Tänavune spordisuvi on olnud kahtlemata vehklejate suvi. Kaks MM-kulda väärikalt olümpiaalalt on väikeriigi jaoks hämmastav tulemus. Kaia Kanepilt oodatakse aga ikka enamat kui mõnda väiksema turniiri võitu ja Rein Taaramäed vaadatakse endiselt kui võimaliku Tour de France’i esiviisiku meest. Tippspordis käivad tõusu- ja mõõnalained ennustamatus rütmis. Seda enam väärib tunnustust tubli medalisepa Gerd Kanteri stabiilsus. Kaheksa aastaga kogutud üheksa medalit on targa sportlase tasu. Kanter on kahtlemata tark sportlane, kes suutnud seni suuremaid läbikukkumisi vältida. Võib ju viriseda, et Moskva MM-il anti kettaheitepronks kätte väga odavalt, kuid samas oli mullune olümpiapronks ju kullaläikega. Õnn sõbrustab tugevatega. Seda ka spordis.
Kergejõustikku nimetatakse tihti spordialade kuningannaks. Vuti- ja vormelifännid tõstavad selle peale muidugi protestikisa. „Kergeraks“ koosneb aga nii paljudest erinevatest jooksu-, heite- ja hüppealadest, et kokkuvõttes peaks ta igaühele midagi pakkuma. Nõnda suurejooneline staadioniala ei suuda paraku toota piisavalt kuulsaid staare, kelle nime ja nägu isegi spordivõhikud teaksid. Igaüks on kuulnud David Beckhamist ja Michael Schumacherist, aga kui paljudel lööb kolba all tuluke põlema, kui kõlavad sellised nimed, nagu Carl Lewis või Michael Johnson? Aktuaalsetest vutitähtedest Messist ja Ronaldost ei lähe kõmumeedia ealeski kauge kaarega mööda, Vettelil ja Hamiltonil hoitakse samuti agaralt silma peal, aga kui paljud kõmupiltnikud suvatsevad järgneda Usain Boltile? Noh, Bolt on nii kiire mees, et kollase meedia hagijad ei pruugigi teda kätte saada. Iva on aga selles, et jalgpall ja vormel üks on siiski massimeedias, reklaami- ja moeuniversumis tunduvalt võimsamalt esindatud kui ebamäärane kergejõustik. Aga aitab vutist ja vormelist!
Tänavune kergejõustiku MM oli mitmes mõttes tähelepanuväärne. Teibavürstinna Jelena Isinbajeva andis kuldse lahkumisetenduse. Taolist säravat punkti õnnestub vähestel kergejõustiklastel oma karjäärile panna. Kuid vahest olulisemgi on märkida, et Moskvas näitasid ennast vanade olijate ja minejate kõrval paljutõotavad uustulnukad. Vedrusäär ukrainlane Bogdan Bondarenko juba hoiatas, et võtab paarkümmend aastat püsinud kõrgushüppe maailmarekordi enda nimele. Seekord jäi pisut puudu, aga küllap on rekordi purunemine vaid ajaküsimus. Igatahes on kergejõustikus üks uus noor staar jälle juures. Prantsuse lipu all võistlev Teddy Tamgho näitas omalt poolt seda, millise pikkusega peavad olema õiged hüpped „kolmikus“. Ilmselt loodetakse teda edaspidigi näha kaheksateistkümne meetri taha kargamas. Tähelepanuväärseks tuleb samuti hinnata kaht noorukest Serbia sportlast, kes tõid oma maale esimesed MM-i medalid. Naiste kaugushüppe ja meeste 400 meetri tõkkejooksu pronksid näitasid, et kaardile on tekkinud uus kergejõustikuriik, mis on varem tootnud maailmale peamiselt pallimängude spetsialiste, eeskätt tipptasemel reketivõlureid, nagu Djokovic. Konkurentsi tihenemine ei ole muidugi meile hea, 400 m tõkkejooks on ju ka väga südikaid võistlusi näidanud Rasmus Mägi peaala.
Kui Eesti tulevikulootuste juurde sai juba tuldud, siis tuleb tunnistada, et Moskvas käinud koondis oligi pigem debütantide ja „teise ringi“ koondis. Häid kohti võiks edaspidi loota Maicel Uibolt, Grit Šaideikolt (kui ta suudaks vaid rohkem võistlusi lõpetada), kindlasti ei ole oma täiuslikku vormi näidanud Risto Mätas jne. Karmis tippspordis peab kõik klappima, et poodiumile või selle lähedale jõuda. Noortes Eesti atleetides on väge küllalt. Jääb üle vaid pöialt hoida, et meie kergejõustiklaste medalivõiduseeria paugupealt ei lõpe ja nii mõnigi tänastest MM-i debütantidest suudab oma aja, selle võiduaja ära oodata.
