Massikultuur jõuab kõikjale. Kui juba Amazonase kaldal kolletab suur McDonald’si M ja aborigeenid kulistavad ümber Uluru tantsu lüües Coca-Colat (samal ajal kui pingviinid eelistavad Pepsit), ei pane enam imestama, et isegi afgaanid valivad endi hulgast kaunihäälseid Õigemeeli ja Leplande. Dokfilm „Afganistan otsib superstaari“ on ses mõttes igati põnev vaatamine.
Afgaanide superstaarisaade ei hälbi oluliselt kogu planeedil laineid löönud „Pop Idoli“ formaadist. Hulk noori lauljaid unistab miljonite televaatajate ette astumisest ning maailma vallutamisest – isegi Talibani türanniast ja pikast sõjast räsitud Afganistanis. Ometi on superstaarisaate mõju sealkandis hoopis mitmekesisem ja vastuolulisem. Tegemist pole lihtsalt lauljate konkursiga. Läänest imporditud saatevorm kätkeb eneses vabameelsust, mis pole sugugi kõigile afgaanidele meele järgi. Isegi valitsus, mis peaks justkui läänelikke reforme pooldama, ei suhtu superstaaride valimisse soosivalt ja seda ilmselt tänu konservatiivse Islami Nõukogu lobitööle.
Saate auhind on muidugi ahvatlev – 5000 dollarit ehk mitmekordne aastapalk. Ehkki ka naistel on lubatud saatest osa võtta, ei ole see nende jaoks väga tervislik julgustükk. Tüdruk, kes väljahääletamise järel viimast korda publikule esineb, muutub liialt ülemeelikuks ja asub laval tantsu vihtuma – paljaste juustega veel pealegi. Kaasvõistlejad ja televaatajad on šokeeritud. Üks asi on laulda, aga avalikult tantsida…! See on kuritegu, mille eest võib karistada ka surmaga. Tantsiv afgaani neiu on häbistanud kogu oma suguvõsa ja kodulinna. Ometi ei takista see tal mõni aeg hiljem plaati salvestada. Läänelik ja traditsionaalne käitumisviis kõiguvad Afganistanis üles-alla nagu kaalukausid ning tasakaalupunkti pole veel leitud.
Üks kolme parema sekka jõudnud neiu teatab aga bravuurikalt, et teda toetab isegi Taliban. Kuidas ta muidu nii kaugele on jõudnud! (See oletus polegi vahest puu otsast nopitud. Taliban võib lääne kultuuri siunata palju tahes – Google’it, Facebooki ja Youtube’i kasutavad nemadki.) Finaali jõuavad kaks noormeest. Mõlemal on üle kogu maa omad fännid. Kuhu nad ka ei satuks, sinna austajaid koguneb. Päris naljakas oli vaadata, kuidas turbanitega mehed hobustel või lihtsad lambakarjused tegid suure õhinaga teatavaks, millise laulja poolt nad hääle annavad. Huvitaval kombel peab Afganistanis olema rahuldaval tasemel mobiililevi ja küllalt palju telereid, et saade üldse menu saavutaks. Finaalsaadet vaatas koguni 11 miljonit inimest ehk ligi kolmandik afgaanidest.
Hoolimata sellest, et superstaarisaade ei ole šariaadiga harmoonias, vaimustab taoline ettevõtmine paljusid afgaane. Hea lauluhäälega noored ühendavad erinevaid etnilisi rühmi, annavad võimaluse osaleda demokraatlikus valimisprotsessis ja äratavad ellu Talibani ajal varjusurma vajunud lõbustused. Afganistani näite taustal ei saa üleilmse levikuga massikultuurilisi fenomene lõputult pealiskaudsuses, kommertslikkuses ja labase meelelahutuse pakkumises süüdistada. Teatud oludes on massikultuuri võimuses tuua esile inimlikud vajadused ja ihalused, mis ei sõltu riigipiiridest ega rahvusreligioossetest tavadest. Massikultuur ehitab kandvad rippsillad eripalgeliste traditsioonide ja mõttelaadide vahele, muutes sellega maailma küll pisut monokroomsemaks, kuid samas ka hubasemaks. Tüdrukud tahavad ju igal pool lõbutseda, burkaga või ilma.
