Eestlase elu kulgeb ikka laulupeost laulupeoni. Meil on selline peohimuline rahvas, mis teha. Tallinna laulukaar on muutunud juba templisarnaseks pühamuks, selle Tartu kolleeg pühitseti alles nüüd paljude inimlainetega sisse. Öölaulupidu „Järjepidevus“ tegi sügava kummarduse Tartule kui laulupidude ja laulva revolutsiooni hällile. Ehkki kava oli väga eklektiline (või ilusamalt öeldes: mitmekesine), suutis üritus püsida etteseatud kontseptsiooni raamides ja ehitada silla üle põlvkondade. See on laulupeo puhul väga oluline.
Aeg-ajalt küsitakse, kas meil pole igat masti laulupidusid juba liigagi palju. Asjatu küsimus! Kui inimesed tunglevad hilisööni lauluväljaku väravate taga ja kogu publikum ei mahugi Tähtvere mäenõlvale, siis järelikult vajatakse ka öölaulupidude taolisi meenutusüritusi. Seni on toimunud kaks öölaulupidu, kolmas peaks tähendama juba traditsiooni. Viis aastat on ühe nii suurejoonelise ürituse jaoks mõistlik intervall. Meenutuseks: 2008. a öölaulupeo ajal olid Ott Lepland ja Sandra Nurmsalu täiesti tundmatud artistid, nüüd aga täisverelised rahvalaulikud. Viie aastaga muutub palju, aga laulvat revolutsiooni, mille meenutuseks öölaulupidusid on peetud, ei tohiks kunagi unustada.
Eelmise öölaulupeo teemaks oli „Märkamisaeg“. Ja vahepeal on märkamist, hoolimist ja empaatiat Eesti ühiskonda tõepoolest juurde imbunud. Märkamatult. Võrreldes viie aasta taguse üritusega oli „Järjepidevus“ meeleolult mõnevõrra tõsisem. Tohutu joovastuse asemel võimutses kaine optimism. Tuleb uuesti nentida – aeg on muutunud. 19. august 2008 oli mäletatavasti erakordne päev ka selles mõttes, et Gerd Kanter tuli Pekingis olümpiavõitjaks. Tallinna lauluväljakul lehvisid koos sinimustvalgetega punavalged ristilipud, väljendamaks solidaarsust sõtta sattunud Gruusiaga. Seekordses öölaulmises polnud kübetki välis- ega sisepoliitikat. Kanteri medalivõidud ei pane enam kulmugi kergitama ja rahva huvi päevapoliitika vastu muutub üha leigemaks. „Järjepidevus“ oli tugevalt kinni mullakamaras. Ehtne maarahva pidu.
Rokkarid ja punkarid mängisid laulva revolutsiooni sündmustes olulist pilli – mitte esimest viiulit, aga tõde kuulutavat kontrabassi küll. Seetõttu oli ka Ultima Thule, Rosta Akende ja Singer Vingeri kaasamine iseenesest mõistetav. „Järjepidevus“ oli aga siiski noorte etendus. Noori jätkus vanadega enam-vähem samas vahekorras nii lavale kui publikusse. Uus aeg on toonud uued armastatud laulud (ega siis asjata tulnud „Kuula“ kordamisele), aga jätnud ruumi ka eilsetele viisidele. Eriti südantliigutav oli kummardus kolmele ärkamisaegsele laulusangarile: Graps, Vrait ja Alender pole meie seast läinud niikaua, kuni neid meeles peetakse. Kui mälu ainult alt ei veaks ja kõike säilitamisväärset ikka alles hoiaks!
Isamaalised palad helisevad isegi nende eestimaalaste kontides, kes 25 aastat tagasi alles isa püksitaskus istusid. See ongi hiilgav näide järjepidevusest, ühest juurestikust, mille kaudu ammutavad toitu nii muistsed tammehiiud kui ka alles tõrust välja pääsenud puunääpsukesed. Kui Oti vedamisel lauldud „Eestlane olen ja eestlaseks jään“ võis katta mõne kibestunud hingega vanakese häbipunaga, siis noored tõstsid käed taeva poole ja möirgasid Otiga kaasa. Täitsa siiralt. Järelikult… meil on lootust! Ja see on pagana hea, sest laulev revolutsioon oli ju puhas lootuse triumf.
