Õitsev õunapuu

Vastu sügist on üks mu koduaia õunapuudest otsustanud end õitega ehtida. Ise on ta väärikale vanusele vaatamata üsna kidurakene, sattus ta ammusel ajal ju veesoone peale. Nüüd aga arvas ta, et aitab kiratsemisest küll, köidame õunad oksa külge ja seome õied latva – nii on kõigil ilusam. 

See lõikuskuu lõpupäevil õitsev õunapuu tõi mõttesse daamid, kes kaduva noorusega leppida ei suuda ja elusügise lähenedes ennast kunstlikult kohendavad. Aga vääramatult lähenev sügis paneb mõned taadidki perutama nagu noored täkud – jäägu sinnapaika see vanaeit, kelle vaarituste peal mitukümmend aastat sai paisutud, siledaid näitsikuid ju terve ilm täis, neid mõnus näppida! 

Sügis paneb paljusid hulle tempe tegema. Varsti lumi maas, jää heidab end üle järvede, õige elu jääb justkui seisma. Põhjamaa inimene ihkab päikest ja kui selle kiired tasapisi kokku kuivavad, algab meeleheitlik võidujooks ajaga. Tahaks veel natuke seda õiget elu. Tahaks veel! Raske on mõelda, et peagi tuleb jälle kasukate ja käpikute sisse pugeda. Mida veel teha, enne kui pikad ööd päevi alla neelama asuvad? Tohutult oleks teha, aga aega ei anta ning järgmisest kevadest lahutab meid ainult pisut vähem kui igavik. 

Tänavune suvi oli ilus. Nagu kevadki. Võib-olla kaob ta lõpuks teiste ilusate suvede vahele, koos sulavad need üheks päiksekullakarvaliseks mälestustetombuks, mis lubab hallide juuste aegu õhata: kord olin ma nii õnnelik! Ilu jääb. Kirjeldamatu ja tabamatuna, aga ta jääb kusagile kuklasse hästi turvatud ja valgustatud vitriini. 

Imelikul kombel jäävad kurvad raamatud paremini meelde kui lõbusad. Mälestustega on hoopis vastupidi. Olgu mälestus süngemast süngem – mõni rõõmukübe suudab teda ikka varjutada või siis vähemalt vallatu sädelusega tähelepanu endale võita. Varjud püsivad meil nagunii kannul, valgust tuleb ise hoida ja koguda. Kes on elus, küünitab valguse poole. 

Vahest polegi see õiekimp õunapuu ülemisel oksal mingi eputuse märk ega vanaeide maitsetus? Omal üllatuslikul viisil sirutab kidur puu taevasse mõned õied, et pidada meeles kevadet – seda kaunist, mis oli ja seda kaunimat, mis alles tuleb.

Bolero

Mõni inimene inspireerib. Ta on tulnud muusade mäelt, hoidnud Pegasuse valjaid ja täidab nüüd iga maapealse hämara nurgakese sooja valgusega. See suure lainepikkusega mahe valgus, kõigi varjude vaenlane, langeb mu peale, äratab minus eosed, mis pudenevad laane alla laiali. Neist eostest tekivad õnneseened, maitsvad ja rammusad – kõlbavad nii võis praadimiseks kui ka marineerimiseks. Hea neid talvises pakases riiulilt võtta ja ikka õnnelik olla. 

Kas ta hüüab mind? Jah, jah, muidugi tema, kes siis veel! Ta hääles on puhaste lätete vulinat. Ei tea, millistel kangastelgedel on kootud see siid, mis ta keha katab. Milline peab olema see peitel või meisel, mis on suutnud voolida nõnda veatud ümarused ja kumerused tema kehale? 

Ta astub mu ette, olematule lavale. Korraks kummardub mu kohale, ei puutu mind. See on avakummardus, tervitus ja tähelepanuavaldus. Ta on ju pärit mujalt, sealt ülevalt, kus liigeldakse tiibade jõul. Ta tõstab käed. Sirutus taeva poole – kas tunneb elusorganism mõnda loomulikumat liigutust? Taeva poole küünitavad kõik kõrred ja kastanid, igikelts ootab sealt lunastavat päikesepaistet ning janune kõrb külluslikku vihmasabinat. 

Taevasse vaatavad nii õnnelikud kui õnnetud, lootusega ja lootuseta. Ta rebib jalad lahti sellelt kõdult, porilt ja kiviklibult – maast, mis kunagi õrnu taldu ei hellita. Maa neelab inimesi. Hing hinge järel vajume kalmetesse. Aga tema ei lepi sellega. Ta ihkab taeva poole – sinna, kust ta tuli! Tema ei kuulu maale. Ta tahab olla kõrgemal nälkjatest ja närilistest. 

Nõnda algab tants. Iga žest on lihvitud ja samm hoolega välja mõõdetud. Keha järgneb meelele. Vesikuppude nõtked varred õpetasid teda õõtsuma, düünidelt päris ta malbe miimika. Minge ja küsige briljantidelt, kas mõni neist on näinud nõnda pillavalt säravat sugulast! 

Enam ei malda ma oodata. Kõõlused kihelevad, lihased pakitsevad, liigesed lõgisevad. Seda tantsu nähes ei saa jääda osavõtmatuks. Ta haarab, hullutab ja kutsub kaasa. Kuid olen ma seda väärt? Bolero on ju meistrite tants. Taevaste olendite mäng. Mina võrsusin maast. Kuidas saan ma ennast taevatükikestega ühele püünele seada? 

Instinktid aga kutsuvad. Nad summutavad mõistuse korina. Järgnen tundele, mis mu sees kirvendab. Looming sünnib tunnetest, mitte mõistusest. Kaine aru tapab teosed. Ma tõstan käe. Kisun jalad maa küljest lahti. Olen valmis! Ma lähen temaga kaasa. 

Hämarik saab vaid mõnel üksikul ööl koiduga kokku. Nende embusest sünnib aga palju valgust. Ka mõni inimene on hämarik. Ta ärkab siis, kui läänekaar päikesepalangus kiirgab. Vallatu rapsatusega tõmbab ta oma miilavad juuksed, oma merevaigukiharad valla, vabastab end rüüdest, mis varjavad tõelist ilu ja naerab seejuures vallatut naeru, mille peale isegi harfikeeled kadedusest katkevad. 

Ta kuulub ööle ja öö kuulub talle. Huulte kohal hõljuvad sõnad, mis õnnistavad igaüht, kes neid kuulma juhtub. Koit kogub neid oma kõrvu ja igatseb rohkemat. Kirg süütab ta põlema. Vaid hommikukastes on ta tõeline armastaja, suure hinge ja avarate embustega. Vaid loetud minutitel, kui testosteroonitase on kõrge ja erektsioon kaunistab keha. 

Hämarik riivab koitu. Pidutsev taevas jätab tuled põlema. On ka põhjust pillerkaaritada. Me tantsime koos. Muusikat mängib me endi ühine süda ja verevood, mis kohinal soontes tormlevad. Vahest ka mõni üksik ritsikas oma viletsa viiuliga. Sellestki piisab. Hing laulab. Tantsus lahustuvad mäed ja mered, rütmis põimuvad käed ja jalad. Pas de deux. Ekstaas! 

Need on hetked, mille nimel on tulnud kannatada ja kaotada, need on hetked, mille nimel tasus muretseda ja igatseda. Aga igatsusel – imelik küll – on selline vägi, et ta tõmbab enda poole just seda, mida kannatanul kõige enam tarvis. Me tantsime ja unustame argipäeva. Unustame iseenda. Oleme üks. 

Täiuslik. Kõik on täiuslik. Muud pole tarviski öelda ega mõelda. Just nii, nagu ilmale oleme tulnud, virgume uues päevas. Tema süda põksub rahus, kui kõrva ta rinnale panen ja selle rütmist, selle šamaanitrummi löökidest purju jään. Maailm oodaku. Meil pole enam kiiret. 

„Kuidas sulle meeldib see bolero?“ küsin kuiva suuga. „Tahad sa tantsida?“ 

Tema ainult nahiseb ja ägiseb, keerab end tihedamalt teki sisse ja mõmiseb: „Lase mul magada.“ 

Olgu siis pealegi. Jäägu need muinasjutud mõneks teiseks korraks.

Järjepidevus ei katke

Eestlase elu kulgeb ikka laulupeost laulupeoni. Meil on selline peohimuline rahvas, mis teha. Tallinna laulukaar on muutunud juba templisarnaseks pühamuks, selle Tartu kolleeg pühitseti alles nüüd paljude inimlainetega sisse. Öölaulupidu „Järjepidevus“ tegi sügava kummarduse Tartule kui laulupidude ja laulva revolutsiooni hällile. Ehkki kava oli väga eklektiline (või ilusamalt öeldes: mitmekesine), suutis üritus püsida etteseatud kontseptsiooni raamides ja ehitada silla üle põlvkondade. See on laulupeo puhul väga oluline. 

Aeg-ajalt küsitakse, kas meil pole igat masti laulupidusid juba liigagi palju. Asjatu küsimus! Kui inimesed tunglevad hilisööni lauluväljaku väravate taga ja kogu publikum ei mahugi Tähtvere mäenõlvale, siis järelikult vajatakse ka öölaulupidude taolisi meenutusüritusi. Seni on toimunud kaks öölaulupidu, kolmas peaks tähendama juba traditsiooni. Viis aastat on ühe nii suurejoonelise ürituse jaoks mõistlik intervall. Meenutuseks: 2008. a öölaulupeo ajal olid Ott Lepland ja Sandra Nurmsalu täiesti tundmatud artistid, nüüd aga täisverelised rahvalaulikud. Viie aastaga muutub palju, aga laulvat revolutsiooni, mille meenutuseks öölaulupidusid on peetud, ei tohiks kunagi unustada. 

Eelmise öölaulupeo teemaks oli „Märkamisaeg“. Ja vahepeal on märkamist, hoolimist ja empaatiat Eesti ühiskonda tõepoolest juurde imbunud. Märkamatult. Võrreldes viie aasta taguse üritusega oli „Järjepidevus“ meeleolult mõnevõrra tõsisem. Tohutu joovastuse asemel võimutses kaine optimism. Tuleb uuesti nentida – aeg on muutunud. 19. august 2008 oli mäletatavasti erakordne päev ka selles mõttes, et Gerd Kanter tuli Pekingis olümpiavõitjaks. Tallinna lauluväljakul lehvisid koos sinimustvalgetega punavalged ristilipud, väljendamaks solidaarsust sõtta sattunud Gruusiaga. Seekordses öölaulmises polnud kübetki välis- ega sisepoliitikat. Kanteri medalivõidud ei pane enam kulmugi kergitama ja rahva huvi päevapoliitika vastu muutub üha leigemaks. „Järjepidevus“ oli tugevalt kinni mullakamaras. Ehtne maarahva pidu. 

Rokkarid ja punkarid mängisid laulva revolutsiooni sündmustes olulist pilli – mitte esimest viiulit, aga tõde kuulutavat kontrabassi küll. Seetõttu oli ka Ultima Thule, Rosta Akende ja Singer Vingeri kaasamine iseenesest mõistetav. „Järjepidevus“ oli aga siiski noorte etendus. Noori jätkus vanadega enam-vähem samas vahekorras nii lavale kui publikusse. Uus aeg on toonud uued armastatud laulud (ega siis asjata tulnud „Kuula“ kordamisele), aga jätnud ruumi ka eilsetele viisidele. Eriti südantliigutav oli kummardus kolmele ärkamisaegsele laulusangarile: Graps, Vrait ja Alender pole meie seast läinud niikaua, kuni neid meeles peetakse. Kui mälu ainult alt ei veaks ja kõike säilitamisväärset ikka alles hoiaks! 

Isamaalised palad helisevad isegi nende eestimaalaste kontides, kes 25 aastat tagasi alles isa püksitaskus istusid. See ongi hiilgav näide järjepidevusest, ühest juurestikust, mille kaudu ammutavad toitu nii muistsed tammehiiud kui ka alles tõrust välja pääsenud puunääpsukesed. Kui Oti vedamisel lauldud „Eestlane olen ja eestlaseks jään“ võis katta mõne kibestunud hingega vanakese häbipunaga, siis noored tõstsid käed taeva poole ja möirgasid Otiga kaasa. Täitsa siiralt. Järelikult… meil on lootust! Ja see on pagana hea, sest laulev revolutsioon oli ju puhas lootuse triumf.

Tulevikutähed juba säravad

Tänavune spordisuvi on olnud kahtlemata vehklejate suvi. Kaks MM-kulda väärikalt olümpiaalalt on väikeriigi jaoks hämmastav tulemus. Kaia Kanepilt oodatakse aga ikka enamat kui mõnda väiksema turniiri võitu ja Rein Taaramäed vaadatakse endiselt kui võimaliku Tour de France’i esiviisiku meest. Tippspordis käivad tõusu- ja mõõnalained ennustamatus rütmis. Seda enam väärib tunnustust tubli medalisepa Gerd Kanteri stabiilsus. Kaheksa aastaga kogutud üheksa medalit on targa sportlase tasu. Kanter on kahtlemata tark sportlane, kes suutnud seni suuremaid läbikukkumisi vältida. Võib ju viriseda, et Moskva MM-il anti kettaheitepronks kätte väga odavalt, kuid samas oli mullune olümpiapronks ju kullaläikega. Õnn sõbrustab tugevatega. Seda ka spordis. 

Kergejõustikku nimetatakse tihti spordialade kuningannaks. Vuti- ja vormelifännid tõstavad selle peale muidugi protestikisa. „Kergeraks“ koosneb aga nii paljudest erinevatest jooksu-, heite- ja hüppealadest, et kokkuvõttes peaks ta igaühele midagi pakkuma. Nõnda suurejooneline staadioniala ei suuda paraku toota piisavalt kuulsaid staare, kelle nime ja nägu isegi spordivõhikud teaksid. Igaüks on kuulnud David Beckhamist ja Michael Schumacherist, aga kui paljudel lööb kolba all tuluke põlema, kui kõlavad sellised nimed, nagu Carl Lewis või Michael Johnson? Aktuaalsetest vutitähtedest Messist ja Ronaldost ei lähe kõmumeedia ealeski kauge kaarega mööda, Vettelil ja Hamiltonil hoitakse samuti agaralt silma peal, aga kui paljud kõmupiltnikud suvatsevad järgneda Usain Boltile? Noh, Bolt on nii kiire mees, et kollase meedia hagijad ei pruugigi teda kätte saada. Iva on aga selles, et jalgpall ja vormel üks on siiski massimeedias, reklaami- ja moeuniversumis tunduvalt võimsamalt esindatud kui ebamäärane kergejõustik. Aga aitab vutist ja vormelist! 

Tänavune kergejõustiku MM oli mitmes mõttes tähelepanuväärne. Teibavürstinna Jelena Isinbajeva andis kuldse lahkumisetenduse. Taolist säravat punkti õnnestub vähestel kergejõustiklastel oma karjäärile panna. Kuid vahest olulisemgi on märkida, et Moskvas näitasid ennast vanade olijate ja minejate kõrval paljutõotavad uustulnukad. Vedrusäär ukrainlane Bogdan Bondarenko juba hoiatas, et võtab paarkümmend aastat püsinud kõrgushüppe maailmarekordi enda nimele. Seekord jäi pisut puudu, aga küllap on rekordi purunemine vaid ajaküsimus. Igatahes on kergejõustikus üks uus noor staar jälle juures. Prantsuse lipu all võistlev Teddy Tamgho näitas omalt poolt seda, millise pikkusega peavad olema õiged hüpped „kolmikus“. Ilmselt loodetakse teda edaspidigi näha kaheksateistkümne meetri taha kargamas. Tähelepanuväärseks tuleb samuti hinnata kaht noorukest Serbia sportlast, kes tõid oma maale esimesed MM-i medalid. Naiste kaugushüppe ja meeste 400 meetri tõkkejooksu pronksid näitasid, et kaardile on tekkinud uus kergejõustikuriik, mis on varem tootnud maailmale peamiselt pallimängude spetsialiste, eeskätt tipptasemel reketivõlureid, nagu Djokovic. Konkurentsi tihenemine ei ole muidugi meile hea, 400 m tõkkejooks on ju ka väga südikaid võistlusi näidanud Rasmus Mägi peaala. 

Kui Eesti tulevikulootuste juurde sai juba tuldud, siis tuleb tunnistada, et Moskvas käinud koondis oligi pigem debütantide ja „teise ringi“ koondis. Häid kohti võiks edaspidi loota Maicel Uibolt, Grit Šaideikolt (kui ta suudaks vaid rohkem võistlusi lõpetada), kindlasti ei ole oma täiuslikku vormi näidanud Risto Mätas jne. Karmis tippspordis peab kõik klappima, et poodiumile või selle lähedale jõuda. Noortes Eesti atleetides on väge küllalt. Jääb üle vaid pöialt hoida, et meie kergejõustiklaste medalivõiduseeria paugupealt ei lõpe ja nii mõnigi tänastest MM-i debütantidest suudab oma aja, selle võiduaja ära oodata.

Tüdrukud tahavad lihtsalt lõbutseda

Massikultuur jõuab kõikjale. Kui juba Amazonase kaldal kolletab suur McDonald’si M ja aborigeenid kulistavad ümber Uluru tantsu lüües Coca-Colat (samal ajal kui pingviinid eelistavad Pepsit), ei pane enam imestama, et isegi afgaanid valivad endi hulgast kaunihäälseid Õigemeeli ja Leplande. Dokfilm „Afganistan otsib superstaari“ on ses mõttes igati põnev vaatamine. 

Afgaanide superstaarisaade ei hälbi oluliselt kogu planeedil laineid löönud „Pop Idoli“ formaadist. Hulk noori lauljaid unistab miljonite televaatajate ette astumisest ning maailma vallutamisest – isegi Talibani türanniast ja pikast sõjast räsitud Afganistanis. Ometi on superstaarisaate mõju sealkandis hoopis mitmekesisem ja vastuolulisem. Tegemist pole lihtsalt lauljate konkursiga. Läänest imporditud saatevorm kätkeb eneses vabameelsust, mis pole sugugi kõigile afgaanidele meele järgi. Isegi valitsus, mis peaks justkui läänelikke reforme pooldama, ei suhtu superstaaride valimisse soosivalt ja seda ilmselt tänu konservatiivse Islami Nõukogu lobitööle. 

Saate auhind on muidugi ahvatlev – 5000 dollarit ehk mitmekordne aastapalk. Ehkki ka naistel on lubatud saatest osa võtta, ei ole see nende jaoks väga tervislik julgustükk. Tüdruk, kes väljahääletamise järel viimast korda publikule esineb, muutub liialt ülemeelikuks ja asub laval tantsu vihtuma – paljaste juustega veel pealegi. Kaasvõistlejad ja televaatajad on šokeeritud. Üks asi on laulda, aga avalikult tantsida…! See on kuritegu, mille eest võib karistada ka surmaga. Tantsiv afgaani neiu on häbistanud kogu oma suguvõsa ja kodulinna. Ometi ei takista see tal mõni aeg hiljem plaati salvestada. Läänelik ja traditsionaalne käitumisviis kõiguvad Afganistanis üles-alla nagu kaalukausid ning tasakaalupunkti pole veel leitud. 

Üks kolme parema sekka jõudnud neiu teatab aga bravuurikalt, et teda toetab isegi Taliban. Kuidas ta muidu nii kaugele on jõudnud! (See oletus polegi vahest puu otsast nopitud. Taliban võib lääne kultuuri siunata palju tahes – Google’it, Facebooki ja Youtube’i kasutavad nemadki.) Finaali jõuavad kaks noormeest. Mõlemal on üle kogu maa omad fännid. Kuhu nad ka ei satuks, sinna austajaid koguneb. Päris naljakas oli vaadata, kuidas turbanitega mehed hobustel või lihtsad lambakarjused tegid suure õhinaga teatavaks, millise laulja poolt nad hääle annavad. Huvitaval kombel peab Afganistanis olema rahuldaval tasemel mobiililevi ja küllalt palju telereid, et saade üldse menu saavutaks. Finaalsaadet vaatas koguni 11 miljonit inimest ehk ligi kolmandik afgaanidest. 

Hoolimata sellest, et superstaarisaade ei ole šariaadiga harmoonias, vaimustab taoline ettevõtmine paljusid afgaane. Hea lauluhäälega noored ühendavad erinevaid etnilisi rühmi, annavad võimaluse osaleda demokraatlikus valimisprotsessis ja äratavad ellu Talibani ajal varjusurma vajunud lõbustused. Afganistani näite taustal ei saa üleilmse levikuga massikultuurilisi fenomene lõputult pealiskaudsuses, kommertslikkuses ja labase meelelahutuse pakkumises süüdistada. Teatud oludes on massikultuuri võimuses tuua esile inimlikud vajadused ja ihalused, mis ei sõltu riigipiiridest ega rahvusreligioossetest tavadest. Massikultuur ehitab kandvad rippsillad eripalgeliste traditsioonide ja mõttelaadide vahele, muutes sellega maailma küll pisut monokroomsemaks, kuid samas ka hubasemaks. Tüdrukud tahavad ju igal pool lõbutseda, burkaga või ilma.

T**a, mine p***e!

Sõnad on ettearvamatud. Nad võivad rõõmustada ja vihastada, erutada ja solvata, laginal naerma ja lahinal nutma ajada. Kui avalikku ruumi ilmub plakat, millega pahaaimamatu kodanik saadetakse poodi või putsi (kuidas keegi soovib), tekitab see paratamatult ärevat suminat. Maitsetu reklaamitrikk ei meelita kedagi. Küll aga lükkas ETK roheline plakat taas käima arutelu tabusõnade käsitlemisest avalikkuses. 

Tabusõnad on säärased, mida igal pool ja igal ajal pruukida ei tohi. Kõigis kultuurides on need olemas ning seejuures liiguvad tabusõnad võrdlemisi vabalt skaalal „püha–rüve“. Sõna võib olla ropp, aga samavõrd ka ülev. Meile tuntud tabusõnad seonduvad selle kehapiirkonnaga, mida juba Aadam ja Eeva viigilehe taha varjasid. Grammike enam sallitakse toda põrisevat sõna, millega tagapalgeid tähistatakse. Suguelundite nimetamiseks kõlbab avalikus ruumis meditsiiniline, hädapärast ka lapselik sõnavara, aga mitte kõnekeelne. See on reegel. Keelust üleastujat karistatakse matsi tiitliga. 

Muidugi on suhtumises tabusõnadesse ka üksjagu silmakirjalikkust. Kui palju on õieti neid inimesi, kes mitte kunagi ega mingil juhul ei ropenda? Peaaegu kõik tunnevad nilbeid sõnu, aga näet – avalik ruum peab nilbustest vaba olema. Miks nii? Väikseid lapsi on loomulikult kohutav rõvetsemas kuulda, kuid miks on täiskasvanutele rohkem lubatud? 

Tabusõnad on ühtlasi vägisõnad. Siit tulenebki nende kasutamise piirang. Väge ei tohi raisata. Suguelundid – nimetagem neid siis meditsiinilise ühisterminiga – on täis eluväge. Inimkonna iidsete uskumuste järgi paikneb suur osa loovast energiast just kahe jala vahel. Viljakuse tagamiseks kaunistasid roomlased oma eluruume erootilisi stseene sisaldavate maalingutega; Bhutanist võib siiani leida maju, mille seintel ilutsevad hiiglaslikud peenised; Indias on hulk väiksemaid usuvoole, mille esindajad kannavad kaelas peenisekujukesi, et kindlustada jumalik õnnistus. Taolisi näiteid jagub lõputult. Ometi on suhtumine seksuaalsusesse (mille osaks on kahtlemata ka nn. ropud sõnad) alati kaksipidine, ulatudes endistviisi pühadusest rüvedusse. 

