Kuis pühä vaim üles herätä

Ma olõ joba mitu raamadut vällä andnud ja tuuperäst küsütäs mu käest küländ sakõstõ, et kuis vaim pääle tulõ vai kost ma saa inspiratsiooni. Tuu pääle ei mõistaki midägi tarka üteldä. Hää mõtõ satas nigu taivast alla - valgõst pilvest vai tsirgu nokast, pääväjuti otsast ja vikerkaarõ küllest.

Loomingu jaos lätt tarvis kolmõ "tsiooni": inspiratsioon, motivatsioon ja emotsioon. Tõistmuudu ütelden: piät välgätämä hää mõtõ, piät olõma huvvi ja õigõ tunnõ, sis om inemine luumisväke täüs. Ilma välgu ja paugulda ei sünnü tuhka egä timmandit. Huvvi ja tunnõt iks jakkus, a mõttõvälgätüsega om uma jant.

Inspiratsiooni om vajja kõigil pää ja käega tüütegijil: oppajal, tiidläsel, ahukaadil, poliitigul, hiussõlõikajal, kokal, tarkvara programmeerijal ja nii edesi. A loomingulidsel meistril nigu kiränigul, kunstnigul, näütlejäl ja kinotegijäl om vast inspiratsiooni tarvis inämb ku tõisil.

Pixabay

Mu meelest om olõman kattõ sorti inspiratsiooni: suur ja väikene. Suur inspiratsioon tähendas tuud, ku näütüses kiränigul tulõ määndsegi ainõ põhjal mõtõ kirutada jutt, luulõtus vai näütemäng. Väikene vai juuskva inspiratsioon om joba peenemb värk: tuu piät kirutaden kõik aig manu tulõma, egä rea ja lehekülle pääl.

Üts kimmäs inspiratsiooniläte om kultuur. Kiränik iks tsihvas tõsõ kiränigu päält. Juhtus, et loet määnestki raamadut vai kaet filmi ja peräst mõtlõd edesi. Mõni teos haard üten ja härgütäs. Teküs kettreaktsiuun, ütest teosest kasus vällä tõnõ. Itaalia kirämiis ja märgiuurja Umberto Eco ütel: "Kõik raamadu kõnõlõsõ tõisist raamatist." Luuja mõttõmaailm om kokku loetu, kaetu ja kullõldu.

Kõgõ inämb inspiriirva muiduki elu ja inemise. Võtami kats tähtsät kirändusteost, "Tõde ja õigus" ja "Kevade". Mi jaos väega tähtsä kiränigu Tammsaarõ ja Luts köütseva latsõpõlvõ ja noorusaastide mälestüse ütes kunstilidsõs tüküs. Vargamäe Andresel om Tammsaarõ esä nägu, Arno Tali kirut Luts eläväs uma väikevelle pääle mõtõldõn. Egä kunstnik pand hindäst ja umastõst midägi teose sisse.

Mõni inemine inspiriir. Kunstnigul piät iks uma muusa olõma. Tõnõkõrd tulõ tuud muusat kavva otsi. Astrid Lindgren kirut lustilidsõst mätsagust mehekesest, kel nimes Karlsson katusõ päält. Ilon Wikland joonist raamadule pildi. Ku tä näüdäs Lindgrenile, määne päätegeläne tä meelest vällä näge, siis kiräniguimänd ütel: "Ei, seo ei olõ küll Karlsson." No mis tetä! Wikland läts veitü ao peräst turu pääle ja näkse sääl ütte lühükest jürret prantslast, kiä põrist midägi. Wikland tormas uma tüütarrõ ja tsehkend nalaka prantslasõ üles. Ja tuud näten kitse Lindgren: "Jah, sääne om Karlsson!" Nii et Karlsson katusõ päält om periselt prantslanõ turu päält.

Tõnõkõrd om nii, et inemine õkva ei inspireeri, a kuidakimuudu mõotas. Seo suvi trehvsi ma kõrraga kattõ luulõtajat ja peräst tuud olli nigu är tettü. Naksi esi kah luulõtama ja säi riime terve õdagu. Luulõtuhin läts edesi viil paar nädälit. Nüüd ma pelgä, et kui ma balletitantsjaga kokku saa, siis nakka "Luikede järve" vihtma.

Elu ja inemise toova üten murõt ja vaiva kah. Ku pallu kunsti om sündünu hingehädäst ja haigõst meelest! Viivi Luik om väega illusalõ luulõtanu: "Käsi kirutas ja ütskõrd tuu tummõ valu nõsõs paprõ päält ja muutus elujõus." Nii om. Nii nigu üükülm tege pihlaka magusambas, tege murõ inemise õndsambas.

