Sõnad on ettearvamatud. Nad võivad rõõmustada ja vihastada, erutada ja solvata, laginal naerma ja lahinal nutma ajada. Kui avalikku ruumi ilmub plakat, millega pahaaimamatu kodanik saadetakse poodi või putsi (kuidas keegi soovib), tekitab see paratamatult ärevat suminat. Maitsetu reklaamitrikk ei meelita kedagi. Küll aga lükkas ETK roheline plakat taas käima arutelu tabusõnade käsitlemisest avalikkuses.
Tabusõnad on säärased, mida igal pool ja igal ajal pruukida ei tohi. Kõigis kultuurides on need olemas ning seejuures liiguvad tabusõnad võrdlemisi vabalt skaalal „püha–rüve“. Sõna võib olla ropp, aga samavõrd ka ülev. Meile tuntud tabusõnad seonduvad selle kehapiirkonnaga, mida juba Aadam ja Eeva viigilehe taha varjasid. Grammike enam sallitakse toda põrisevat sõna, millega tagapalgeid tähistatakse. Suguelundite nimetamiseks kõlbab avalikus ruumis meditsiiniline, hädapärast ka lapselik sõnavara, aga mitte kõnekeelne. See on reegel. Keelust üleastujat karistatakse matsi tiitliga.
Muidugi on suhtumises tabusõnadesse ka üksjagu silmakirjalikkust. Kui palju on õieti neid inimesi, kes mitte kunagi ega mingil juhul ei ropenda? Peaaegu kõik tunnevad nilbeid sõnu, aga näet – avalik ruum peab nilbustest vaba olema. Miks nii? Väikseid lapsi on loomulikult kohutav rõvetsemas kuulda, kuid miks on täiskasvanutele rohkem lubatud?
Tabusõnad on ühtlasi vägisõnad. Siit tulenebki nende kasutamise piirang. Väge ei tohi raisata. Suguelundid – nimetagem neid siis meditsiinilise ühisterminiga – on täis eluväge. Inimkonna iidsete uskumuste järgi paikneb suur osa loovast energiast just kahe jala vahel. Viljakuse tagamiseks kaunistasid roomlased oma eluruume erootilisi stseene sisaldavate maalingutega; Bhutanist võib siiani leida maju, mille seintel ilutsevad hiiglaslikud peenised; Indias on hulk väiksemaid usuvoole, mille esindajad kannavad kaelas peenisekujukesi, et kindlustada jumalik õnnistus. Taolisi näiteid jagub lõputult. Ometi on suhtumine seksuaalsusesse (mille osaks on kahtlemata ka nn. ropud sõnad) alati kaksipidine, ulatudes endistviisi pühadusest rüvedusse.
Kui teismeline noormees kasutab tabusõnu, pole seda vaja tingimata taunida. Ta mitte ainult ei kekuta oma roppustega sõprade ees, vaid demonstreerib ka suguvõimet. Varases teismeeas hakkavad poisid joonistama oma suguelundit seintele, laudadele, klassitahvlitele – nagu vanad roomlased. Taoline tegu kannab sama mõtet: vaadake, ma olen võimeline sugu tegema! Ropendamine on iselaadne viljakusrituaal. Kui pisuke mõistust pähe tilgub ja aastaid koguneb, jääb ka ropendamist vähemaks. Heal juhul.
Minu teada pole võru keeles üldse roppe sõnu olemas. Võrokene ei saa ometi kõnelda „peenisest“, „tupest“ ja „tagumikust“ – see oleks naeruväärne. Kui elu on perses, siis on perses. Asju tuleb nimetada nende õigete nimedega. Eesti keel on aga peenem. Ajalehes pole võimalik suguorganite kõnekeelseid nimetusi kasutada – tuleb kasvõi üksainus täht tärniga katta. Me teame, mis sõna sealt kokku tuleb, aga täies uhkuses seda välja kirjutada ei tohi! Kui tele- või raadioeetris kellegi keel vääratab, kostub nilbuse asemel piiksatus. Tärnid ja piiksud on moodsad viigilehed.
Paber, millele trükitakse ilukirjandust, kannatab rohkem. Teatrilaval ja filmis kõlavad nilbused ei hämmasta enam kedagi. Sama lugu on alastusega. Paljad inimesed kinolinal panevad vahest vaid kihistama. Aga nudistid, kes rannas kogu ihule päikest püüda soovivad, kantakse rõvetsejate nimekirja. Viigileht peab ikka ees olema! Me ei taha näha suguelundeid ega kuulda nende erinevaid nimetusi, sest alateadlikult tunnetame, et sellega raisatakse väärtuslikku väge, mida kasutatakse inimkonna taastootmiseks.
Konservatiivid on justkui aadlipreilid, kes otsekohest sõna kuuldes kiljatavad ja konna nähes minestavad. Kuid sõnad on sõnad. Nad on olemas ja neid tuleb kasutada – muidugi mõistlikus koguses ja õiges kohas. Türasid ei tasu karta.
