Näkkide laul kõlab ka viis aastat hiljem uimastavalt
Surnumatjana tegutsedes olen avastanud, et laibad kaaluvad rohkem kui elusad olendid. 150-kilone mehemürakas kaalub krematooriumisse jõudes vähemalt pool tonni. (Sellepärast ongi surnuautol kogu aeg rehvid lödid.) Isegi kassikorjus tundub hoopis raskem kui nurruv ja ringi kargav karvakera. Milles asi? Surnukehadesse salvestub kogu eluraskus, piin ja valu?
 |
| Pixabay |
Krimka on absurdne žanr. Ühest küljest jõle, täis vägivalda ja surma, teisalt meelelahutuslik ja omamoodi lõbuski. Need kaks kokkusulanud vastandlikku poolust – tõsidus ja mängulisus – paelusid mind sedavõrd, et tahtsin ka ise üht krimilugu kirjutada. Tõsi küll, esialgu asusin sepistama hoopis õudukat. Aga kusagil poole peal mõistsin, et Stephen Kingi minust ei saa, ja lugu võttis psühholoogilise põneviku kuju.
Kirjutasin raamatu näkkidest. Rahvaluules esinevad näkid enamasti uppunute vaimudena. Nad kiusavad ja ahvatlevad elavaid ning viimaks hukutavad. Näkk, taltsutamatu looduse ja inimteadvuse ebamäärase tsooni kehastus ilmub eikusagilt, hullutab ja hirmutab. Kusjuures, näkid ei pea olema tingimata noored neiud. Nad võivad olla ka mehed. Sellele rahvaluulelisele vundamendile rajasingi oma raamatu.
Erinevad ideed, mis mu peas tiirlesid, tihenesid kõhedaks looks. Puudus vaid üks impulss, viimane tõuge, et lugu veerema lükata. Mu silme ette ilmus kurjategija kuju: intelligentne, karismaatiline ja kuratlikult külmavereline. Sarmikas lurjus. Just tema ongi see, kes tegevust käigus hoiab. Ta on näkiloo süda. Üksteise järel siginesid ka teised tegelased. Pätid ja pühakud, jälitajad ja jälitatavad, kaunitarid ja koletised.
Kirjutama asudes sai kohe selgeks, et lugu tuleb naistekeskne. Maia, Iris ja Lara kannavad tegevustikku oma õrnadel õlgadel. Artur, Ülo, Hando ja Karl-Ervin jäävad pigem tagaplaanile. Ent ometigi on just Artur, 16-aastane ülimalt intelligentne noorhärra ja ühtlasi võimas naistemagnet see fookus, kuhu kõik valguskiired koonduvad. Ta ei tüki esile, kuid tema salapära hõljub algusest lõpuni loo kohal. Kes ta selline on? Mida ta kavatseb?
Esialgne pealkiri – “Sireenide saladus” – tundus liiga labane. Väheke mõõtnud ja kaalunud, leidsin, et loole sobib pealkiri, mis oleks korraga esteetiline ja mõistatuslik nagu Mona Lisa naeratus. Tiitellehele ilmus: “Seal, kus näkid laulavad”.
Kui käsikiri sai valmis, mõtlesin: olen küll igasugust jura kirjutanud, aga no sellist jura annab ikka otsida! Jah, ma ei arvanud „Näkkidest” kuigi hästi. Ehkki tagantjärele olen hakanud oma raamatu peale pisut leebema pilguga vaatama, ei saa ma seda siiski täiesti kordaläinuks lugeda. Puudused jäävad ikka silma – määri või prillid rasvaga kokku.
Paraku juhtus, et minu kõige kehvem raamat sai ühtlasi kõige popimaks, loetumaks ja auhinnatumaks. Mis parata, elu on ebaõiglane. "Seal, kus näkid laulavad" tuli trükikojast välja täpselt viis aastat tagasi, 23. märtsil 2016. Kui mu arvepidamine vähegi paika peab, on „Näkke” müüdud selle ajaga üle 1700 eksemplari, e-raamatud kaasa arvatud. Tubli tulemus, sest sageli on juturaamatute puhul isegi 500 eksemplarist raske lahti saada. Mis toimub?! Hea reklaam? Prominentsed soovitajad?
Ilmselt on "Seal, kus näkid laulavad" kooskõlas aja vaimuga. Romaan räägib hirmust, hullumeelsusest ja inimestega manipuleerimisest. Kuidas psühhopaadid enesele ohvreid valivad? Nad ajavad väljavalitu segadusse. Kes on segaduses, ei saa enam aru, mis on õige ja mis vale. Nõnda ongi ta küps manipuleerimiseks. (Poliitpropagandistid ja vandenõuteoreetikud kasutavad täpselt sama arsenali.)
Ega ma isegi patust prii ole. Ka mina manipuleerin lugejaga, ajan kärbseid pähe, juhatan valedele jälgedele, hirmutan ja hullutan. Mulle meeldib, kui lugeja on segaduses ega taipa, mis temaga tehakse. Just siis, kui ta arvab, et on tõele jälile jõudnud, hüppan põõsast välja ning virutan talle seljatagant labidaga pähe. (Tollesama labidaga, millega ma haudu kaevan.) Puänt ja piraki! Oi, kuidas mulle meeldivad ootamatud lõpud!
Ka mina olen psühhopaat.
Samal teemal:
