ei usu enam tõe ja õiguse võimalikkusse, ta on liiga palju haiget saanud. Aga naine usub endiselt armastusse, see teda erksana hoiabki.

Mõlemad kulgevad oma kurvilisel eluteel, vahel päris lähestikku ja rööbiti, kuid nad ei pööra teineteisele kuigivõrd tähelepanu. Ühel tuulisel kevadpäeval nende teed ristuvad. Kaks õnnetut inimest saavad kokku. Ja mis juhtub? Nad saavad õnnelikuks! Vähemalt natukeseks. Mõneks nädalaks või nii.

Naine usub, et on viimaks leidnud armastuse. Aga mees pole veel oma tõeni jõudnud. Ikka lipsab see sindrinahk käest. Mees peab endaga ära leppima. Enda ja jumalaga, keda ta noorukipõlvest saati on usaldanud, kuid kes teda elu raskeimal tunnil ei aidanud. Kas õiglus võidab? Kas armastus võidab? Või tuleb vana surm ja peab lõikuspidu?

Ma poleks tubli pagan, kui ei sirviks aeg-ajalt piiblit. Nii paberil kui ka virtuaalselt. Isegi sarvik peab tunnistama, et too mütakas antiikkirjanduse tähtteos sisaldab palju vägevaid mõtteteri, millest võrsuvad üha uued põllud ja metsad. Piibli kuuekümne kuue raamatu seas on üks, mille üle teoloogid juba sajandeid pead murravad. Kuidas see piibli pühade kaante vahele sattus? Kelle tahtel, miks? Mis sõnumit see ilmselgelt lihalikku armastust ülistav kirjapala kannab? Vastuolu teiste piiblitekstidega on ilmne, lausa kuratlik. Jutt käib Ülemlaulust (paljudes keeltes ka: Laulude Laul).

Ülemlaul on suuremalt jaolt pulmasalmide kogu, veelgi täpsemalt peigmehe ja mõrsja kahekõne, ülevoolav ja eufooriline verbaalne tiivaripsutamine. Mõned nopped: "Jooda mind oma suu suudlustega, sest sinu armastus on parem kui vein! Su õlide lõhn on magus, võideõli on su nimi, seepärast armastavad sind neitsid. Tõmba mind kaasa, tõttame! Vii mind, kuningas, oma kambritesse! - Tema on mind viinud pidukotta, ja selle lipp mu kohal on Armastus. Kosutage mind rosinatega, elustage mind õuntega, sest ma olen armastusest haige! - Sa oled pannud mu südame põksuma, mu õeke, mu pruut! Oled pannud mu südame põksuma ainsa pilguga silmist, ainsa lüliga oma kaelakeest. - „Mina kuulun oma kallimale ja tema ihaldab mind. Tule, mu kallim, lähme aasale, ööbima hennapõõsaste juures! Hommikul vara lähme vaatama viinamägesid, kas viinapuu on pakatanud, kas pungad on puhkenud, kas granaatõunapuud õitsevad! Seal ma annan sulle oma armastuse!”

Minu lemmikmõte pärineb aga Ülemlaulu lõpust, kaheksandast osast, kus üks armunu ütleb teisele: „Pane mind pitseriks oma südamele, pitseriks oma käsivarrele! Sest armastus on tugev nagu surm.”

Elu on sulgkaallane, surm raskekaallane. Poksiringis jääb elu surmale alati alla. Aga nüüd (fanfaarid, palun!) astub kaalule armastus. Numbrid ei valeta, armastus on täpselt sama raske kui surm. Nad on võrdväärsed vastased.

Mees, tõeotsija, ei leia kuidagi rahu. Ta peab pöörduma tagasi minevikku, olgu rännak nii vaevaline kui tahes. Ta peab ripakile jäänud otsad kokku sõlmima, muidu ei ole tal ka tulevikku. Naine on nõus ootama, kuid korraga satub ta silmitsi hullunud mõrvariga, nagu varemgi, nelja aasta eest. (Jälle see 4!) Ka mees satub kirjeldamatute ohtude keskele. Aga ta on ju sellega harjunud. Juba lapsena otsis ta sooservast rästikuid ja mängis nendega. Poiss, kes mängis madudega... Mida ta nüüd kavatseb?