Kui teismeline noormees kasutab tabusõnu, pole seda vaja tingimata taunida. Ta mitte ainult ei kekuta oma roppustega sõprade ees, vaid demonstreerib ka suguvõimet. Varases teismeeas hakkavad poisid joonistama oma suguelundit seintele, laudadele, klassitahvlitele – nagu vanad roomlased. Taoline tegu kannab sama mõtet: vaadake, ma olen võimeline sugu tegema! Ropendamine on iselaadne viljakusrituaal. Kui pisuke mõistust pähe tilgub ja aastaid koguneb, jääb ka ropendamist vähemaks. Heal juhul. 

Minu teada pole võru keeles üldse roppe sõnu olemas. Võrokene ei saa ometi kõnelda „peenisest“, „tupest“ ja „tagumikust“ – see oleks naeruväärne. Kui elu on perses, siis on perses. Asju tuleb nimetada nende õigete nimedega. Eesti keel on aga peenem. Ajalehes pole võimalik suguorganite kõnekeelseid nimetusi kasutada – tuleb kasvõi üksainus täht tärniga katta. Me teame, mis sõna sealt kokku tuleb, aga täies uhkuses seda välja kirjutada ei tohi! Kui tele- või raadioeetris kellegi keel vääratab, kostub nilbuse asemel piiksatus. Tärnid ja piiksud on moodsad viigilehed. 

Paber, millele trükitakse ilukirjandust, kannatab rohkem. Teatrilaval ja filmis kõlavad nilbused ei hämmasta enam kedagi. Sama lugu on alastusega. Paljad inimesed kinolinal panevad vahest vaid kihistama. Aga nudistid, kes rannas kogu ihule päikest püüda soovivad, kantakse rõvetsejate nimekirja. Viigileht peab ikka ees olema! Me ei taha näha suguelundeid ega kuulda nende erinevaid nimetusi, sest alateadlikult tunnetame, et sellega raisatakse väärtuslikku väge, mida kasutatakse inimkonna taastootmiseks. Konservatiivid on justkui aadlipreilid, kes otsekohest sõna kuuldes kiljatavad ja konna nähes minestavad. Kuid sõnad on sõnad. Nad on olemas ja neid tuleb kasutada – muidugi mõistlikus koguses ja õiges kohas. Türasid ei tasu karta.

Kas inimene on kaotanud mälu?

T. S. Elioti loomingul põhinev muusikal „Kassid“ toob teiste värvikate tegelaste seas vaatajate ette Grizabella – kunagise glamuurikiisu, kellest saab rentslituust. Tema igikaunis „Memory“, lavaloo kuulsaim laul, kõneleb mälust ja mälestustest, nostalgiast ja igatsusest. Kui aga muinasjutud kõrvale jätta, pole loomad – isegi mitte kassid – võimelised neid mälestustega kaasnevaid emotsioone kogema. Mitmekihiline mälu on inimese privileeg – taevalik õnnistus ja ühtlasi ka needus.

Endel Tulvingu järgi esineb mälu kolmes põhivormis. Protseduuriline mälu aitab meil meenutada, kuidas midagi teha, see mälutüüp ei ole seotud sõnadega ning sõltub võimest tajuda välismaailma. Semantiline mälu tegeleb faktide ja kontseptide salvestamisega ning kaasneb lahutamatult õppimisega. Episoodiline mälu vastutab aga elus toimunud sündmuste mäletamise eest ning on seotud eneseteadvusega. Selline kõrgelt arenenud organism nagu inimene ei saa ennast ära unustada. Ta teab, mis on temaga minevikus juhtunud ning see määrab tema oleviku ja tuleviku.

Sarnaselt kassidele on inimesed luksust ja mõnu armastavad venivillemid. Paljude teadlik eesmärk on nautida olevikku, aga hoida seejuures kinni minevikust. Me ei taha oma mälu koormata, kuid oleme ikkagi huvitatud ilusate hetkede jäädvustamisest.

Kui Louis Daguerre avastas, kuidas tegelikkust hõbedasoolaga kaetud vaskplaadile põlistada ja fotograafia tiidsasti levima hakkas, kaotasid kuninglikud õukonnakunstnikud oma töö. Milleks tundide kaupa molberti taga istuda, kui üheainsa klõpsuga on võimalik kroonitud pead pildile püüda ja enam-vähem igaveseks ajalukku kirjutada? Seega sai fotograafiast tarbekunsti eriliik. Praegusel ajal, kui iga pisipõnngi võib olla päevapiltnik, ei ole fotokunstist enam suurt palju alles jäänud. Fototehnika on kujunenud kuivalt pragmaatiliseks tarbeaparatuuriks, mis infost küllastunud maailmas täidab inimaju lisatarviku ülesandeid. Me tahaks kõike mäletada, aga ei suuda. Nõnda tulevad appi targad vidinad.

Aina vähemaks jääb neid avalikke üritusi, kus ei kõrguks kätemets digikaamerate ja nutitelefonidega. Koolilõpetamised, rokk-kontserdid, isegi lehmalüpsivõistlused… Pisikesed ekraanid helendavad kõikjal. Tung ümbritsevaid sündmusi salvestada võtab teinekord lausa haiglased mõõtmed. On see episoodilise mälu allakäik?

Kui kolba-alust salamaailma lähemalt uurida, selgub et erinevad mälufunktsioonid asuvad erinevates aju osades. Kõike ei salvestata pikaajalisse mällu, sest ruum on piiratud. Meelde jääb ainult see, mis on kõvakettale jõudnud. Ajus paikneb ettekujutamatult suur hulk infot ning ehkki aju suudab seda imetlusväärse meisterlikkusega hallata ja töödelda, ei ole kasulik iga mälestuskillu pärast neuronite võrgustikku kurnata.

Inimene ei usalda oma mälu. Teades ja tundes, et aju kõike tallele ei pane, püsivad näpud nuppudel. Klõps-klõps! Pildistamistung kõneleb muuhulgas ka sellest, et inimesed ei suuda eristada tähtsaid sündmusi tühistest. Igaks juhuks tuleb kõik pildile püüda, küll hiljem on aega vaadata ja arutada, mis mälukaardile jääb, mis arvutisse rändab, mis Facebooki galeriis lõpetab.

Paraku ei saa mäletamist täies mahus tehnika hoolde usaldada. Inimeseks teevad meid ikkagi need sügavalt läbi elatud kogemused – nii head kui halvad – mis ajukoorde tungivad ja meie olemust mõjutavad. Neuroloogid on teinud vapustava avastuse: nimelt muutub mälestuste jäädvustamisel närvirakkude paigutus. Mälu muudab sõna otseses mõttes aju. Tahame või ei, kuid mälestused vormivad meid sellisteks, nagu oleme. Mälestustega luuakse iseenda lugu, isiklik ajalugu.

Isegi kui soovime mäletada nii palju kui võimalik ning panna kõik magusad hetked pikselitesse, ei suuda me iialgi salvestada elektrooniliste või digitaalsete vahenditega meeleolusid, muljed ega emotsioone. Aga just need – ja mitte liikuvad või liikumatud ülesvõtted – teevad meid tegelikult inimlikeks, ainulaadseiks ja kordumatuiks olendeiks.

Tühi võim ja vaimunärimine

27. Pärnu filmifestival tõi ETV ekraanile kuus tõsielulist filmietüüdi teemal „Võim ja vaim“. Pool tosinat mõttetekitajat ja tundeergutajat, mis sunnivad ka vaatajat määrama oma asukohta sellel igipõlisel võimu-vaimu koordinaatteljestikul.

Esimene film „Homme“ näitas Peterburi kunstirühmituse „Voina“ tegemisi. Poevargused, politseisõiduki ümberlükkamine, öised turnimised autodel… jah, siinkohal võiks tõesti küsida, kas see on kunst? Väikelapse kaasamine huligaansustesse on aga suisa ebamoraalne. „Voina“ aktivistid kvalifitseeruvad mässajateks, ent kas nende valitud meetodid suudavad Vene ühiskonda tervendada? Vahest teevad taolised kunstitaotlusega persoonid tõelistele opositsionääridele ja inimõiguste aktivistidele hoopis karuteene.