Vaim või ka sis pääle tulla, ku mõtlõd midägi tõistmuudu tetä. Ei olõ mõtõt kirutada tuust, millest om joba tuhat kõrda kirutadu. Om vajja midägi vahtsõt vällä mõtõlda, nii et tuu meelütäs lugõjid ligi. Äriga om sama lugu. Ettevõtja piät pandma pistü ummamuudu äri. Valla om tettü hainasöögikohvikid (veganikohvikid) ja raipõrestoraane (McDonald'si ja tõsõ kipõsöögikotussõ), a mõni võisi tätä söögikotussõ, kon pakutas õnnõ kama ja karaskit. Kas ummamuudu äril lätt häste, om joba tõnõ asi.

Tuu näüdüse hoobis spordivallast. Viiskümmend aastat tagasi peeti olümpiamängõ Mehhikon, Mexico City liinan. Korgõlõkargamisen tull olümpiavõitjas ameeriklanõ Dick Fosbury. Kulla sai tä olümpiarekordiga 2.24. Fosbury tekse midägi säänest, midä viil es olõ tettü: karas üle lati, sälg iin. Tuul aol oll kombõs, et keriti hinnäst, külg iin, üle lati. Fosburyt kaeti nigu imeluuma, a peräst naksi tõsõ korgõlõkargaja tedä ahvma. Tulõ är märki, et Jüri Tarmak võitse viil 1972. aastal kulla rullstiilin, a peräst tuud omma olümpiavõitja õnnõ Fosbury viisi pruuknu.

Fosbury esi ütel, et tä oll laisk ja mõtõl, kuis saasi kergembale üle lati. Laiskus om hää alus inspiratsioonile. Pallu tehnigavidinid om vällä mõtõldu laiskusõst ja mugavusõst. Igävüs kah avitas. Ku ei olõ midägi tetä, nakad lollusi vällä mõtlõma, a tuust lollusõst või suur asi tulla.

Ma naksi uma edimest raamadut kirutama koolipõlvõn. Oll lämmi suvi ja es olõ muhvigi tetä. Alusti üte põnõvusjutu kirutamist. Tuust jutust es tulõ midägi vällä. A siiamaani om nii, et ku mul om ikäv, sis kiruta midägi põnõvat.

Egä inspiratsioon om veidü jumalik ja kunstnik või olla pühämiis vai prohvõt. Eestin omma olnu peris rahvaprohvõti nigu Maltsvet, Järva Jaan ja Lõuna-Eestin prohvõt Vivva Kordo, kiä muusean kuulut ette vaba Eesti riiki, suurt sõta ja rahva Tsiberile kiudutamist. Üte perimuse perrä nakas Kordo ette kuulutama pääle tuud ku ta pidi piaaigu är kuulma. Võisi tõistmuudu kah olla. Tä oll hobõsõvaht, valvas üüse hobõsid ja mis üüse lakõ taiva all iks tetä om. Nakad egäsugudsid asju ette kujutama ja tulõvikku nägemä.

Jumalik inspiratsioon või sakõstõ tulla loodusen. Piiblin kõnõldas, et ristirahva kiusaja Saulus sai kõrbõn, Damaskuse tii pääl ilmutusõ ja tääst sai kimmäs ristiinemine Paulus. Muhamed sai Allahilt edimädse ilmutusõ üten koopan. Buddha istse 40 päiva ja üüd puu all, kon jõudse uma oppuseni. Mäe ja oru, mõts ja meri härgütäse igävädsest aost pääle luuma, mõtlõma maa ja ilma üle.

Kõik pühäkirja omma vägevä inspiratsiooni rüpen sündünü. Egä raamat om piibli sugulanõ. Hää mõtõ omgi nigu pühä vaim. Pühä vaimu tegemisi ei saa ilmangi tävve aruga seletä. Tä tulõ, ku om õigõ aig, a inemine esi piät kah meele ja süamega valmis olõma. Jõvvagi tagasi algusotsa: ku om huvvi ja õigõ tunnõ, sis küll tuu vaim ka pääle tulõ.

Seo kirätükü alusõs om Kaika suvõülikoolin kõnõldu jutt "Vaim tulõ pääle: mõttõvälgätüs ja luumisvägi"

Täis lörr!

Kas eesti keel on epic fail? Vahel tundub küll nii. Pole ju eestlastel säherdust rikast sõnavara nagu ameeriklastel. Sõnu peab pidevalt teistelt rahvastelt laenama. Tänavalgi võib kuulda, kuidas kutt lõpetab telefonikõne: "Okei, davai, tšau!" Lausa kolmes võõrkeeles! Vot tak, dude!

Giphy

Inglise keele mõjuväljas kipub ka mõne eesti keeles kodunenud võõrsõna tähendus nihestuma. Niimoodi on juhtunud näiteks sõnaga dekaad. Õigekeelsussõnaraamat ütleb, et dekaad on "kümme päeva, kümmepäevak" ja lisab juurde: "ei soovita tähenduses: kümme aastat, kümnend." Aga ajakirjanikud ei võta ÕS-i nõu kuulda. Ikka mainitakse uudistes ja reportaažides "käesolevat dekaadi" või midagi, mis juhtus "eelmisel dekaadil" - seda just kümnendi tähenduses.