Surm tõstab oma mustad poksikindad ja võtab sisse ründepoosi. Ka armastuse punastesse kinnastesse pistetud käbarad kihelevad. Ta hingab sügavalt sisse. Kõlab kellalöök. Matš algab. Kumb jääb nüüd peale, surm või armastus? Viigiga ei lepita, kindel laks.

*

„Poiss, kes mängis madudega” on lugu sellest, kui ränk võib olla teekond õigluseni. Vahel nõuab tõde ohvreid, seetõttu on lihtsam elada valedes. Lihtsam on pöörata pilk kõrvale, kui näeme ülekohut. Uppuja päästmine jäägu uppuja enda mureks, eks ole? Aga karma eest ei põgene.

Kirjutan tihti väga tõsistel ja rasketel teemadel, nagu koduvägivald, uimastisõltuvus, homofoobia ning omaste hooldus. Seekord kirjutan muuhulgas laste ahistamisest. Ometi on mu raamatud mänglevas stiilis ja kergelt iroonilises, peaaegu lustakas vormis. Ei tea, kas nii üldse kõlbab? Aeg-ajalt tunnen sellepärast isegi väikseid süümekaid.

Kuid kirjutamine, nagu igasugune looming, kätkeb endas ikka riski. Teema võib olla jube, lausa ohtlik, kuid samas on põnev sellega omal moel manipuleerida. Närv tahab kõditamist ja veri nõuab adrenaliini.

Ka mina mängin madudega.

Loe veel:

Laibad on rasked

Raamat on ikkagi inimene

Puust ja lihast

Sõna saab Heinrich Heine: "Kus põletatakse raamatuid, põletatakse viimaks ka inimesi."

Selle ettenägeliku lause kirjapanekust on möödas täpselt kakssada aastat. Lause pärineb vähetuntud näidendist "Almansor" ning viitab koraanide põletamisele Hispaania inkvisitsiooni käigus 16. sajandi algul. Kurikuulsa inkvisitsioonikohtu kutsusid ellu kristlastest valitsejad Kastiilia Isabel ja Aragóni Fernando eesmärgiga juurida Hispaania aladelt välja igasugune "väärusk", sealhulgas islam ja judaism. Kes ei tahtnud vanast usust loobuda ja ristiusku pöörduda, pidi kas riigist lahkuma või piinarikast tulesurma surema. Teisisõnu oli tegemist ühe nurjatu nähtusega, mis on ajaloole ja inimloomusele nii omane: teisitimõtlejate tagakiusamine.

Igal pool ja igal ajal leidub neid, kes tahavad kehtestada üleüldise "õige" usu, "õige" elulaadi ning "õige" mõtteviisi. Ei tohi teisiti mõelda! Ei tohi isegi teisiti tunda! Kõik inimesed olgu ühesugused nagu naelad seinas, ei ühtki teravamat ega tömbimat, ei pikemat ega lühemat. Kui türannid on juba võimu haaranud, asuvad nad õilsate ettekäänetega (moraalne ja rassiline puhtus vms) nende kallale, kes türanliku ainu-usuga ei nõustu. Kusjuures, türannid ei raiska kunagi aega. Hitler sai võimule jaanuaris 1933 ja juba sama aasta mais süüdati Berliini ooperiteatri esisel väljakul raamatutest tuleriit, kus demonstratiivselt hävitati kirjavara, mis natside moraaliga kokku ei sobinud. Nende seas olid ka juudiverd Heinrich Heine teosed...

Raamat on inimvaimu salvestis. Seetõttu ennustabki raamatute tsenseerimine, keelamine ja hävitamine ette inimeste tagakiusamist. Kui leidub võimu jaoks soovimatut kirjandust, leidub ka soovimatuid inimesi. Sama tõde kehtib tegelikult väga laial skaalal. Nii nagu inimene suhtub raamatutesse, suhtub ta teistesse inimestesse. Kes raamatut aupaklikult ei hoia, kohtleb ka inimesi nagu rämpsu. Seda on korduvalt nähtud.