Film ei pane „Voina“ liikmetele kaasa tundma. Need nn. kunstnikud ei tekita sümpaatiat. Kui mendid nad kinni nabivad, on see neile paras. Teisalt tuleb möönda, et kui Venemaa poliitiline olukord ei näita paranemise märke, vaid otse vastupidi – Putini kirves teeb korralikku tööd – siis ei jäägi enam muud üle, kui äärmuslike vahenditega võimu naeruvääristada.

Teine film on pühendusteos Utøya saare tragöödia ja Oslo pommiplahvatuse ohvritele. Hukkunute lähedaste ja ellujäänute mälestused kerkivad ekraanile sundimatult ja ausalt, taustaks lendamise kujund. Inimene lendab läbi elu… ja võib lennates ka surma kohata. Harald sai pommiplahvatuses tõsiselt viga, üks ta kolleegidest pääses tänu sellele, et tegi samal ajal mägedes BASE jump hüpet – sama tegevuse tõttu oli aga Haraldi poeg surma saanud… „Vale aeg, vale koht“ ongi pigem film saatusest ja selle kummalistest teedest.

Noortelaagri üritused on Utøyal juba mõnda aega kestnud, kui saarele saabub üks noormees – juhtumisi samal pardal politseivormis mõrtsukaga. Surmalasud hakkavad peagi kõlama. Seda on üle vee kaugemalegi kuulda. Saabunud nooruk päästab aga justkui kogemata kaks neiut. Üks neist on teist kuud lapseootel. Nad varjuvad koos tualetti, lootes ja palvetades, et saatan neid kätte ei saaks. Ega saagi.

Paljude noorte elu lõpeb paraku kuulide all. Ühe hukkunud Gruusia tüdruku vanemad ja sõbranna kõnelevad kurvast sündmusest, kusjuures nende sõnades avanevad erinevad ilmavaated, erinevad viisid, kuidas kaotusega leppida. „Ehk pidigi niimoodi minema?“ küsib ema. „Kui ta poleks surnud mõrtsuka käe läbi, võinuks ta surra mõnel teisel viisil.“ Filmis ei mainita kordagi mõrtsuka nime (ei tee seda siinkohal minagi). Teda võib vaid vilksamisi näha hetkel, kui ta kohtusaali tuuakse ning ühe ohvri isa teda näost-näkku tunnistab. Selle eksistentsiaalse filmi moraal on kristalne. Võimujanu ei suuda vaimujõudu murda. Unistused jäävad ja mõnikord muutuvad need just pärast suurt tragöödiat veel kaunimaks ja kirkamaks.

Kolmas film on sisuldasa filmiprodutsent Andrew Braunsbergi vestlus oma kauaaegse sõbra, filmilavastaja Roman Polanskiga. Vaataja ees rullub lahti haarav jutustus paljukannatanud mehest, kelle vaim püsib ka kõrges eas erksana. Seegi on pigem lugu saatusest kui võimust-vaimust. Teisest küljest võib öelda, et tänu võimu ahelatele sai Polanskist filmitegija. Vabas ühiskonnas võinuks temast saada hoopis näitleja.

Film demonstreerib silmapaistva loomeinimese näitel, kuidas isiklikud kogemused mõjutavad loomingut. Kannatused on kunstniku väärtuslikem kütus. Hirmsad sündmused Varssavi getos, ema hukkamine, keerulised (ent siiski valdavalt soojad) suhted isaga, armastatud Sharoni tapmine, skandaalne Samantha Geimeri juhtum ja sellest johtuvad sekeldused ameerika võimuorganitega… Kõik see on jätnud Polanskile ja tema loomingule oma jäljeraja. Kuna Polanskit tuntaksegi pahatihti rohkem tema eraeluliste seikade kui filmide kaudu, tõstatub tema puhul ka küsimus meedia võimust inimese kuvandi üle.

Neljanda filmi peategelane, võiks isegi öelda kangelane, on Hiina kunstnik ja ühiskonnaaktivist Ai Weiwei. Ta on süsteemiväline kunstnik, ehkki rahvusvaheliselt tuntud ja tunnustatud. Võimu kritiseerides on ta muutunud oma kodumaal vaat et soovimatuks isikuks. Väljanägemise poolest ei vasta Ai Weiwei ettekujutusele mässumeelsest kunstnikust. Pigem esindab ta toreda naabrionu arhetüüpi. Ai Weiweis ei ole nähtavat kibestumust, mässu üksnes mässu pärast. Ta püüab hiina politseid päris tsiviliseeritud võtetega ümber kasvatada.

Tema südameasjaks on riiklikul tasandil mahavaikitud asjade avalikustamine, näiteks ohvriterohkes maavärinas hukkunud laste mälestamine erinevate kunstiprojektide kaudu. Kunstnik leiab, et inimestel on õigus teada kõigest, mis nende ümber sünnib, isegi kui see ei ole võimule kasulik. Näeme taas sotsiaalmeedia tähtsat osa isiku- ja väljendusvabaduse kindlustamises. Pärast blogi sulgemist kolis Ai Weiwei Twitterisse ja püüab säutsudes Hiinat paremaks muuta. Kuid isegi demokraatlikes ühiskondades jääb kunstniku osaks sageli vaid varblasena säutsuda. Otsused küpsevad kõrgemal. Ometi on vaimuinimestel nii poliitilise kui majandusliku lämmatava võimu kiuste üks oluline missioon, mille Ai Weiwei filmi lõpul tabavalt sõnadesse paneb: kunstniku kohus on kaitsta sõnavabadust.

Viies film kõneles performance’i vanaemast Marina Abramovićist, säravast ja suure hingega daamist, kes andis vaatajale vaimustava lühikursuse performance’i olemusest. Nojah, kellelt veel selle vastuolulise kunstiliigi põhitõdesid õppida, kui mitte vanaemalt! Ameerikalikult lobeda stiiliga filmis ei ole kuigi palju võimu, küll aga hulgaliselt vaimu.

Lapsepõlves jäi Marina ilma vanemate armastusest – nood eelistasid pühenduda parteikarjäärile kommunistlikus Jugoslaavias. Ent läbi kunsti hakkas Marina ise kogu maailma armastama. Ta kohtus oma mehega tänu kunstile, nad läksid lahku tänu kunstile ning leidsid teineteist uuesti ja leppisid ära tänu kunstile.

Performance on meeleseisund, ütleb Marina. Kunstnik ei saa valetada. Kui performance’is voolab veri, on see tõeline. Kunstnik peab viibima reaalsuses, mistõttu loobub Marina koostööst mustkunstnikuga, kes pakub talle osalemist provokatiivses illusionismietenduses.

Paljud ei suuda vahet teha kuulsuse narridel, kes püüavad skandaalitsedes tähelepanu võita, ja tõelisel kunstnikul, kes annab endast kõik, et juhtida publik inimlikkuse ürgallikate juurde. Film performance’i vanaemast õpetab, kuidas seda vahet teha. Ja pole kahtlust, et Marina Abramović on Suur Kunstnik.

2010. aasta kevadel astus Marina üles New Yorgi moodsa kunsti muuseumis erakordse projektiga „The artist is present“ ning selle ettevalmistamisele ja läbiviimisele film keskendubki. Marina veedab kolm kuud silmitsi publikuga. Ta istub tühjas valges ruumis peaaegu liikumatult ning iga külastaja võib loetud hetkedeks kunstniku vastu istuda ja temaga pilgu kaudu kõnelda. Sõnad kaotavad tähenduse. Algab kunstimaagia.

Marina istub oma toolil nagu preestrinna, guru või joogi – ise kannatades ja inimesi vaimustades. Marinast saab peegel. Tema vastas istujad näevad iseenda sisse. Seal on rõõmu, seal on valu. Marina tunnetab kõike. Inimesed – noored ja vanad – seisavad tunde järjekorras, et pääseda Marinaga tõtt vahtima. Paljud on pärast kunstnikuga kohtumist emotsionaalselt läbi raputatud. Nad nutavad õnnest ja ülevusest. Nad on olnud osa kunstist, mis teeb inimesed tõepoolest paremaks. Marina religioonis ei ole deemoneid ega põrgut, üksnes tohutu, siiras ja isetu inimarmastus.

Kuues film andis vaatajale eksklusiivse võimaluse piiluda ühe Afganistani väikese vangla müüride vahele. Noor afgaani naine Sara saadetakse vanglasse, kuna ta põgenes sunnitud abielu eest. Tema armastatu elab samal ajal teispool seina, meeste poolel. Kummalisel kombel on vangla omamoodi oaas, suletud küla, kus naistel on rohkem vabadust kui väljas. Valvurid suhtuvad naistesse leebelt, isegi sõbralikult. Vange aidatakse igal võimalusel, meeste tsooniga toimub poolsalajane kirjavahetus. Sara on lausa rõõmus, et saab oma kallima pesu pesta.

Mitmed naised on türmi mõistetud ligi 20 aastaks (milline vedamine!), Sara vabastatakse juba aasta möödudes. Tema armastatu ei taha temast enam paraku midagi kuulda. Mees murdub traditsiooni all, kosides naise, kelle sugulased on tema jaoks välja valinud. Sara elu on sellega ohtu sattunud ning ta leiab asu Rootsist.

Naiste jaoks on vangla kommuun, pelgupaik, kust paljud ei tahagi välja pääseda, et mitte sattuda vägivaldse mehe või rüvetatud auga perekonna küüsi. Au ja häbi on Afganistani ühiskonnas endiselt väga kaalukad mõisted. Ka selle filmi puhul ei olnud tegemist niivõrd riigivõimu ja vaba vaimu konfliktiga. Pigem mõistis film hukka naisi ahistavad paikkondlikud traditsioonid, millel pole õigupoolest pistmist ei riiklike seaduste ega islamiga.

Mõttetihedad filmiõhtud võivad tekitada ebamugavust. Mõned lood ei lase lõõgastuda. Nad ärritavad. Aga vahest ongi see hea. Kui palju on meis võimujanu? Kui vabad me oma vaimult oleme? Neile küsimustele tuleb aeg-ajalt ikka otsa vaadata ja sisimas vastused valmis kaaluda.

Milleks komplimendid?

Mesi on olnud hämaratest aegadest peale talurahva peamine magustoit. Ometi ei kõla väljend „mesikeel“ just kõige paremas helistikus. Kui kellelegi määritakse mett moka peale, siis tasub olla ettevaatlik. Rahvatarkustes peegeldub etniline vaimsus. Eestlased ei armasta komplimente. Kiitus sisaldab äärmisel juhul kurja silma krutskeid. Hea sõna võib tuua palju halba.

Umbusk komplimentide ja kiidusõnade vastu kõneleb pragmaatilisest talupojameelsusest. Eestlasel pole olnud kombeks ilukõnega keelepaelu koormata. Enamjaolt on eestlase vestlus informatiivse sisuga, oluline on mõttevahetus. Viisakusväljendeid pruugitakse napilt. Kui kaob aga sunnismaisus, avardub maailm. Kauged maad pakuvad palju magusat mett, mida siinsed mesilinnud toota ei suuda.

Netifoorumitest selgub, et Eesti naised käivad Türgis ja Egiptuses komplimente saamas. Päevitus polegi nii oluline. Päike pruunistab ka põhjas. Aga lõunamaa mehed…! Vaat need juba oskavad rääkida! Hulk Eesti naisi suhtub kuumaverelistesse meelitajatesse siiski teatud ujedusega, kuid ilusatest sõnadest ei ütle vististi keegi ära. Ja kui mõni võõramaa mõmmi veel rahakoti lahti tõmbab ja pisikese lilletutiga üllatab… Eesti mägrad on sellisel juhul nokaudis.

Naine tahab, et teda märgataks. Egas ta muidu ennast värvi ja ehi. Võib ette kujutada seda pettumust, kui naine pärast paari tunni pikkust sättimisetööd välja läheb ja oma vaevale ainsatki kiidusõna ei leia. Kes tõmbab tähelepanu, õigustab oma kohta siin päikese all. Ta on olemas, aktsepteeritud. Väike kompliment on nagu peenraha, mis väärtuselt peaaegu tähtsusetu, kuid saaja meele teeb ikka rõõmsamaks. Kasvõi mõneks sekundiks.

Mehe vaatepunktist ei maksa meelitused midagi. Sõnu ei pilluta. Sõna on kallis kraam ja kompliment läheb käiku ainult siis, kui metsik suksu nõuab taltsutamist. Kui aga mära on latrisse aetud, mis tast siis enam kaertega meelitada! Nooremad mehed teevad küll rohkem komplimente, kuid aastasadadega rehetares tahmunud tavasid nõnda lihtsalt välja ei vahetata.

Komplimendid on sageli sisutud väljendid. Jah, naine võib tõepoolest kütkestavalt kaunis välja näha, kuid kui komplimente näiteks mõnel pidulikumal üritusel sinna-tänna loopida, küll soengu, küll kleidi, küll võluva naeratuse eest – kas ei satu siis siirus kahtluse alla? Küllap on igaüks mõne kandi pealt kaunis, kuid komplimentide liigne tarvitamine võib neid tõsiselt devalveerida.

Koduseinte vahel võrsuvad komplimendid õige raskelt. Esimesed armumised ja komplimendikesed käivad justkui kokku, aga mida kauem inimesed teineteist tunnevad, seda keerukamaks muutub uute meelitussõnade vermimine. Pikaajalises suhtes saavad komplimendid otsa. Mis seal ikka korrutada, kui ilus ja hea ja hooliv naine on. Pragmaatiline talupoeg võtab jälle võimust. Keel jääb kangeks.

Mõned taimed ei vajagi pidevat kastmist. Paljudel meestel on ju kodus näägutavad kaktused, kes veest ei hooli. Aga kui aeg-ajalt paar ilusat sõna tilgutada, puhkeb kaktuski õide. Mõni kaktus osutub lausa roosiks! Ainult sõna on vaja, head sõna…

Arutelu komplimentide kasutuse üle kipub sageli muutuma väga naistekeskseks. Kas siis mehed ei oota komplimente? Salaja ootavad, ehkki mitmetel juhtudel tekitab kompliment kohmetust. Ka mees tahab, et tema parimaid külgi märgataks. Siiras tunnustus korraliku töö eest või lihtsalt mõni möödaminnes poetatud kiidusõna lisavad eneseusku ja teotahet igasse inimesse. Mees vajab võlusõnu ehk rohkemgi – pälvib ta neid ju nii harva.

Mõistagi võib küsida, kas kompliment on ikka auga välja teenitud. Kas iga pisemgi liigutus ja sirge lips väärivad nimetamist? Aga suured asjad koosnevadki tillukestest osadest. Ja kes neid tibatillukesi vigureid inimese juures märkab, suudab näha ka inimest täies pikkuses ning võtta teda sellisena, nagu ta on.

Jah, sõna on kallis kraam, aga kellele seda siis veel jagada, kui mitte kallitele inimestele? Väike kompliment ja kingitus turgutavad longu vajunud suhteid ning lisavad juba kirglikule lõkkele hagu juurde. Sõber, kolleeg, naaber – kõik me ümber vajavad head sõna ja head tegu. Kes rõõmu külvab, see rõõmu ka nopib.

Saatanlikud valikud

Läkitus leinapäevaks

Suured sõjad on muutnud sageli tervete rahvaste saatust ja korrigeerinud ajastu mõttemalle. Teine maailmasõda jättis loendamatult paljude riikide ajalukku sügava haava ning armid seitsmekümne aasta tagusest ajast on endiselt näha. Demokraatia nõrkus ja diktatuuride tugevus vallandas traagiliste sündmuste rea, mille hinnaks kujunesid kümned miljonid inimelud. See oli aeg, mil lihtsad inimesed rebiti välja senisest elurütmist ning seati keeruliste valikute ette. Mida üks või teine valik endaga kaasa toob, ei osanud keegi aimata.