Sarnane saatus on tabanud lüürikat. Varem viitas lüürika tundelisele luulele (lembelüürika, isamaalüürika). Inglise keeles tähendab lyrics hoopiski laulusõnu, mistap on muusikud hakanud samuti rääkima oma laulude lüürikast. Tühja kah, lüürika ja muusika vahe on õhkõrn. Vana-Kreekas kanti ju luuletusi ette just lüüra saatel.

Omaette eepos on eepika. Targutab ÕS: "eepiline - jutustav; üllas-rahulik, kiretu; ei soovita tähenduses: tohutu, võimas, enneolematu." Nii et epic fail ei olegi eepiline feil. Mis nüüd saab!?

Pöörame pilgu brittide keelepiiblisse, Oxfordi sõnaraamatusse, kus epic seletatakse lahti järgmiselt: mõõtmetelt või iseloomult suurejooneline. Pärineb 16. sajandist, ladina keele kaudu inglise keelde jõudnud kreeka sõnast epos (sõna, laul), seotud sõnaga eipein (ütlema). Mitteametlikult: eriti muljetavaldav või tähelepanuväärne.

Epic fail oleks sellisel juhul meite keelde panduna muljetavaldav luhtumine või tähelepanuväärne läbikukkumine. Või hoopis: enneolematu nurjumine?

Veel toredaid variante: räme krahh, üüratu fiasko, röögatu viperus, uskumatu untsuminek, ülikõva viltuvedamine, hiiglaslik viperus.

Epic fail võtab kolm silpi kirjaruumi, aga eesti keeles saab veel lühemalt: suur soss, ränk põmm, karm vuss, täis lörr. Võta, millist tahad, peaasi, et kogu kupatusega kraavi ei jookse või puhtanisti rappa ei kisu.

Nii palju siis puruvaesest eesti keelest.

Kadriorganismi iseärasused

Iga Vahur Kersna saade on sündmus. Aasta esimesel päeval eetrisse jõudnud Urmas Oti eluloosaade oli tundeline, väärikas ja liigutav, väljapaistev monument suurele ja salapärasele isiksusele. Vabariigi juubelinädalal pani ekraanid erksalt särama saade, mille peategelased olid Eesti riigiga samas eas härrad ja prouad. Nii helget ja mõttetihedat teleteost saab meie kanalitel harva näha.

Pixabay

Ka "Kersna kõnnib Kadriorus" kuulub eriliste taieste hulka, mis tuleks kaaderhaaval välja printida ja Louvre'i püsiekspositsiooni üles riputada. Ehkki teemalt ja stiililt täiesti erinevad, on kõik nimetatud saated maitsekalt vormistatud ja mis peamine - ei mingit skandaalitsemist ega madalate instinktide peal kepsutamist. Skandaali kisuvad üles hoopis kõmu- ja sotsiaalmeedia mustad rongad, keda selline isepäine kass nagu Kersna põhimõtteliselt närvi ajab. See on mõistagi juba teine jutt.

Kadrioru ajalugu ja tänapäev vajaks õigupoolest omaette saatesarja, ühest eetriampsust jäi kõht tühjaks. On ju Kadriorg täis lugusid, mis lausa paluvad jutustamist. Mis kõige tähtsam: Kadrioru tänavail ja puiestikes leidub küllaga inimesi, kes üht-teist põnevat pajataks. Minusuguste mittetallinlaste jaoks seostub Kadrioruga ennekõike presidendi residents ja kunstimuuseum. Aga kui paljud teavad, et Kadriorus veetsid oma viimased eluaastad ka meie kirjanduse alussambad Tammsaare ja Vilde?

Muidugi tuntakse praegu heameelt selle üle, et Peeter I käsul hakati 300 aastat tagasi Kadrioru lossi ja parki rajama. Ega teist nii uhket barokklossi Eestimaal leidugi. Kui kergelt seejuures unustatakse, et Peeter I oli ikkagi vallutaja, küüditaja ja vägistaja. Aga mida toredat võõrvõimudest on siia jäänud, seda tuleb hoida. Pole meil ju olnud oma kuningaid ega vürste, kes oleks midagi samavõrd uhket ehitanud. Pätsi loss, mis Peetri oma naabruses asub, mõjub viimase kõrval kah üsna hädisena.

"Kersna kõnnib Kadriorus" puistas üksjagu fakte, millest nii mõnigi tuli mulle üllatusena. Paar näidet: enne lauluväljaku valmimist peeti laulupidu Kadrioru staadionil ning Poska maja oli üks esimesi, kuhu pandi sisse elekter ja telefon. Tore tõik on seegi, et staadioni kõrval asub Eesti pikim kiviktaimla, ehkki mõni atsakas hobiaednik võib sellele vastu vaielda ja väita, et temal on ikka pikem.