*

Ei saa mainimata jätta, et minagi olen raamatute põletamisega lähedalt kokku puutunud. Üks eesti keele õpetaja rääkis mulle, kuidas ta laenas mu raamatut "Kaljud ja kameeleonid" oma õpilasele, lugemishuvilisele tüdrukule. Mõni aeg hiljem tuli tüdruk murest murtuna õpetaja juurde ja tunnistas, et raamatuga juhtus "õnnetus".

Selle tütarlapse vanemad olid nimelt sügavalt usklikud (ei tea küll täpselt, mis imeusku). Avastanud tütre laualt raamatu, mille kaanel seisis, et seal tegutsevad pimedad jõud, otsustasid nad kohe vastumeetmed tarvitusele võtta. Ühesõnaga, nad viskasid mu raamatu ahju. Loodetavasti pesid nad pärast seda käed korralikult puhtaks. Ja viisid saatanliku tuha lõpuks paksu metsa, kus see enam ühtki elavat olendit ei ohusta. Sel juhtumil on ka irooniline külg: "Kaljude ja kameeleonide" peategelase kasuisa on fanaatiline usklik, kes põleb majja sisse...

*

Mida arvata aga neist autoreist, kes ise oma raamatuid põletavad? Selles pole midagi ebaharilikku, nii mõnigi kirjanik saadab oma teosed suurest rahulolematusest tuleriidale. Loomis- ja hävitustung pakitsevad üheskoos, ühes hinges.

Kui Franz Kafka oli tiisikusele alla vandumas, palus ta oma sõpra Max Brodi, et see tema poolikud käsikirjad ära põletaks. Kafka suri, aga Brod ei täitnud tema viimset soovi. Otse vastupidi, ta saatis sõbra ilmumata tekstid trükki ja sealt edasi jõudsid need juba maailmakirjanduse kullavaramusse. Just sellisena, nagu nad kirjanikust maha jäid, pooliku, armetu ja viletsana. Aga tegelikult tervikliku, sisuka ja külluslikuna.

Bulgakov hüüatab seepeale: "Käsikirjad ei põle!" Aga ehk siiski? Ka Juhan Liiv olevat oma luuletusi põletanud, osa neist on igaveseks suitsuga pilvede peale lennanud. Käsikirjade põlemist ei aita ära hoida vesi ega kustutusvaht, vaid hoopis soe ja siiras kiitus. Laenan jälle klassikult mõtte, seekord François Mauriac'ilt: "Kunstiinimesed ja eriti veel kirjanikud moodustavad kõige kiitusemaiama inimtõu. Neid ei maksa selle pärast põlastada, sest enamiku juures ei viita see hinge madalusele. Kui nad nii väga vajavad kiitust, siis sellepärast, et nad kahtlevad iseendas, neis pesitseb tugev veendumus oma loomingu tühisusest."

Pixabay

*

Mis see raamat muud on, kui üks kaante vahele köidetud paberikuhi. Ah jaa, sinna on üht-teist trükitud ka. Mõnikord päris palju. Autor loodab, et tema trükimustaga paberile põlistatud sõnad tähendavad midagi, et need lähevad kellelegi korda. Aga teps mitte kõik lugejad ei nõustu sellega. Autor võib raamatule pühenduda aastaid, lugeja pühendub vaid paar päeva. Kui sedagi. Seetõttu ei mõista lugeja raamatut iial nii, nagu autor.

Ei ole vajagi todamoodi mõista. Peaasi on üldse mõista. Iga päev toob halbu uudiseid, uudiseid tülidest, taplustest ja sõdadest. Palju hukkamõistu ja vähe mõistmist. Inimene – nagu ka raamat – on mõistatus. Ilma mõistatamata ei sünni mõistmist.

