27. Pärnu filmifestival tõi ETV ekraanile kuus tõsielulist filmietüüdi teemal „Võim ja vaim“. Pool tosinat mõttetekitajat ja tundeergutajat, mis sunnivad ka vaatajat määrama oma asukohta sellel igipõlisel võimu-vaimu koordinaatteljestikul.
Esimene film „Homme“ näitas Peterburi kunstirühmituse „Voina“ tegemisi. Poevargused, politseisõiduki ümberlükkamine, öised turnimised autodel… jah, siinkohal võiks tõesti küsida, kas see on kunst? Väikelapse kaasamine huligaansustesse on aga suisa ebamoraalne. „Voina“ aktivistid kvalifitseeruvad mässajateks, ent kas nende valitud meetodid suudavad Vene ühiskonda tervendada? Vahest teevad taolised kunstitaotlusega persoonid tõelistele opositsionääridele ja inimõiguste aktivistidele hoopis karuteene.
Film ei pane „Voina“ liikmetele kaasa tundma. Need nn. kunstnikud ei tekita sümpaatiat. Kui mendid nad kinni nabivad, on see neile paras. Teisalt tuleb möönda, et kui Venemaa poliitiline olukord ei näita paranemise märke, vaid otse vastupidi – Putini kirves teeb korralikku tööd – siis ei jäägi enam muud üle, kui äärmuslike vahenditega võimu naeruvääristada.
Teine film on pühendusteos Utøya saare tragöödia ja Oslo pommiplahvatuse ohvritele. Hukkunute lähedaste ja ellujäänute mälestused kerkivad ekraanile sundimatult ja ausalt, taustaks lendamise kujund. Inimene lendab läbi elu… ja võib lennates ka surma kohata. Harald sai pommiplahvatuses tõsiselt viga, üks ta kolleegidest pääses tänu sellele, et tegi samal ajal mägedes BASE jump hüpet – sama tegevuse tõttu oli aga Haraldi poeg surma saanud… „Vale aeg, vale koht“ ongi pigem film saatusest ja selle kummalistest teedest.
Noortelaagri üritused on Utøyal juba mõnda aega kestnud, kui saarele saabub üks noormees – juhtumisi samal pardal politseivormis mõrtsukaga. Surmalasud hakkavad peagi kõlama. Seda on üle vee kaugemalegi kuulda. Saabunud nooruk päästab aga justkui kogemata kaks neiut. Üks neist on teist kuud lapseootel. Nad varjuvad koos tualetti, lootes ja palvetades, et saatan neid kätte ei saaks. Ega saagi.
Paljude noorte elu lõpeb paraku kuulide all. Ühe hukkunud Gruusia tüdruku vanemad ja sõbranna kõnelevad kurvast sündmusest, kusjuures nende sõnades avanevad erinevad ilmavaated, erinevad viisid, kuidas kaotusega leppida. „Ehk pidigi niimoodi minema?“ küsib ema. „Kui ta poleks surnud mõrtsuka käe läbi, võinuks ta surra mõnel teisel viisil.“ Filmis ei mainita kordagi mõrtsuka nime (ei tee seda siinkohal minagi). Teda võib vaid vilksamisi näha hetkel, kui ta kohtusaali tuuakse ning ühe ohvri isa teda näost-näkku tunnistab. Selle eksistentsiaalse filmi moraal on kristalne. Võimujanu ei suuda vaimujõudu murda. Unistused jäävad ja mõnikord muutuvad need just pärast suurt tragöödiat veel kaunimaks ja kirkamaks.
Kolmas film on sisuldasa filmiprodutsent Andrew Braunsbergi vestlus oma kauaaegse sõbra, filmilavastaja Roman Polanskiga. Vaataja ees rullub lahti haarav jutustus paljukannatanud mehest, kelle vaim püsib ka kõrges eas erksana. Seegi on pigem lugu saatusest kui võimust-vaimust. Teisest küljest võib öelda, et tänu võimu ahelatele sai Polanskist filmitegija. Vabas ühiskonnas võinuks temast saada hoopis näitleja.
Film demonstreerib silmapaistva loomeinimese näitel, kuidas isiklikud kogemused mõjutavad loomingut. Kannatused on kunstniku väärtuslikem kütus. Hirmsad sündmused Varssavi getos, ema hukkamine, keerulised (ent siiski valdavalt soojad) suhted isaga, armastatud Sharoni tapmine, skandaalne Samantha Geimeri juhtum ja sellest johtuvad sekeldused ameerika võimuorganitega… Kõik see on jätnud Polanskile ja tema loomingule oma jäljeraja. Kuna Polanskit tuntaksegi pahatihti rohkem tema eraeluliste seikade kui filmide kaudu, tõstatub tema puhul ka küsimus meedia võimust inimese kuvandi üle.
Neljanda filmi peategelane, võiks isegi öelda kangelane, on Hiina kunstnik ja ühiskonnaaktivist Ai Weiwei. Ta on süsteemiväline kunstnik, ehkki rahvusvaheliselt tuntud ja tunnustatud. Võimu kritiseerides on ta muutunud oma kodumaal vaat et soovimatuks isikuks. Väljanägemise poolest ei vasta Ai Weiwei ettekujutusele mässumeelsest kunstnikust. Pigem esindab ta toreda naabrionu arhetüüpi. Ai Weiweis ei ole nähtavat kibestumust, mässu üksnes mässu pärast. Ta püüab hiina politseid päris tsiviliseeritud võtetega ümber kasvatada.