1941–1944 olid Eesti alad poksiringiks, kus taplesid kaks võimsat diktatuuririiki. Ühel pool natslik Saksamaa, teisel pool Nõukogude Liit. Kas taolises segadikus oli eesti meestel mingeid valikuid? Küüniline vastus kõlaks: valikuid oli palju. Oli võimalus teenida Punaarmees või saksa sõjaväes, minna metsavennaks, pageda Läände või sattuda koonduslaagrisse. Paraku puudus valikuvariant, mida enamik mehi eelistanud oleks: elada ja töötada rahus iseseisvas Eesti Vabariigis, nii nagu enne sõdagi.

Juulis 1941 asendus nõukogude võim Eestis natside ülemvõimuga, lõpetades esimese „punase“ aasta. Kui süveneda mikroajalukku ja lugeda tavaliste inimeste meenutusi sõjaajast, jääb silma saksa vägede leebe kujutamine. Vähemalt saksa okupatsiooni esimesel poolel nähakse haakristi kandjates tsiviliseeritud, viisakaid ja põlisrahvasse peaaegu soosivalt suhtuvaid mehi, kes mõne mälestusekillu kohaselt polnud pealegi nii koledad ja räpased kui varasemad okupandid. Sakslased ei küüditanud kohalikke inimesi ning fakt, et nad mõrvasid ligi 4000 peamiselt nõukogude võimuga koostööd teinud Eesti elanikku, ei kaalunud üles kümnete tuhandete kommunismiohvrite kannatusi.

Tänapäeva prantslasele või inglasele, kelle ajalookäsitlus on 100% natsivaenulik ja Hitler kuradi võrdkuju, mõjuvad šokeerivalt eestlaste mõnevõrra „pehmemad“ mälestused natslikust režiimist. Teine šokk järgneb holokausti leigel tunnistamisel. „Jah, natsid tapsid miljoneid juute, kuid kommunistid kiusasid, piinasid ja hävitasid eestlasi,“ näib olevat siinne levinud mõtteviis. Holokaustist sai aga ilmasõja järel genotsiidi sünonüüm ning Lääne-Euroopa lõi juute kui märterrahvast ümbritseva oreooli veelgi enam särama. Ida-Euroopa rahvastes on tekitanud trotsi asjaolu, et natslikud kuriteod on ammu hukka mõistetud, kuid kommunismi inimsusevastased aktsioonid jäänud siiani tribunali ette tirimata. Hitleri ja Stalini vahele paigutatakse siinpool kunagist raudset eesriiet kõhklematult võrdusmärk, kuid riigid, kes Teises maailmasõjas Nõukogude Liiduga ühes paadis sõudsid, hoiduvad endiselt krõbedamast kriitikast kunagise liitlase aadressil. Sotsialistlik impeerium aitas ju võidelda ühise vaenlase vastu. Võitjate üle kohut ei mõisteta – see deviis kammitseb mõningaid Lääne-Euroopa ajaloolasi isegi 21. sajandil.

Kui pöörduda tagasi ajaloo rohujuure tasandile ja lahata tavaliste eesti inimeste mälestusi, ei kohta peaaegu mitte ühelgi juhul nimetusi „nats“ või „natslik okupatsioon“. Ikka räägitakse, et „sakslased tulid sisse“ või „oli saksa okupatsioon“. Selline keelekasutus on levinud ka eesti ajaloolaste seas. Siit võib järeldada, et inimesed ei väärtustanud sõjakeerises ideoloogiat, vaid inimlikkust. Lihtsa talupere jaoks polnud tähtis, millist mundrit sõdur kannab, vaid see, milline on tema suhtumine: kas ta võtab sea laudast ja piima sahvrist vägivaldselt või ulatab selle eest ka raha ja poetab mõne tänusõnagi.

Kokkupuude saksa okupantidega oli rahvale küllalt põgus ning need hirmuteod, mis toimusid Eesti aladel paiknenud koonduslaagrites, jäid enamasti varju. Punatähe all roimi korraldanud meeste julmus, millele lisab rõhku järgnenud ligi poole sajandi pikkune nõukogude okupatsioon, oli aga silmaga nähtav. Kui natsid oleks Eestis märatsenud sama metsikult nagu enamlased „kannatuste aastal“, oleks ka suhtumine neisse samaväärne.

1941–1944 toimus Eesti aladel neli mobilisatsiooni, millega sakslased rikkusid rahvusvahelist õigust, värvates relvajõududesse okupeeritud alade kodanikke. Sellele vaatamata leidus ka tuhandeid mehi, kes astusid saksa väkke vabatahtlikult, et maksta kätte enamlaste kuritegude eest. Hiljem, kui Nõukogude väed toibusid ja sõjaõnn hakkas nende kasuks pöörduma, lootsid eestlased pidada lahinguid oma kodumaa nimel. Sellele aitas kaasa saksapoolne ähmane kinnitus, et Eesti iseseisvuse taastamine on tulevikus võimalik, kui eestlased annavad panuse nõukogude vägede vastu võitlemisel. Võõras mundris sõdida ei tahtnud keegi, kuid kui oli valida kahe halva vahel, otsustati võidelda ühe halva ridades halvema vastu. 1944 marsiti Narva poole peaaegu samade mõtetega kui Vabadussõjas.

Lääneeurooplastel pole sellist ajaloorakurssi kerge mõista. Prantslased leiavad endiselt, et kommunistid on küll veidrikud, kuid üsna sümpaatsed ja kahjutud. Pealegi osalesid nad II maailmasõja ajal vastupanuliikumises ning kannatasid natside repressioonide all, mistõttu mõjub kommunismi ja natsismi võrdlemine sealkandis häirivalt.

Kas Eesti Leegionisse, idapataljonidesse ja Omakaitsesse kuulunud mehed olid natsid? Kas Punaarmeelased, kes saksa väed Eestist välja kihutasid, olid vabastajad? Neile küsimustele ei saa vastata vaid „jah“ või „ei“. Oht ajalugu must-valgelt näha varitseb nii siin- kui sealpool Peipsit. Omakaitsesse kuulus palju metsavendi, kes olid juba olemuselt antikommunistid, Eesti Leegionis teeninud mehed kandsid rahvuslikku sümboolikat, kuigi olid vormiliselt SS-lased, ning keeldusid saksa sõjaväe vandetõotustest. Punaarmeelased said sõja lõpul aga tasuda Leningradi blokaadi ja teiste kannatuste eest ning nõukogude propagandast kuumaks köetud sõdurid võisid end tõesti pidada õige eesmärgi nimel sõdijateks. Saksamaale tungides muutusid needsamad inglid koletisteks ning uputasid oma viha ka süütute tsiviilisikute verre. Võitjatena võisid nad endale tapatöid lubada. Nõukogude armees sundmobiliseeritutena teeninud eestlased polnud aga natside purustamisega midagi võitnud. Sellised pooltoonid iseloomustavad kogu II maailmasõda.

Pärast sotsialistlike režiimide kokkuvarisemist asuti Ida-Euroopas hoogsalt rahvuslikke ajalugusid kirjutama. Igaüks jahtis oma tõde ja ülistas oma märtreid, paraku jäid erinevad ajalookäsitlused kooskõlastamata. Läänes toimus see juba ilmasõja järel.

Minevik on mõjutanud olevikku ja selleks, et kehtivaid tõekspidamisi muuta, tuleb pöörduda tagasi minevikku ning seal paiknevad faktid ümber hinnata. Taoline dialoog ajalooga peab toimuma pidevalt. Traumaatilised II maailmasõja sündmused kaugenevad, kuid pilk minevikku ei tohi ähmastuda. Meie 20. sajandi ajaloos on küllalt valupunkte, mis vajavad lahtirääkimist.

Euroopa ja maailma ajalooline mõtlemine peaks olema juba küllalt küps, et mitte näha pelgalt ühe või teise armee mundreid, vaid inimesi mundrite sees. Lõppude lõpuks kujundavad ajaloo ikkagi inimesed kõigi oma nõrkuste ja tugevustega.

Jupike luterlust, lusikatäis budismi, paganausuga läbi segada

Külaline näeb tunniga rohkem kui peremees terve aastaga, ütleb vanasõna. Kui vaadata Eesti olusid läbi külaliselt laenatud läätse, avaneb harjumuspärasest selgem panoraam. Äsja ilmus USA nädalalehes The Christian Science Monitor lühike ülevaatlik artikkel eestlaste usuelust. Pealkiri „Eesti usklikud ostlevad spirituaalsel turuplatsil“ võtab siinsed religioossed suundumused tabavalt kokku.