*

Raamat koosneb üldjuhul peatükkidest, need jagunevad omakorda lõikudeks, lauseteks, sõnadeks ja tähtedeks. Millest koosneb aga inimene? Kõik saab alguse geenidest. Geen on nagu kirjatäht. DNA on sõna. DNA-ahelad peituvad kromosoomides – need on laused. Kromosoomid asuvad rakutuumas, mis on otsekui lõik raamatus. Sedasi jõuame rakuni ehk peatükini. Inimene koosneb miljarditest rakkudest. Seega, me kõik oleme raamatud, mis koosnevad miljarditest peatükkidest!

Pole kahtlustki, et raamat ja inimene kuuluvad kokku, nad on veresugulased, mis sest, et üks puine ja teine lihane. Vahel ka vastupidi. Raamat on puust ja lihast inimene.

*

Suurem osa Eestis ilmuvatest raamatutest on trükitud eukalüptile. Täpsemalt: eukalüptipuust saadud tselluloosi kasutatakse raamatupaberi valmistamisel. Seega olge mureta: meie oma kirjanike pärast Eestimaa metsi ei raiuta, tammed jäävad Tammsaarest puutumata. Igal raamatul on siiski juur sügaval maa sees. Ja latv küünitab pilvede poole.

Paberis on imepärane vägi. Esiteks saab sellest paljugi voltida, vastavalt käele ja kujutlusvõimele. Lennukeid, laevu ja vareseid on vist kõik voltinud. See on origami algtase. Jaapanlased on selle kunsti sajandite jooksul õige kaugele arendanud ja suudavad paberist ilma lõikamata-kleepimata ka põrnikaid, roboteid ja keisrilosse välja võluda.

Trükimustaga võib aga paberile maalida mida iganes, fantaasial pole ju piire. Seega pole fantaasial ka piirikontrolli. Kui fantaasia taltsutatakse, pistetakse kapla ja koplisse, kaotab ta oma jõu. Loovuse elav kude kärbub.

Looja peab teisiti mõtlema, ta on parandamatu dissident. Pole ka ime, et teisitimõtlejate kindlaim pelgupaik on raamatukogu. Oivikud, keda koolis taga kiusatakse, leiavad varju raamaturiiulite vahelt. Seal on alati hea olla, kiusajad ei tule kunagi raamatukokku järele, pätid ja kaabakad lausa pelgavad raamatuid. Vaimurevolutsionäärid peituvad sageli raamatute taga, need püsivad paremini kui barrikaadid. Vaadake või meie rahvusraamatukogu sääl Tõnismäel! Näeb teine välja nagu paekivist linnus, kurjad väed juba sinna ei pääse. Vaimupimedad kardavad raamatutest kiirgavat tähevalgust.

*

Sel sügisel saab 25 aastat tollest heureka-hetkest, kui ma avastasin enda jaoks kirjutamise. Veerand sajandit! Kirjutamispisik hakkas külge üleöö ega ole enam lahti lasknud. Raamatute kirjutamine on nagu omamoodi suhtlemine vaimude maailmaga. Olen mõelnud: kui surm poleks nii palju lähedasi mu ümbert ära võtnud, kas ma siis üldse kirjutaks? Kui rääkida ei saa, tuleb kirjutada. Keegi ikka kuuleb.

On raamatuid, mida tahan kirjutada ja raamatuid, mida pean kirjutama. Aga need viimased jätan endale, ei panegi paberile. Või kui, siis ainult mõne tähtsama lõigu, ja sahtlisse ta jääbki. Ei tohi endast kõike anda. Midagi peab ka saladuses hoidma. Raamatki ei lobise lugejale kogu lugu välja. Parima osa peidab ta ridade vahele.

Kaunitarist saab koletis

Miks ei peeta loomulikku väljanägemist ilusaks?

Õnnelikud on need, kes sünnivad koledana. Aeg ei röövi nende välimusest suurt palju. Aga need, kes ilusana sünnivad, peavad läbi elama hirmsa tragöödia: vananedes kaotavad nad oma sileda kesta, oma hindamatu kapitali. Kõik iludused ei suuda sellega leppida. Nad tahavad jääda igavesti nooreks ja pilkupüüdvaks. Närbumist kartes püüavad nad aega üle kavaldada, muutudes seeläbi naeruväärseks. Paaniliselt peidetakse kortse ja halle juukseid, nagu oleks need armid või mädalööbed. Halvimal juhul minnakse iluoppidega liiale ja tulemus on vastupidine soovitule: kole ja võigas. Kes tahab kõndivat tõestust, guugeldagu Donatella Versace'it.

