19. september 2021

Vana kartulikorvi taassündi oodates

Künnivagude vahelt algab Heade Aegade Assamalla


Üheksakümmend aastat tagasi ilmusid ajakirjas Looming tundmatu noore poetessi Betti Alveri kaks luuletust: "Raskelt valgub vaha" ja "Pedja". Ehkki Alver oli juba mõni aasta varem debüteerinud proosakirjanikuna, sai just neist trükitulle heidetud luuletustest alguse tema tegelik tähelend.

Paljude klassikute teosed kajastavad ühel või teisel moel nende kodupaiga vaimu, neid ei saa lahti köita tollest maalapist, kus nad veetsid lapsepõlve, kus on nende juured ning ühtlasi loomingu üdi ja lähtepunkt. Tammsaare võib leida Kõrvemaalt, Lutsu Vooremaalt, Kitzbergi Mulgimaalt. Betti Alveri omailma väravapostid asuvad Pedjamaal. Seetõttu on vägagi loomulik, et üks esimesi luuletusi, mis tema sulest avalikkuseni jõudis, on pühendatud pikale käänulisele Pedja jõele.


Seal, kus pööriputk ja loogan pajud

peegelduvad Pedja mustjan veen -

sinna jooksen ikka pakku ajul,

kui mu hingen umbne viha keeb.


Pedja suubub Emajõkke, mille ääres – Tartus nimelt – elas Alver suure osa oma elust. "Korallid Emajões" (1986) jäi tema viimaseks luulekoguks. Jõgedel oli ta elus ja loomingus kindel koht. Palju on kõneldud-kirjutatud vaikimisperioodist, mille nõukogude võim talle peale surus. Esimene luulekogu ilmus tal 1936, järgmine suisa kolmkümmend aastat hiljem – 1966. Vahepeale jääb siiski viljakas tõlkimistöö, mille peaosas särab "Jevgeni Onegin". (Meenub kirjandustund, kui mu õpetaja ütles: "Alveri "Onegin" on parem kui Puškini oma!")

Poetessi tagasitulek oli aga suursündmus. Betti Alver sai hakkama vägiteoga, mida siinmail pole suutnud keegi ja mujalgi maailmas võivad vähesed sama saavutusega kiidelda. "Tähetund" on kahtlemata ainus Eesti luulekogu, millest sai bestseller. Mõelda vaid – luulekogu ja bestseller! Imede ime, tõepoolest.


Miks lillekiivrid roostega ei kattu?

Miks elu tähetund on kordumatu?

Miks tulukene tuisuööde kestel

ei kustunud, ei kustu inimestel?

Pixabay

Alveril on hulgaliselt aegumatuid, kõnekaid värsse, mida tahaks ikka sääl-tääl tsiteerida. Aga just praegu, kartulivõtu ajal, tuleb valgusvihku tõsta lüüriline poeem "Ood vanale kartulikorvile". Vähesed luuletajad on suutnud ja julgenud luua poeeme, nende veenvaks kirjapanekuks on tarvis ka eepilist haaret. Alveril oli see muidugi olemas. Aga Alver ja kartulid? See pole kuigi tavapärane seos. Alustame sellest, et Betti Alver sündis Jõgeval. Ja kas sa näe, üks tuntumaid kodumaiseid kartulisorte on "Jõgeva kollane"! Lisaks külmapealinna tiitlile võiks Alveri sünnipaigale anda ka kartulipealinna auväärse nimetuse.

Mis oleks eestlase toidulaud ilma kartulita, Lõuna-Ameerika mägedest pärit immigrandita, kes nii meeldivalt on siin kodunenud ja tuhat nälga eemale peletanud? Kui algab kartulivõtt, läheb tarvis ka korvi. Sellele märkamatule, kuid mitmekülgsele abimehele pühendabki Alver oma võimsa oodi. Pangem tähele eestlase loomupärast kihku koguda põllu- ja metsaande, mis mõnikord paisub lausa maaniaks:


Ära külma küüsi anna

ühtki musta mullamarja!

