Sinimustvalgeke ja seitse pöialpoissi

Kõik algab maast

Hoiame pöialt ja pöialpoisse!

Eesti lugu on nagu üks kurb, õudne ja kannatuserohke, kuid ikkagi suhteliselt õnneliku lõpuga muinasjutt. Sinimustvalgeke sündis külmal veebruaripäeval 1918, ämmaemand talle palju elulootust ei andnud, punased kurivaimud tahtsid maimukese ära tappa, aga näe – hing jäi ikkagi sisse! Varases nooruses langes Sinimustvalgeke kurja punasortsi nõiduse alla ja viibis pool sajandit varjusurmas, kuid viimaks virgus ning elas mühinal edasi, kaunimana kui iial varem.

Loomulikult pole lugu veel läbi, muinasjutt läheb aina edasi. Sinimustvalgeke ei saa kuidagi hakkama ilma pöialpoisteta (või pigem heade hiiglasteta), kel nimeks Euroopa Liit ja NATO. Peipsi-tagune kurivaim kiusab teda endiselt, aga praegu on ta kaitstud. Ja ega Sinimustvalgeke ole nii õrnuke midagi, ta oskab ka enda eest seista.

Eesti keel ja kultuur võrsuvad maast. Kõik algab maast ja lõpeb maas. Vabadussõja algul polnud enamik eestlasi kuigi motiveeritud punaarmeele vastu hakkama. Lootust nappis. Võidelda vabaduse eest – mis mõttes? Kellelgi polnud toona veel aimu, mida tähendab oma riik. Kuidas selle eest võidelda? Kas üldse tasub võidelda, kallist verd valada?

Siis tuli ajutiselt valitsuselt vägev lubadus: kõik vabadussõjalased saavad maad! Maapuudus oli talurahvast juba hulga aastaid kammitsenud, ei jätkunud kõigile tööd ja leiba. Tsaariajal oli tuhandeid eestlasi välja rännanud, kes kuhu, silme ees ikka põld ja karjamaa. OMA põld ja karjamaa!

Eesti keel on imelihtne!

Maalubadus andis vabadusvõitlusele tähenduse. Orjal pole põhjust maa eest võidelda, peremehel küll. Uhke on öelda – minu maa! Minu kartulivaod, minu pohlamättad, minu kraavikaldad ja laulvad luited. Väikestest minadest saab ühe suure meie. Vahel läheb see meelest. Aga ilma meieta ei ole ka minasid.

Vabadusvõitlus kestab. Lõppu pole näha. See on väikese riigi ettemääratud saatus.