Pixabay

Kui mädanenud õun ära lakkida ja punaseks võõbata, ei muutu see võluväel söödavaks. Miks siis usutakse, et kortsudele krohvi ja värvi lisades muutub vanaeit nooreks ja ilusaks? Aeg, see tõbras, teeb meie kallal halastamatut rüüstetööd, aga meigipintsel teda ei peata. Isegi Botoxi-süstal mitte. Viimne kui üks elusolend siin maamunal on määratud närtsimisele. Inimene on ainus, kes sellega leppida ei taha.

Õnnetuseks leidub ka palju noori neide (ja mõningaid noormehi), kes arvavad, et oma loomulikus olekus pole nad piisavalt ilusad/seksikad/väärtuslikud. Maailma ilutööstuses keerutatakse miljardeid dollareid ja alaväärsust põdev noorsugu aitab seda masinavärki käimas hoida. Kui see ei ole alaväärsustunne, mis sunnib sileda nahaga naisi end päevast-päeva võõpama ja igasugu mökse näole määrima, mis see siis on?

Öeldakse, et naistele meeldib ennast sättida. Öeldakse, et naised hoolitsevad oma välimuse eest. Võimalik. Aga lubage meelde tuletada: keegi ei sünni geelküünte ja sarlakpunaste huultega. Eemaldame kiht-kihi haaval lakid ja meigid, põse-, kulmu- ja lauvärvid, kunstripsmed, rõngad ja muud kulinad – alles siis paljastub päris inimene. Poeriiulid on täis tehislikku, värvitud, konserveeritud ja ülesuhkurdatud toitu. Riiulivahed on täis tehislikke, värvitud, konserveeritud ja ülesuhkurdatud naisi. Miks küll?

Loomulikkust häbenetakse. Ikka tahetakse olla ilusam, tervem ja ahvatlevam. Ideaalid on kõrgel sinitaevas, kehad mudase maa peal. Olen kohanud Instagrami-kontosid, mis kubisevad töödeldud piltidest. Kui meigist jääb väheks, siis Photoshop aitab alati. Kes julgeb "ilu" ehtsuses kahelda, saab bloki. Skeptilised, ehkki heatahtlikud kommentaarid kustutatakse. Nõnda loob instamodell enda ümber võltsi maailma, mis koosneb roosadest illusioonidest. Mis seal salata, ilu on alati illusoorne. Loomulik välimus ei lähe peale, sest inimene tunneb end alailma ebatäiuslikuna ja näeb puudusi ka teistes. Loomulikust peidetakse.

Konkreetne küsimus: mida koledat on nahapoorides? Ei midagi, meie nahk on poorne, vanajummal on nii loonud. Aga ometi ei peeta nähtavaid nahapoore esteetiliseks. Need tuleb kinni müürida või arvutis siledaks hööveldada. Ideaal nõuab.

*

Sa oled ilus. See on üks mõttetumaid komplimente, mis eales välja mõeldud. Ilus inimene – kui ta on sellisena loodud – ei väärigi taolist komplimenti. Veel jaburam on öelda seda inimesele, kes on end ilusaks sättinud. Sellisel juhul öeldagu parem: sa oled ennast nii korralikult ära värvinud, et lausa lust vaadata! Töötegijat ja vaevanägijat peab ju ikka kiitma. (Brigitte Bardot' kommentaar: "Pole midagi raskemat, kui olla hommikust õhtuni ilus!")

Inimese silm on juba loodud ilu märkama. Ilu on samavõrd õnnistus kui needus. Koledaid ei imetleta nende pakendi pärast. Neid võetakse tõsiselt, rääkigu nad mida tahes. Ilusa inimese – eriti naise – pakendist kaugemale ei nähtagi. Paraku. Iluduse ülesanne on olla ilus ja nõiaring ongi sulgunud. Milleks sisu, kui ainult pakend loeb?

