Saad seda, mida väärid

Kaotatud lapsepõlve meenutades ja julget uut aastat soovides

Mul on kahju ainult teie kannatustest, ei millestki muust. Lõppkokkuvõttes langes mulle parem osa. Kui ma tagasi pöörduksin, alustaksin jälle otsast peale. Elu on mulle vajalik. Linnades ei ole enam tõelist elu. /---/ Teed inimese tööd ja tunned inimese muresid. Oled ühenduses tuule, tähtede, öö, liiva ja merega. Võitled kavalusega loodusjõudude vastu. Ootad koitu, nagu aednik ootab kevadet. Ootad lennuvälja nagu tõotatud maad ja otsid oma tõde tähtedest.

Antoine de Saint-Exupéry „Öine lend” (1931)

Lendamisest sügavalt vaimustatud mees, kes otsis elu tuulest, liivast ja tähtedest, leidis omale haua Vahemeres. Oli 1944. aasta, sõda. Mis täpsemalt juhtus – kas ta sattus mõne saksa lennuki tule alla või tabas õhumasinat tehniline rike – jääbki ilmselt teadmata. Spekulatsioone on erinevaid, neil pole põhjust peatuda. 1998. aastal leidis üks kalur Prantsusmaa lõunarannikult tema hõbedase nimeplaadi, paar aastat hiljem jõuti merepõhjas jälile lennuki vrakile, millest paraku polnud just palju alles. Liiguvad kuuldused ühest surnukehast, mis sõjapäevil randa uhuti ja tundmatu sõdurina kusagil nüüdseks unustatud paigas mulda sängitati. Kas see võis olla tema, väikese printsi isa?

Pixabay

Saint-Exupéry "Väike prints" on kahtlemata paljude lemmikraamat. Kusjuures, täiskasvanute seas on fänne vist isegi rohkem kui laste seas. Igaüks leiab sellest raamatust natuke mõtteainet, natuke tõtt, natuke kurbust ja lohutust. Mina näen „Väikest printsi” kui lapseliku süütuse kadumise lugu. Oleks prints jäänud oma planeedile, armsa roosi juurde, poleks ta sattunud ka kõigi nende lahendamatute mõistatuste ja vastuseta küsimuste rägastikku, mille kosmoseavaruses sehkendavad veidrikud talle ümber punusid.

Laps imestab. See on tema loomulik tegevus. Miks on nii ja miks on naa? Täiskasvanu kaotab tasapisi imestamise võime, kuhjuvad lõputud küsimused lämmatavad ta. Tahame aina teada, aga lõpuks tuleb ikka käega lüüa – küsimusi on ülemäära palju, vastuseid kohutavalt vähe ja need vähesedki kuivad ja kidurad. Kes aga kõrge vanuseni imestab, säilitab noorusliku hinge. Kui kustub uudishimu, kängub ka mõistus. Vahel juhtub see liiga vara ja liiga paljudega.

Tahaks uskuda imedesse. Tahaks uskuda muinasjuttude võimalikkust. Mis seda usku toitma peaks? Iga täiskasvanu teab: „elu on ime, kuid temas pole imesid” (E. M. Remarque). Inimloomuse tumedad küljed jätavad imed varju. Sel niigi kannatanud planeedil käib ikka kusagil sõda, pommidega ja pommideta, endiselt käärib vimm ja valitseb vägivald. Ühed võitlevad tõe, teised vale eest. Kumb on kumb? Jälle need küsimused!

Minu lemmik jõululaul on Greg Lake'i "I Believe in Father Christmas". Lake, tuntud eelkõige kui progebändi Emerson, Lake & Palmer teine kolmandik, kirjutas selle laulu protestiks jõulude kommertsistumise vastu. Siingi kajastub samalaadne teema, mis "Väikese printsi" saagas: lapseliku süütuse kadumise paratamatus ja tasane traagika. Ometi kumab kadunud lapsepõlvemaade kohal loojumatu päike, mida mõned astronoomid kutsuvad Nostalgiaks.

Lake laulab: "Mulle räägiti kunagi, et jõulud on alati valged ja rahu valitseb maa peal... Mulle müüdi jõulu-unelmat, mulle müüdi püha ööd..." Ta uskus jõuluvana, kuid siis, ühel hommikul, näeb ta maskeeringu läbi. Ometi soovib ta kuulajale lootusrikkaid jõule ja julget uut aastat. Olgu paradiis või põrgu, me saame endale just sellised jõulud, mida väärime.

"I Believe in Father Christmas" sisaldab korduvat tsitaati Prokofjevi ülevast palast "Troika", mis oli algselt kirjutatud komöödiafilmile "Porutšik Kiže" (1934). Laulu videosse on põimitud kaadreid Vietnami sõjast. See omapärane segu annab võimaluse erinevateks tõlgendusteks. Kurb moraal, muinasjutud ei päästa maailma. Lisan siia ühe lootusrikka sõna: vist.