Saade polnud üleni mesine, piserdati ka mõni tõrvatilk. Arhitektuuriteema lisas väikest intriigi (millised majad ikka Kadriorgu passivad?). Kurb oli kuulata pargi direktori sedastust, et tublidel aednikel pole õigeid pesemistingimusi. Ja tagatipuks selgus, et 40% Kadrioru puudest on haiged (ei julgegi sinna enam jalutama minna!). Aga Kadrioru peamine saladus jääb lahendamata. Miks see paik meie kultuuri- ja ajaloo tähttegelasi, päris- ja antikangelasi, niimoodi ligi tõmbab, et nad sinna pesa punuvad? Esmalt Peeter, siis Päts ... kuni Kersnani välja. Ei oskagi muud öelda - eks eriline tunneb erilise ära.

Mis puutub saate järel kerkinud "skandaali" ühe kõlvatu venekeelse sõna pärast, siis siin pole tuhkagi kommenteerida. Paraku on nii, et oma ala meistreid loobitakse kivide, pori ja kõntsaga. Vaja on vaid ettekäänet. Need, kes madalamal seisavad, ei kannata kui keegi midagi hästi oskab ja teeb. Vaja on meister kõrgustest alla, mulksuvasse mutta tõmmata. Kui meister mutta maandub, tõuseb pööbli maailma kohale suur ja punane päike. Oh Taara avita!

Sõna saavad nukud

Iga raamatu taga on inimene, inimese taga maailm. Kui uudishimulik lugeja avab raamatu, avab ta ühtlasi akna tundmatusse maailma. Midagi tundmatut avastada on ütlemata suur rõõm. Teises maailmas ringi rännates lisandub mõistusele terake tarkust ja hingele raasuke rikkust.

Hiljuti sain Juhani Püttsepalt meeneks väikese raamatu "Kodu täis nukkude jutte" - "kirjandusliku tutvuse puhul", nagu ta pühendusse kirjutas. Juhani Püttsepp kogub nukke ning nende elulood ongi sillerdava südamlikkusega raamatusse tallele pandud. Kui otsida kirjandusvaramust raamatule sobivaid vasteid, turgatavad kohe meelde Mats Traadi "Harala elulood" ning Edgar Lee Mastersi "Spoon Riveri koolnud" - inimeksistentsi tühjusest ja mõttetusest pakatavad epitaafide kogud. Nukkude elulood on siiski hoopis helgemad ja reeglina õnneliku lõpuga.

"Kodu täis nukkude jutte" õhkab kodusoojust. Autobiograafiline aines võimaldab heita pilgu ühte omapärasesse majapidamisse, kus pereisa Jaagupi, ema Mirjami, pisitütre Mimmu ja koer Susiga kõrvuti elavad ka oi kui paljud nukud. Johanna, Renate, Maret, Tiffany, Klaara, Aune-Ellinor, Hedvig, Lia, Linda jpt pole mingid tummad mängu- või iluasjad. Neil kõigil on rääkida oma lugu: päritolust, nime saamisest või mõnest kummalisest olukorrast, millesse nad kogemata on sattunud.

Kui ajalukku kiigata, siis selgub, et nukke pole kunagi käsitletud pelgalt leludena. Paljudes kultuurides Alaskast Amazonaseni ja Aafrikast Amuurini on nukkudel olnud maagiline või rituaalne tähendus. Nukk on hingestatud olend, inimese mudel ja võrdkuju. Võtkem või meie tuhapoiss, mille kohta leidub rahvaluulearhiivis järgmine teade:  "Tuhkapäe veeti ju poissi. Tetti siante poiss valmis ja veeti külasid möödä. Rõõvastest tetti iki, kaeti ööses tõisse talusse viiä. Tähentus olli iki sedäsi, et nee, kes viive, nee om iki usine inimese, ja kelle manu ommukus jäi, sis nee ollive iki laisa." Või kadaajamine: "Vastlapäeva õhta see oli oln, aetud kada. Püksid pandud põhku täis, siis orkidega torgitud ja aetud ära teese valla maa peale. Sellega aetud undid ää."

Nukkude kogumine pidavat olema omaette teadus või suisa nõiakunst, millest "mugud" suurt midagi ei taipa. Münte, marke ja pastakaid kogutakse ennekõike ajaloolise ja mentaalse väärtuse tõttu. Mistahes kollektsioon on iseseisev mälupank. Sama kehtib nukkude kohta. Nad kannavad endas möödaniku hõngu. Nukusõber Mare Veldemann kirjutab teose tagakaanel: "Raamatu lood viivad meid vanemate ja vanavanemate aega, sisaldades valusaid mälestusi sõjast, põgenemisest, küüditamisest. Avaneb ka vanaaegsete esemete ja tavade maailm. Lood kutsuvad märkama esmapilgul tühisena tunduvaid igapäevaelu pisiasju, hoolima elusatest ja elusatega kaasa rääkivatest asjadest."

Raamatut lugedes hakkasin ka ise asju enda ümber teise pilguga vaatama. Lausa kuulatama. Antiikse väärtusega nukke minu majapidamises ei leidu. Paistab, et kõik puped, millega mu ema ja vanaema lapsepõlves mängisid, on kaduvikku vajunud. Mul endal pole isegi kaisukaru olnud.

Raamaturiiulil valvab vaid uudishimulik Potsataja, tootmiskoondise "Polümeer" vahtkummist kasvandik. Temagi pidavat tänapäeval hinnas olema. Silma jääb ka mitu käsitööliste kojas valminud olevust: puust hampelmann, pontsakas savist rahapõssa ja päkapikk, kelle keha on jämedast oksast saetud. Nad ei räägi.

Ühest suvalisest suveniiride poest soetatud Buddha kujuke ja kingituseks saadud, tavaliselt kirjutuslaual istuv pehme punane kuradike on mulle pikka aega headeks seltsilisteks olnud. Aga on neil ka mõni lugu rääkida? Vahin nendega tõtt. Vennad on tummad. Ei piiksu, ei kraaksu. Küll nad kunagi rääkima hakkavad. Praegu mõistame üksteist sõnadetagi.

Ka pöialpoistel on lootust

Jalgpall tuletab ikka ja jälle meelde: kaotusi tuleb ette sagedamini kui võite. Nii jalkamurul kui elurajal. Kaotused võivad olla hirmus kibedad, aga võidud on seda magusamad. Kullavihmas kümmeldes ununevad läbielatud luhtumised ja kõik ohverdused tunduvad järsku õigustatud. (Oskar Lutsu kommentaar "Kevadest": "Üksainus rõõmus silmapilk lepitab meid kannatusrohke minevikuga.") Aga selleks, et üks vägev unistus täide viia, läheb vaja omajagu oskusi, nutti ja loomulikult õnnejumalanna soosingut.

Pixabay

Ehkki jalgpalli suurturniiridel saab kuldse karika pea kohale tõsta vaid üks meeskond, võib tänavuse MM-i kohta liialdamata öelda: võitjaid oli vähemalt neli. Kõik poolfinalistid - Prantsusmaa, Horvaatia, Belgia ja Inglismaa - ületasid neile seatud ootusi. Horvaatia ja Belgia said kirja oma kõigi aegade parima tulemuse, verinoore koondisega Inglismaa jaoks oli tegemist parima MM-iga pärast 1990. aastat ning Prantsusmaa jaoks oli see alles teine meistritiitel.

Küllap elasid väikerahvad, sealhulgas eestlased, finaalmängus kaasa peamiselt Horvaatiale, kuid endiselt jääb kehtima karm rusikareegel: jalgpall on suurte rahvaste pärusmaa. Viimase kolmekümne aasta jooksul pole ükski alla 60 miljoni elanikuga riik vutiväljakul maailmameistriks tulnud. Ah kui armas oleks unistada: 2022. aasta finaalis hakkavad võidukarika peale mängima Eesti ja Malta. Või koguni Eesti ja Läti.

Loomulikult jääb selline stsenaarium ulmeromaani lehekülgedele. Kuid fakt, et pöialpoiss Island on viimastele suurturniiridele kvalifitseerunud ja hiidudega südikalt võidelnud, annab lootust ka Eestile. (Veel fakte: Eesti jäi 2012. aasta EM-ile jõudmisest paari värava kaugusele ning hõbedasel Horvaatial tehti alles eelmisel aastal sõpruskohtumisel selg prügiseks skooriga 3:0.)

Väikerahva tragiduse ilmekas näide on seegi, et horvaadid tulid tänavusel turniiril neli mängu järjest kaotusseisust välja. Esmalt Taani ning seejärel Venemaa, Inglismaa ja Prantsusmaa vastu. Aga Asterixi kavaluse ja Obelixi jõu täiuslik kombinatsioon jäi murdmata. Taaveti ja Koljati heitlused lõpevad jalgpalliareenidel enamasti Koljati võiduga, kuid sellegipoolest on südikalt võitlev Taavet alati kummardust väärt.

Legend räägib, et punased ja valged malelauaruudud, millesse mähkunult Horvaatia vutiässad pealtvaatajate südameid võidavad, sattusid selle riigi lipule samuti sportliku duelli tulemusel. Nimelt olevat üks sadistlik doodž - muistne Veneetsia valitseja, kelle võimu alla kuulus ka Horvaatia - pakkunud horvaatide pealikule salakavalat tehingut. Kui pealik teda malemängus võidab, kingib ta horvaadi rahvale vabaduse. Kaotuse korral pidi pealikust saama doodži isiklik ori ning horvaadid pidid jääma igaveseks Veneetsia alluvusse.

Julge horvaat võttis väljakutse vastu. Doodž oli meisterlik maletaja, kuid ta alahindas horvaadi pealiku oskusi. Doodži kuningas ja oda langesid. Kaotusest marus veneetslane pidas siiski oma sõna. Horvaadid said vabaks.

Troonide äng

Väike küsimus: miks on "Troonide mäng" nii populaarne? Suur vastus: sest see räägib elust meie ümber. Halastamatu võimuvõitlus, müüdavad põhimõtted, reeturlikkus ja viha kuuluvad igasse ajastusse, 21. sajand pole mingi erand. Nii mõnigi meist on võimu nimel valmis kõigeks. (Absoluutselt kõigeks!) Ükski hind pole liiga kõrge, kui sihiks on troon ja selle all paiknevad meepotid.

Giphy

"Troonide mängu" aluseks olev raamatusari "Jää ja tule laul" (A Song of Ice and Fire) hakkas George R. R. Martini sulest ilmuma 1996. aastal. Martinit inspireeris eepilist fantaasiasaagat looma muuhulgas Euroopa ajalugu. Rooside sõja peaosalised Lancasteri ja Yorki suguvõsad heitlesid üle kolmekümne aasta (1455-1487) Inglise trooni eest. Müütilises Westerosi maailmas on nende vasteteks Lannisterid ja Starkid. Rooside sõda - nagu kõik kodusõjad läbi aegade - kujunes absurdseks vennatapumölluks, kus polnud õigupoolest ainsatki võitjat.

Eesti poliitikas toimuv ei ole küll nii verine kui Westerosis, kuid vähemalt sama perversne küll. Poliitika on paratamatult rajatud vastandumisele, erimeelsuste ja vaenu õhutamine toimib võimumasina kütusena. Ühiskondlikud debatid (või otse öeldes: kähmlused) on läinud käredamaks kogu maailmas, Eesti pole sellest kahetsusväärsest trendist kõrvale jäänud. Mõistuspärased argumendid, vastase austamine ja elementaarne viisakus näikse olevat käesolevas poliitilises kultuuris väärtusetu rämps. Milleks faktipõhiselt väidelda, kui lahmimisega saab hääled odavamalt kokku!

Platon unistas riigist, mida juhiksid filosoofid (tänapäevases mõttes: teadlased, spetsialistid, oma ala eksperdid). Ainult selline riik oli tema meelest tõeliselt õiglane. Igatsus tarkade valitsejate järele pole mõistagi kadunud. Paraku segab targa, faktidel ja analüüsil põhineva poliitika ajamist populism. Kõik erakonnad on populistlikud, keegi pole sellest patust prii. Selleks, et hääli saada, tuleb olla valijale meele järele, kõnelda loosungite kaudu ja maskeerida oma tegevust suhtekorralduslike nippidega. Must tuleb rääkida valgeks, nii on kergem rahvast ohjes hoida. Ausus jääb poliitikas alati ulmeks.

Jõhker vastandumine viib rahva lõhestamiseni. Kirjanik Jaan Kruusvall kirjutas augustis 1994: "Samas peab ütlema, et ega rahvas omavahel riius ole, ainult poliitikud on oma kemplemisega rahva meele segaseks ajanud. Kõige hullem - nii mõnigi erakond lõikab selle pealt veel kasu." Kõlab endiselt päevakajaliselt, või mis?

Lisaks sellele, et poliitilise tulu nimel hoitakse tülikolded hõõgvel, eiravad valitsejad paljudes küsimustes avalikku arvamust. Rahva enamuse ootuste ja huvidega arvestamine pole populism, nagu poliitikud ise kuulutavad. (Populism on hoopis rahva lollitamine rääkides kogu rahva nimel.) Ei ole nii, et tõstame lapsetoetusi ja tulumaksuvaba miinimumi - ja hääled tulevad. Inimesed tahavad ise otsustada, mis saab nende kodukandist ja isamaast. Tahetakse otsustada oma elu üle, mitte lasta "parunitel ja vonnidel" poliitilise suva järgi talitada.

Esindusdemokraatia ülimuslikkust on praegusel tehnikaajastul, kui riik kenasti taskusse ära mahub, järjest raskem põhjendada. Janu otsedemokraatia järele ainult kasvab. Kodanikuühiskond ei haljenda veel, kuid ajab jõuliselt võrseid. Kahjuks ei jätku rahval piisavalt tarkust, et läbi näha populistlikke kavatsusi. Liiga tihti lastakse end lollitada rusikameestest, kes lubavad riigi kirvega korda teha.

Kas me saame üldse usaldada oma elu ja riigi nende kätte, kes meid päriselt valitsevad või valitseda tahavad? Aadete ja ideaalide ülistamise asemel tegeldakse parteikontorites hoopis suhtekorraldajate palkamise ja poliittehniliste trikkide väljamõtlemisega. Need, kes on sisuliselt lapsest saati võimu juures olnud (vahel nimetatakse neid ka poliitbroileriteks), lausa pelgavad võimust eemale jäämist. Võim muutub elu mõtteks. Nii juhtubki, et ei võidelda selle nimel, et muuta riiki õiglasemaks ja rahvast õnnelikumaks, võideldakse pelgalt iseenda ninaesise eest.