Nüüd võiks hetkeks peatuda ja hüüda: tegelikult on ju kõik inimesed ilusad. Aga see ütlemine on sama võlts nagu Botoxist ülespaistetanud huuled. Mõni sünnib modellina, mõni monstrumina. Geneetilise jackpot'i võidavad vähesed. Aeg kohtleb siiski kõiki (peaaegu) võrdselt ja muudab kaunitaridki koletisteks. (Eve Kivi ja Els Himma kohta see muidugi ei kehti, nemad on vanakuradiga lepingu sõlminud.)

Kortsud löövad näkku, juuksed hõrenevad ja taguots vajub lömmi. Peegel muutub vihavaenlaseks. Hirmus on see inimese saatus! Aga unustagem hetkeks need kahtlased iluideaalid ja igavese nooruse ihalused. Vananemine pole roiskumine, vanur pole koletis. Kortsudest pääsevad vaid need, kes surevad enneaegu. Ilu pudeneb tolmuks, aga kallimaks kui kullakoormad tuleb tarkust tunnistada. Kõik ei saa olla ilupuud, mõni peab viljapuu ka olema.

Tulevik on tumeroheline

Kuidas pääseda süsinikuahelatest ja vastikust plastikust?

1869. aastal leidis aset mitu teedrajavat sündmust. 30. juunil algas Tartus esimene üldlaulupidu. Novembris avati Suessi kanal, mis lühendas mereteed Euroopast Indiasse ja Kagu-Aasiasse tuhandete kilomeetrite võrra. Dmitri Mendelejev esitles esmakordselt keemiliste elementide perioodilisustabelit. Samal aastal patenteeriti ka tselluloid, kõikide plastide ema.

Ehkki 19. sajandil, suurtööstuste rajamise laineharjal, ei saanud keskkonnakaitsest juttugi olla, peeti plasti leiutamist suureks läbimurdeks, mis säästab loodusressursse. Arvati, et kunstmaterjalide kasutuselevõtt vähendab vajadust puidu, metallide, looduslike tekstiilide ja loomsete materjalide (nahk, sarv, elevandiluu) järele. Osalt oli see tõesti nii. Tselluloidist hakati tootma ehteid, nööpe, pandlaid, kamme, nukke, lusikaid, pildiraame, muusikariistu, tennisepalle, kraesid, kätiseid ja isegi kleite. Kiirelt arenev fotograafia leidis endale samuti tselluloidi näol pikaaegse liitlase: asuti valmistama filmilinti.

Paljud senised luksuskaubad muutusid keskklassile kättesaadavaks, sest tselluloidi oli lihtne ja odav toota. Andmaks uuele materjalile aristokraatlikku sära, nimetati tselluloidi mõnel pool prantsuse vandliks. Paraku oli sünteetilisel elevandiluul üks suur puudus: see oli äärmiselt tuleohtlik. Piisas vaid hoolimatul härral piibu jaoks tikku tõmmata – ja kaunis tselluloidkleidis daam tema kõrval lahvatas üleni leekidesse. Kuum kaup tõepoolest!

Üksteise järel töötati välja ning võeti kasutusse järjest uusi tööstuslikult valmistatud materjale, mida võib üheskoos plastiks nimetada. Aga surve loodusele ei vähenenud. Vastupidi! Moodne inimene on jõudnud arusaamale: plastik on vastik. Ookeanides hulpivad hiiglaslikud plastisaared pole ulme, vaid tõelisus. Ja inimkond vajab kohe praegu ulmelisi leiutisi, et pääseda süsinikuahelatest.

Pixabay

Rohepööre näib vältimatu, kuid see ei saa olema kellegi jaoks valutu. Üksikud entusiastid ei kaalu üles skeptilist enamust, kes tahavad endistviisi mõnusalt elada. Plast ja süsinik teevad ju elu nii mugavaks! Plastkõrsi enam osta ei saa – hästi. Diisli- ja bensiiniautod vahetatakse järk-järgult elektriautode vastu – elame üle. Aga kui elektri hind kerkima hakkab ja ühes sellega kõikide kaupade ja teenuste hinnad, on oodata aina valjemat nurinat.