Kohe-kohe

kahma,

kanna

koju kokku

nurme-nublud!


/---/


Koduaiast katla juurde kapsapäid ja hernelesti!

Konnulaanest suvesaaki,

mida kogub inimkäsi

maast ja metsast

igavesti.


Su seltsis ikka vihma-vidus

nii noor kui vana seenel käis.

Kraps poisipihk su külge pähklikoti sidus,

kui olid riisikaid ja puravikke täis.


Sügisene aeg on turul iseäranis vilgas. Pakutakse kardokaid, riisikaid, pohle, kuremarju ja mida kõike veel. Kartulit või pohla ei pea vist keegi hõrgutiseks. Ometi on raske ette kujutada jõulust söömaaega, kui hapukapsa juurest puudub võikollane kartul ning verivorstilt pohlamoos. Poed on maast laeni täis igat sorti söögikraami, kuid ikka leidub neid, kes kodus moosi keedavad ja seeni marineerivad. Mida rohkem õnnestub head-paremat purki pista, seda õnnelikumad nad on! Nii, nagu orav kogub talveks käbisid ja tõrusid, kogub eestlane seeni, marju ja kartuleid. Unustage va võsavillem, Eesti rahvusloom peab olema orav! (Tšekkan korraks erakondade reitinguid – palun väga, oravapartei on endiselt kõige populaarsem.)

Kui kartulisalv saab pilgeni täis ja keldririiuleid ehivad pikad-pikad purkide read, vot siis on korilasegeeniga eestlane rahul. Võib ka tuumasõja üle elada.

Vanasti punuti kartulikorvid laastudest, praegused on pigem traadist. Aga laastukorvid on ikka need õiged, nagu ka kõovitsust luuad. Õnnetuseks ei ole enam palju alles sääraseid meistrimehi, kes mõistaks laastukorvi või kaseluuda valmistada. Traadist punutised ja plastmassist harjased ei pruugi sugugi kauem vastu pidada. Rohepööre lausa nõuab loodussõbralike materjalide renessanssi. Tagasi vanarahva tarkuse ja oskuste juurde!


Kuid sinuga, sa koormakandja korv,

said kokku elusugemed

ja suured salasugulased.

Su laadile

on omalanda lähedased

nii mullasõmer,

taevatäht

kui meelespea.


Ja mis ehk enam veel -

sind järelpõlv

ei nea.


Kartuleid noppides (ja vahel ka süües) tulevad nagu kiuste meelde värsiread:


Laugelt lennake, tuulelapsed, üle Laiuse mäe...

Tehke kaar üle Albu valla, üle Kaarli, Muuga ja Ao,

üle Aegade Assamalla, üle Kääpa ja Künnivao.


Need olid esimesed Alveri värsid, mis mulle juba koolipoisina külge jäid, need jõudsid minuni kuldses sügises, kartulivõtu ajal... Kartulid ja Betti Alver, minu jaoks kuuluvad nad kokku. Lahtiaetud vagude vahelt õhkavad igas mõõdus kollased mugulad eksimatult äratuntavat lõhna, nende vagude vahelt saab alguse luuleilm, Heade Aegade Assamalla. Kartulid vaos ja seened metsa all on midagi kindlat, tuttavat ja kosutavat, küllap on see ka üks põhjus, miks nii paljud eestlased neid armastavad.

Lubage veel natuke naiivpoeesiat arendada – lubage öelda, et iga luuletaja on nagu kartulivagu, lugeja aga kartulikorv. Ma võtan tänulikult vastu kõik mugulad, mida poeet mulle pakub, minu sisse mahub neid palju.

Mõtteke poeemist "Mustjalg":


Kenasti kahises paberil

salmide salatähestik.

Kõik oli värssides võimalik.