T. S. Elioti loomingul põhinev muusikal „Kassid“ toob teiste värvikate tegelaste seas vaatajate ette Grizabella – kunagise glamuurikiisu, kellest saab rentslituust. Tema igikaunis „Memory“, lavaloo kuulsaim laul, kõneleb mälust ja mälestustest, nostalgiast ja igatsusest. Kui aga muinasjutud kõrvale jätta, pole loomad – isegi mitte kassid – võimelised neid mälestustega kaasnevaid emotsioone kogema. Mitmekihiline mälu on inimese privileeg – taevalik õnnistus ja ühtlasi ka needus.
Endel Tulvingu järgi esineb mälu kolmes põhivormis. Protseduuriline mälu aitab meil meenutada, kuidas midagi teha, see mälutüüp ei ole seotud sõnadega ning sõltub võimest tajuda välismaailma. Semantiline mälu tegeleb faktide ja kontseptide salvestamisega ning kaasneb lahutamatult õppimisega. Episoodiline mälu vastutab aga elus toimunud sündmuste mäletamise eest ning on seotud eneseteadvusega. Selline kõrgelt arenenud organism nagu inimene ei saa ennast ära unustada. Ta teab, mis on temaga minevikus juhtunud ning see määrab tema oleviku ja tuleviku.
Sarnaselt kassidele on inimesed luksust ja mõnu armastavad venivillemid. Paljude teadlik eesmärk on nautida olevikku, aga hoida seejuures kinni minevikust. Me ei taha oma mälu koormata, kuid oleme ikkagi huvitatud ilusate hetkede jäädvustamisest.
Kui Louis Daguerre avastas, kuidas tegelikkust hõbedasoolaga kaetud vaskplaadile põlistada ja fotograafia tiidsasti levima hakkas, kaotasid kuninglikud õukonnakunstnikud oma töö. Milleks tundide kaupa molberti taga istuda, kui üheainsa klõpsuga on võimalik kroonitud pead pildile püüda ja enam-vähem igaveseks ajalukku kirjutada? Seega sai fotograafiast tarbekunsti eriliik. Praegusel ajal, kui iga pisipõnngi võib olla päevapiltnik, ei ole fotokunstist enam suurt palju alles jäänud. Fototehnika on kujunenud kuivalt pragmaatiliseks tarbeaparatuuriks, mis infost küllastunud maailmas täidab inimaju lisatarviku ülesandeid. Me tahaks kõike mäletada, aga ei suuda. Nõnda tulevad appi targad vidinad.
Aina vähemaks jääb neid avalikke üritusi, kus ei kõrguks kätemets digikaamerate ja nutitelefonidega. Koolilõpetamised, rokk-kontserdid, isegi lehmalüpsivõistlused… Pisikesed ekraanid helendavad kõikjal. Tung ümbritsevaid sündmusi salvestada võtab teinekord lausa haiglased mõõtmed. On see episoodilise mälu allakäik?
Kui kolba-alust salamaailma lähemalt uurida, selgub et erinevad mälufunktsioonid asuvad erinevates aju osades. Kõike ei salvestata pikaajalisse mällu, sest ruum on piiratud. Meelde jääb ainult see, mis on kõvakettale jõudnud. Ajus paikneb ettekujutamatult suur hulk infot ning ehkki aju suudab seda imetlusväärse meisterlikkusega hallata ja töödelda, ei ole kasulik iga mälestuskillu pärast neuronite võrgustikku kurnata.
Inimene ei usalda oma mälu. Teades ja tundes, et aju kõike tallele ei pane, püsivad näpud nuppudel. Klõps-klõps! Pildistamistung kõneleb muuhulgas ka sellest, et inimesed ei suuda eristada tähtsaid sündmusi tühistest. Igaks juhuks tuleb kõik pildile püüda, küll hiljem on aega vaadata ja arutada, mis mälukaardile jääb, mis arvutisse rändab, mis Facebooki galeriis lõpetab.
Paraku ei saa mäletamist täies mahus tehnika hoolde usaldada. Inimeseks teevad meid ikkagi need sügavalt läbi elatud kogemused – nii head kui halvad – mis ajukoorde tungivad ja meie olemust mõjutavad. Neuroloogid on teinud vapustava avastuse: nimelt muutub mälestuste jäädvustamisel närvirakkude paigutus. Mälu muudab sõna otseses mõttes aju. Tahame või ei, kuid mälestused vormivad meid sellisteks, nagu oleme. Mälestustega luuakse iseenda lugu, isiklik ajalugu.
Isegi kui soovime mäletada nii palju kui võimalik ning panna kõik magusad hetked pikselitesse, ei suuda me iialgi salvestada elektrooniliste või digitaalsete vahenditega meeleolusid, muljed ega emotsioone. Aga just need – ja mitte liikuvad või liikumatud ülesvõtted – teevad meid tegelikult inimlikeks, ainulaadseiks ja kordumatuiks olendeiks.
