16. oktoober 2021

Räägime aukudest!

Kes teisele kaevab, see ise...


Enne kohalikke valimisi tõusevad alati tähelepanu keskpunkti augud. Peamiselt teeaugud, vahel ka eelarveaugud. Teede lappimine on aga Sisyphose töö, see ei lõpe iial. Teeaugud on inimkonnaga igavesti vaenujalal ega mõtlegi alistuda. Vaata, mul jookseb seal oja ääres karjatee. Ühte neetud kohta tekivad pidevalt sügavad mudased augud. Sinna võib täiteks vedada kruusa, mättaid, kive, saepuru ja kasvõi külmkappe, aga augud kugistavad selle kõik alla ja röhitsevad mõnusalt, kui traktor neist läbi sõidab.

Hambaaukudega on sama jama. Hoolitse kihvade-kikude eest palju tahad, ikka nad lagunevad. Muide, hambad on üleüldse ainsad organid inimkehas, mis pole võimelised ise paranema. Murtud kondid kasvavad ilma tsemendita kokku. Jätad joomise maha – maks alustab samuti uut elu. Haavad kasvavad kinni, koed vohavad. Aga hambad ei liiguta lillegi, nõuavad muudkui plomme. Eks vanajumal ole nii sättinud, et ka hambatohtritel jätkuks leiba.

Auk on märk kulumisest, aja peatumatust voolust, hukust ja hävingust. Kosmiline must auk neelab kogu elu, neelab isegi valguse. Ka väikesed augud pole sugugi nunnud. Kui inimene tunneb hirmu või vastikust väikeste aukude suhtes, siis on tal trüpofoobia. Tegemist on küllaltki uue mõistega, mis tuli käibele alles 2005. aastal (τρῦπα on kreeka keeli „auk”). Trüpofoobiahoo võivad vallandada täiesti süütud, enamasti tihedalt üksteise kõrval paiknevad augukesed, nagu taimekude või seemnekojad viljalihas. Mõni trüpofoob võib isegi mesikärge nähes külma higiga kattuda, kaasnevad iiveldus ja paanika. Teadlased ei oska seda fenomeni lõpuni selgitada. Ilmselt toetub trüpofoobia evolutsioonilisele alusele, hirmule looduses peituvate ohtude ees. Samal põhjusel kardetakse ka täiesti ohutuid ämblikke, hiiri ja madusid.

Auklikud teksad on endiselt moes, tihtilugu maksavad need rohkemgi kui terved. Eks ole ka konditsioneeriga majad kallimad tavalistest. Kõige paremal juustul on samuti hulgaliselt "õhutusavasid". Šveitsi juustu hinnataksegi tema aukude järgi. Need tekitab sinna aristokraatliku nimega bakter propionibacterium freudenreichii. Pidavat hästi soolestiku tervise eest hoolitsema. Õnneks leidub toredaid auke ilma peal.

Lukuaugud kipuvad aga välja surema. Iga teine uks avaneb koodi või kiibiga. Vanasti oli taevas sinisem ja lukuauk laiem. Mõnigi uudishimulik silm võis lukuaugu kaudu tarre piiluda – ükski saladus ei jäänud saladuseks. Hea, et nööpaugud veel alles on, kuhu muidu lilleõiekene pista?

Vanade eestlaste jaoks oli kõikidest aukudest tähtsaim unkaauk. Mõnel pool nimetati seda karuperseks. Rehielamutel polnud korstnaid, aga kusagilt pidi suits ikka välja pääsema. Kelpkatuse otstesse jäeti seetõttu ava, mis ääristati eriliste laudadega. Kuna usuti, et unka kaudu võivad ka kurjad vaimud majja pääseda, oli unkalaudadel maagiline otstarve. Neile maaliti või lõigati mitmesuguseid sümboleid, sealhulgas riste. Hingedeajal käisid esivanemad just unka kaudu külas ja ööseks lauale jäetud toitu maitsmas. Unkaaugust voolas majja ka pere-, karja- ja viljaõnn.

On leitud, et enamasti rihtisid eestlased unkaaugu Suure Vankri ehk Suure Karu tähtkuju suunas. Suure Vankri heledaim täht Alioth ripub aisa küljes. Vankri nurkadel säravad Megrez, Phecda, Dubhe ja Merak. Ei tea, kuidas vanarahvas neid tähti kutsus? Esimene ratas, teine ratas... Või esikäpad, tagakäpad...?

Mõni karjapoiss võis unetul ööl läbi karuperse Karu vaadelda. Või ei näinudki ta sääl taevas ühtki looma? Ehk mõtles ta, et need siravad tähed on samuti augud, tuhanded unkaaugud, mille kaudu näeme vilksamisi teist maailma, ilusamat, heledamat ja kahtlemata paremat. Lähme siis taeva taha lõputule lustipeole, lendame Linnutee taha, seal pole katku ega nälga, pole vaeva ega valu. Põrgu see maailm, lähme mujale! Tahad kaasa tulla? Tule siis.

Näe, rääkisingi augu pähe!