„Ettekujutus Eestist kui kõige ateistlikumast riigist paistab eksisteerivat ainult eestlaste kujutlustes,“ ütleb Tartu Ülikooli õppejõud Atko Remmel. Sellega tuleb nõustuda. Kuna rahvuslik narratiiv, „meie lugu“ kaldub kirikuvastasusele, peegeldub see ka argistes arusaamades ja hoiakutes religiooni suhtes. Ristiusk toodi siia tule ja mõõgaga – see on rahvusliku kirikuvastasuse vundament. Nii katoliku kui luteri kirik on olnud ikka härraste kirikud, õigeusk võrdub aga eestlaslikus ajaloomälus tsaariusuga. Üleüldise rahvahariduse taga ei nähta luterlust, vaid „head“ Rootsi riiki. Ärkamisaegsete suurkujude CV-s on luterlik ja hernhuutlik kasvatus olulisel kohal, kuid mugavuse mõttes vaadatakse sellest lihtsalt mööda.

Kiriku viljakad põllud ei sobi kokku rahvuslooga. Siit koorub välja ka üks põhjusi, miks too õnnetu ristisammas Vabaduse väljaku ääres nii palju vastakaid reaktsioone tekitab. Rääkimata ebamugavustundest, mis näib paljusid haaravat, kui jõutakse hümni kolmanda salmini.

Artiklis tuuakse välja põnev järeldus: Eesti neoliberaalne majanduspoliitika on muuhulgas mõjutanud ka rahva religioosset meelelaadi. Usust on saanud samasugune toode, nagu vorstist või pesupulbrist. Isiklikku vabadust rõhutava ametliku ideoloogia tingimustes on traditsiooniliste usuvormide kõrval võtnud võrdväärsena koha sisse mitmesugused organiseerimata usundid. Neist kõige kaalukam on kahtlemata new age. Sõnad „avatus“ ja „sallivus“, mida artiklis turumajanduse kontekstis kasutatakse, ei ole siiski Eesti usuvaldkonna iseloomustamiseks sobilikud.

Usk kuulub meil kindlalt eraellu. Enamasti puudub komme oma usust kõnelda. Avalikku usklikkust ei sallita. (Väike ilmestav kõrvalepõige: kui noor „superstaar“ Rasmus Rändvee tunnistas ühes intervjuus, et on läbi lugenud Piibli ja Koraani, püüdis ajakirjanik temaga usuteemalist vestlust edasi arendada, kuid Rasmus põikles sellest kõrvale, nentides, et parem on usust mitte rääkida.) Usklikkus kuulub Eestis vaimsete hälvete kilda ja seda mitte tingimata patoloogilises mõttes. Pigem tundub, et see, kes oma usust juttu teeb, pole targem tollest, kes söögilauas oma aluspesu tutvustab.

Kindlasti ei saa öelda, et usku mõistetaks Eestis ühtmoodi. Paljud tõekspidamised, mida usuteadlased paigutaks religioonivalda, ei ole inimeste endi jaoks üldse usulise tähendusega. Kui üks nooruk teatab konkreetselt: „Ma ei usu tulnukatesse, aga ma tean, et nad on olemas,“ siis kuidas sellesse ütlemisse suhtuda? Ta ei pea end usklikuks, ent usub siiski. Usu ja teadmise vahekord on eestlaste meeltes põhjalikult sassis.

Religioossest turuplatsist rääkides tekib oht arvata, et uskumusi saabki „osta“ või meeldivuse alusel omandada. Tegelikkuses on raske leida inimest, kes laoks ostukorvi teadlikult üht-teist kristluse riiulilt, natuke idamaiste usundite letilt ja tsipake esoteerika külmkapist. Tõekspidamised sünnivad ikka sisemise tunde ajel. Proovimise pärast ei hakka keegi uskumusi tarbima. Kellele tundub karmavõlg veenvam kui pärispatt, lükkab kristlikud dogmad kõrvale ja asub pooldama idamaadest imporditud kraami. Seejuures ei maksa unustada, et eestlased eelistavad sageli ka omamaist. Paganavere vastu ikka ei saa. Iidseid looduslikke pühapaiku on alles avastama ja märkama hakatud.

Milles aga seisneb see õige eestlase usk? Ei tea. Paljud eestlased on turuplatsil uitavad vaesed, kes ei suuda otsustada, mida väheste sentide eest endale lubada. Nad ei tea, mida osta. Nad on agnostikud. A gnosis seda tähendabki – „ei tea“.

Samal teemal:

Usklikud, usuleiged, oma usku...

Oopiumiuimas Eesti?

Elu täis hääli

Suvi on üks õudne aeg. Murutraktorid ja –niidukid mürisevad, trimmerid vinguvad, mootorsaed urisevad ja kreissaed kräunuvad. Vabaõhukontsertide võimendus püüab ületada helibarjääri. Sood ja heinaküünid on täis lärmakaid turiste, kes võtavad „Kungla rahvast“ sõna-sõnalt („Ma laulan mättal, mäe peal ja õhtul hilja õues!!“). Ei tea, kas mõni teaduslik uurimus kinnitab ülemäärase UV-kiirguse ergutavat mõju häälepaeltele, kuid grillivate naabrite prallesid kuuldes näib korrelatsioon olevat ilmselge. Kogu selle kisa ja kilkamise sees ei jõua esimest hallaööd ära oodatagi. Nõnda ei jää muud üle, kui pageda metsa.

Aga suine mets…! See on vaikne välu, sulnis ojavulin, vidistavad vindid ja käätsuvad rähnid, rääkimata puude sosisklevast kohinast. Metsas ei lärma keegi, kuigi igaüks saab sõna. Ja kõigil on midagi tarka öelda. Ainult metsaäärse rohtunud kivikangru peale kolinud maasikad püsivad vait. Nende asi on rubiini moodi punaseks värvuda ja oodata, et mõni nokk või näpp neid nopiks.

Inimkond on oma hälliaegadest peale seadnud elu looduse taktikepi järgi. Suvi oli töötegemise aeg, talv jäi puhkamiseks. Praeguse aja inimene ei saa enam looduse rütmis elada. Tali veedetakse tööd rabades, suvi laiseldes. Kuidas need asjad küll nii pahupidi on pöördunud?! Eks ole süüdi tööstusrevolutsioon ja sellega kaasnenud linnastumine. Linn meelitas inimese eemale metsast ja põllust, pööras tema tuhandete aastate pikkuse elulaadi pea peale. Linnast otsitakse tööd ja õnne. Juured ei kinnitu aga asfalti ega betooni, vaid ikka pehmesse mulda. Pehme muld ja vaikne kasv – see on puude tarkus. Lärmiga ei sirgu keegi haljendavaks hiiuks.

Rohetav maastik on tulvil elu. Olen juba lapsest saati arvanud, et roheline on elu värv. Ilma klorofüllita poleks inimeselgi hapnikku. Heidan vahest talvelgi pilgu mõnele elust pakatavale suvisele fotole või maalile. Loodus inspireerib kunstnikke igavesti. Ameeriklase Olive Parker Blacki maalidki, mis siin teksti sees õndsalt rohetavad, mõjuvad koduselt, lootustandvalt, helgelt. Linnad muutuvad ja inimesed nende sees samuti, kuid karjamaad, ojakaldad ja metsatukad jäävad samaks. Linnu võib lammutada, aga loodus jätkab visalt oma eluringi.

Vahest võib lärmitsejatele ka andeks anda. Suvi paneb elama. Elu on alati täis hääli. Tuleb ju inimene siia ilma ikka kisades. Häältes on rahutust, kuid ka rõõmu, ekstaasi, eufooriat. Põhjamaalane tahab võtta suvest kõik, tabada seda üürikese kestvusega imet, mis teeb hinge vabaks ja peitsib päikese tundliku pintsli abil lumivalget nahka. Kes lärmab, kes haljendab. Oma elu igal olendil.