Võimutungi tagant kumab põline tahe suruda teistele peale oma tõde. Võim ja tõde on lahutamatult köidetud. Libauudised ja "alternatiivfaktidega" tembitud propaganda kuuluvad loomulikult valede hulka, kuid need lähevad kõhklematult käiku, et oma nii-öelda põhimõtteid kaitsta. Aga kui tõe kaitsmiseks peab lahingusse tooma valed, mis tõde see niisugune on? Pettuse ja sulitempudega kaitstavad põhimõtted pole põhimõtted, vaid puhas valskus.

Ängistav on pealt vaadata, milliste plaanidega minnakse demokraatliku riigi vundamendi kallale. Üks opositsiooniline erakond tahab kohtunikke valitavaks muutes kohtuid politiseerida (ehk toompealaste käpa alla saada), teine kärpida ajakirjanduse tiibu, surudes tundlikku infot "ülekaaluka" avaliku huvi raamidesse. Need on vaid paar näidet võimukandjate - ühtlasi rahvasaadikute - vaibumatust ihast oma võimu laiendada, tugevdada ja tsementeerida.

Nii saame ühel päeval riigikogu, mis koosneb 101 väikesest diktaatorist.

Samal teemal:

Maakate kättemaks

Üksmeeletus

Ääremaastuv kirjandus

Mõni aeg tagasi juhtusin Tallinna bussijaamas nägema haruldast vaatepilti. Üks teismeline poiss luges raamatut. Päris ehtsat, krabisevate lehtedega raamatut. (Kõlab sama uskumatult, nagu oleksin härjapõlvlase pulmas ükssarvikuga tantsinud!) Kuidas on võimalik, et praegusel ajal, kui kõrvaklappides tümpsub tundide kaupa hipp-hopp, nutitelefonid pakatavad miljonitest ahvatlevatest mängudest ja internet pakub tonnide viisi igat liiki pildikraami, ilmub ei tea kust välja noor hing, kes eelistab hoopis raamatute seltsis aega veeta? Imed ei lõpe ilmast!

Kuuldused kirjanduse hääbumisest pole sugugi liialdatud. Statistilise külje pealt on pilt (veel) ilus. Eestis kirjutatakse ja kirjastatakse raamatuid rohkem kui kunagi varem: 2016. aastal ilmus 832 nimetust ilukirjandust, neist eestikeelseid algupärandeid 198.

Loetakse ka: Eurostati 2011. aasta andmete põhjal loevad Euroopa Liidus kõige rohkem raamatuid Luksemburgi, Saksa, Austria, Soome ja Eesti kodanikud. 70% eestlastest on lugenud aasta jooksul vähemalt ühe raamatu. (Võrdluseks: 2007. a. oli sama näitaja 75%.) 2015. aastal tehtud uuringu järgi oli raamatuid lugenud 76% meestest ja 85% naistest.

Pixabay

Samas pole aasta jooksul ühe-kahe raamatu käeshoidmine (sirvimine?) teab mis märkimisväärne saavutus. Ligi viiendik eestimaalastest loeb aastas läbi rohkem kui kümme raamatut. Üle 40 protsendi inimestest loeb aastas alla viie raamatu (kusjuures mehi, kes suudavad aastaga enam kui viis raamatut seljatada, on vaid pooled). Ja seda on kahtlemata vähe.

Hiljaaegu ilmus internetti klipp Jimmy Kimmeli Show'st. Ühel Los Angelesi tänavanurgal võeti möödakäijatel nööbist kinni ja küsiti lihtne küsimus: "Can you name a book?" Tulemus oli jahmatav. Mitte ükski küsitletu ei osanud nimetada ainsatki kirjandusteost! (Üks noormees pakkus küll "Džungliraamatut", aga ta oli ilmselt näinud vaid filmi ega olnud endas päris kindel.) Muidugi jäeti sellest klipist vapustavama efekti andmiseks välja inimesed, kes ikka mõnda raamatut teadsid nimetada. Aga ainuüksi fakt, et päise päeva ajal leiti suvaliselt tänavajupilt kümmekond tegelinskit, kel ei tulnud pähe ainsagi raamatu pealkirja... on katastroof.

Eks selles tulemuses võib süüdistada ka Jimmy Kimmelit ennast. Populaarsetesse USA jutusaadetesse kutsutakse esinema näitlejaid, lauljaid ja modelle, harvem ka poliitikuid ja ärimehi. Kirjanikud eetriaega ei saa. Isegi suurimate bestsellerite autorid jäetakse stuudio ukse taha, sest kirjandus pole popp, kirjanik ei kogu vaatajaid, ta pole oma tegevusala poolest piisavalt seksikas. Mida vägisi ei populariseerita, ei saagi massidesse jõuda. Kirjandus libiseb paratamatult kultuuri ääremaale, soostub ja võsastub.