Elekter saab senisest veelgi olulisemaks energiaallikaks ning kui seda hakatakse tootma aina rohelisemal viisil, on elukalliduse tõus paratamatu. Vaesed kannatavad, nagu alati. Roheenergeetika ei nõua nii palju tööjõudu kui fossiilsetel kütustel või tuumareaktsioonidel põhinev energiatootmine. Seega on ka paljud töökohad ohus. Lisaks tugevneb surve metsatööstusele, mis annab samuti tööd ja leiba paljudele inimestele. Need trendid on vesi räuskavate populistide veskile.

Miks Trumpi-sugused lõugavad poliitikud pisendavad kliimamuutuste ohtu ja kaitsevad fossiilkütustel põhinevat tööstust? Nende taga on terve armaada inimesi, kes ei soovi muutusi. Nad töötavad sageli "ebarohelistel" aladel, söövad, käituvad ja mõtlevad "ebaroheliselt". Need inimesed on kinni minevikus. Rohepööre tähendab nende jaoks eksistentsiaalset katastroofi. Trumpistlikud poliitikud näevad siin võimalust kasu lõigata. "Roheline" on saamas uueks "punaseks". Roheaktivistid on radikaalid. Kõik peab vanaviisi edasi kestma, nii on hea ja õige. Ehk siis: reostamine ja lagastamine peab jätkuma.

Mida see rohelisem maailm endast üldse kujutab? Järjest vähemaks jääb maamunal inimesi, kel on ligipääs puhtale joogiveele. Isegi puhas toit pole kõigile kindlustatud. Meie siin Eestis võime ju mahepõlde rajada, kuid kogu maailma rahvast ei ole võimalik mahemeetoditega ära toita. Kliima soojeneb, maad kõrbestuvad. Näljased inimesed lähevad liikvele, üks rändekriis ajab teist taga. Pagulaskond suureneb. Vaata nii või naa, tulevik on tume(roheline).

Kuidas elada korraga mahedalt ja lahedalt? Enne II maailmasõda elas ligi 70% eestlastest maal. Suurem jagu toidust ja tarbeesemetest toodeti ise. Kuid vaarisade õndsasse maailma enam tagasi pöörduda ei saa, sest praegu on protsendid vastupidised: ligi 70% Eesti elanikest on linlased. Kortermaja rõdul on pisut keeruline lehma pidada ja kartulivagusid künda. Lisaks taludele tegutsesid maal väikesed tööstusettevõtted. Pea igas suuremas külas oli oma meierei või saeveski. Moodsate mõõdupuude järgi pole aga isegi meiereid ega saeveskid kuigi rohelised.

Ka rohelist tööstust ei saa kokku mätsida õhust ja põhust. Rohetehnoloogiad vajavad samuti erinevaid haruldasi metalle, mis on paraku ... noh, haruldased. Võtkem või lihtlabane päikesepaneel, mis sisaldab mitmesuguseid maapõuest raskesti kättesaadavaid komponente, nagu indium ja gallium. Või liitiumakud. Ei ole kuulnud, et keegi suudaks liitiumit puu otsas kasvatada. Väljakutseid on palju, kuid ühtlasi tähendab see, et kätte on jõudnud suurepärane aeg hullude leiutajate ja hullude ideede jaoks.

Roheline elulaad eeldab kasinust. Vähem toota ja tarbida – õilis lipukiri! Ometi põhineb ju kogu meie majandussüsteem just tootmisel-tarbimisel. Või ahnusel, kui soovite. Paljud inimesed armastavad asju, lihtsalt kõikvõimalikke asju, ja muidugi peab neid olema palju-palju, et elust rõõmu tunda. Rohepöördest kujuneb täielik kaos, kui sellega koos ei toimu vaimset pööret. Kui paljud meist on selleks valmis?

Samal teemal:

Maaemal on kopsupõletik