Tema südameasjaks on riiklikul tasandil mahavaikitud asjade avalikustamine, näiteks ohvriterohkes maavärinas hukkunud laste mälestamine erinevate kunstiprojektide kaudu. Kunstnik leiab, et inimestel on õigus teada kõigest, mis nende ümber sünnib, isegi kui see ei ole võimule kasulik. Näeme taas sotsiaalmeedia tähtsat osa isiku- ja väljendusvabaduse kindlustamises. Pärast blogi sulgemist kolis Ai Weiwei Twitterisse ja püüab säutsudes Hiinat paremaks muuta. Kuid isegi demokraatlikes ühiskondades jääb kunstniku osaks sageli vaid varblasena säutsuda. Otsused küpsevad kõrgemal. Ometi on vaimuinimestel nii poliitilise kui majandusliku lämmatava võimu kiuste üks oluline missioon, mille Ai Weiwei filmi lõpul tabavalt sõnadesse paneb: kunstniku kohus on kaitsta sõnavabadust.
Viies film kõneles performance’i vanaemast Marina Abramovićist, säravast ja suure hingega daamist, kes andis vaatajale vaimustava lühikursuse performance’i olemusest. Nojah, kellelt veel selle vastuolulise kunstiliigi põhitõdesid õppida, kui mitte vanaemalt! Ameerikalikult lobeda stiiliga filmis ei ole kuigi palju võimu, küll aga hulgaliselt vaimu.
Lapsepõlves jäi Marina ilma vanemate armastusest – nood eelistasid pühenduda parteikarjäärile kommunistlikus Jugoslaavias. Ent läbi kunsti hakkas Marina ise kogu maailma armastama. Ta kohtus oma mehega tänu kunstile, nad läksid lahku tänu kunstile ning leidsid teineteist uuesti ja leppisid ära tänu kunstile.
Performance on meeleseisund, ütleb Marina. Kunstnik ei saa valetada. Kui performance’is voolab veri, on see tõeline. Kunstnik peab viibima reaalsuses, mistõttu loobub Marina koostööst mustkunstnikuga, kes pakub talle osalemist provokatiivses illusionismietenduses.
Paljud ei suuda vahet teha kuulsuse narridel, kes püüavad skandaalitsedes tähelepanu võita, ja tõelisel kunstnikul, kes annab endast kõik, et juhtida publik inimlikkuse ürgallikate juurde. Film performance’i vanaemast õpetab, kuidas seda vahet teha. Ja pole kahtlust, et Marina Abramović on Suur Kunstnik.
2010. aasta kevadel astus Marina üles New Yorgi moodsa kunsti muuseumis erakordse projektiga „The artist is present“ ning selle ettevalmistamisele ja läbiviimisele film keskendubki. Marina veedab kolm kuud silmitsi publikuga. Ta istub tühjas valges ruumis peaaegu liikumatult ning iga külastaja võib loetud hetkedeks kunstniku vastu istuda ja temaga pilgu kaudu kõnelda. Sõnad kaotavad tähenduse. Algab kunstimaagia.
Marina istub oma toolil nagu preestrinna, guru või joogi – ise kannatades ja inimesi vaimustades. Marinast saab peegel. Tema vastas istujad näevad iseenda sisse. Seal on rõõmu, seal on valu. Marina tunnetab kõike. Inimesed – noored ja vanad – seisavad tunde järjekorras, et pääseda Marinaga tõtt vahtima. Paljud on pärast kunstnikuga kohtumist emotsionaalselt läbi raputatud. Nad nutavad õnnest ja ülevusest. Nad on olnud osa kunstist, mis teeb inimesed tõepoolest paremaks. Marina religioonis ei ole deemoneid ega põrgut, üksnes tohutu, siiras ja isetu inimarmastus.
Kuues film andis vaatajale eksklusiivse võimaluse piiluda ühe Afganistani väikese vangla müüride vahele. Noor afgaani naine Sara saadetakse vanglasse, kuna ta põgenes sunnitud abielu eest. Tema armastatu elab samal ajal teispool seina, meeste poolel. Kummalisel kombel on vangla omamoodi oaas, suletud küla, kus naistel on rohkem vabadust kui väljas. Valvurid suhtuvad naistesse leebelt, isegi sõbralikult. Vange aidatakse igal võimalusel, meeste tsooniga toimub poolsalajane kirjavahetus. Sara on lausa rõõmus, et saab oma kallima pesu pesta.
Mitmed naised on türmi mõistetud ligi 20 aastaks (milline vedamine!), Sara vabastatakse juba aasta möödudes. Tema armastatu ei taha temast enam paraku midagi kuulda. Mees murdub traditsiooni all, kosides naise, kelle sugulased on tema jaoks välja valinud. Sara elu on sellega ohtu sattunud ning ta leiab asu Rootsist.
Naiste jaoks on vangla kommuun, pelgupaik, kust paljud ei tahagi välja pääseda, et mitte sattuda vägivaldse mehe või rüvetatud auga perekonna küüsi. Au ja häbi on Afganistani ühiskonnas endiselt väga kaalukad mõisted. Ka selle filmi puhul ei olnud tegemist niivõrd riigivõimu ja vaba vaimu konfliktiga. Pigem mõistis film hukka naisi ahistavad paikkondlikud traditsioonid, millel pole õigupoolest pistmist ei riiklike seaduste ega islamiga.
Mõttetihedad filmiõhtud võivad tekitada ebamugavust. Mõned lood ei lase lõõgastuda. Nad ärritavad. Aga vahest ongi see hea. Kui palju on meis võimujanu? Kui vabad me oma vaimult oleme? Neile küsimustele tuleb aeg-ajalt ikka otsa vaadata ja sisimas vastused valmis kaaluda.