Samal ajal on mitmed raamatuid turustavad poed Ameerikas ja Suurbritannias raskustesse sattunud. 19. sajandi lõpul asutatud hiiglaslikule raamatukaupluste ketile Barnes & Noble lüüakse juba avalikult hingekella - ostjad haihtuvad, võlad paisuvad. Südantsoojendav on mõelda, et maailma vanim seni tegutsev raamatuäri, Lissabonis asuv Livraria Bertrand, mis avas uksed juba 1732 (seitse aastat enne eestikeelset piiblit ja 125 aastat enne "Kalevipoega"!), on endiselt püsti. Ka Tallinnas Pärnu maanteel on raamatupood ostjaid rõõmustanud üle saja aasta, ehkki vahel kummitab sulgemisoht. Tegemist pole lihtsalt suvaliste poekestega, pikk ajalugu peaks andma neile õiguse tegutseda turumajanduse karmidest reeglitest sõltumatult.

Nende kõrval püüavad kettidesse koondunud raamatuärid end vee peal hoida muusikat, filme ja lauamänge müües. Tehnikaajastu ei anna aga sugugi armu: muusikat ja filme saab ka netist alla laadida, lauamängud on vaid jäänuk virtuaalepohhi eelsest ajast. Samas langevad raamatute tiraažid, kirjastajad ei julge enam ilukirjanduslikke teoseid tuhandes eksemplaris välja anda. Raamatud muutuvad pikkamisi harulduseks, liiguvad masside huviväljast eemale. Gutenbergi ajast peale on kirjandus olnud üldrahvalik teabekandja. Enam mitte.

Võimalik, et kirjandus muutub tulevikus ka sisult elitaarsemaks. Kuna rahvamassid raamatute kohale ei kummardu, puudub vajadus odavate armastus- ja krimiromaanide järele. Dostojevski püsib nagunii, Cartlande ega Dan Browne enam hulgaliselt ei sünni. Kirjandus jääb truuks neile, kes tahavad ja väärivad parimat.

Järelmärkus

Tänu Tammsaare-preemiale pisteti mind suisa kahe ajalehe esikaanele. Jõle kogemus, ausalt öeldes. Modelliametist ei ole ma iial unistanud. Aga samas - kui tihti satub kirjandus mõne lehe esiküljele? Haruharva! Sestap olen edaspidigi valmis esikaanepoisiks hakkama, kui sellega õnnestub kirjandusele tasuta reklaami teha. 😇

Kumalane otsib korterit

Rootsipunase aiavärava alla on vesi uuristanud toreda koopa. Üks matsakas kumalane, väike Karlsson, lendas võrinal üle värava ja maandus lopsti keset koobast. Ta ukerdas vähe ringi, katsus seinu, mõõtis põrandat ning vaatas oma terava liitsilmaga läbi kõik sopid ja nurgad. Ta otsis endale korterit. See värtealune koobas polnud aga piisavalt hea - kehv ehitusmaterjal, napilt ruumi, puudulik katus. Vihmapiisk pole suurem asi ehitaja. Kumalane sumistas pahaselt, tõmbas kuus jalga konksu ja võristas edasi. Õnneks on soodsa hinnaga kinnisvara mujaltki saada, ilm ju nagu maasikas!

Suviselt soe mai on nurmedel õievaiba lahti rullinud. Kastanitele on kerkinud sajad vandlitornikesed, uudishimulikud mardikad vahivad sealt välja, kissitavad ergava päikese poole. Juba roosatab viirpuu, leeder on valges vahus ja sirelid lõhnavad kreemjalt, kui nina õitsvasse kobarasse torgata. Heitsin neile õnnenäljas pilgu ja näe - kaua ei tulnudki otsida! Siinsamas, silmakõrgusel pillerdas viie lehega sireliõis. Esimest korda elus leidsin sirelitest õnne!

Õhtupäikeses hõljuvad võililleseemned. Tuul kannab neid oma laial turjal, viib uutele viljakatele maadele. Lepavõsas siristavad lehelinnud ja murueide tütred. Piiritajad on ka platsis, kiusavad kuldnokapreilit, kes alles hiljuti emaks sai. Nõuavad tema pesakasti endale.

Päike, va salakaval kommionu, määrib šokolaadi inimeste nahale. Kes julgeb luud-liikmed nelja seina vahelt välja tuua, saab kohe pangitäie sulavat Bitterit kaela. Keegi ei pahanda. Miskipärast tahavad pea kõik vaniljekarva lihtsurelikud kakaopruuniks saada.

Juba koguneb rahvas randa. Riided muutuvad üleliigseks. Mööda kohisevat mereäärt liugleb poolpaljas sireen, veenuslik näitsik. Ta paistab üksildane, kuid päikeses kümblevate kuttide janustele pilkudele ta tähelepanu ei pööra. Jah, mõni näkiline on nagu šokolaadijäätis - pruun ja magus, aga kohutavalt külm.

Häbitu mäss kaunitaride diktatuuri vastu

Juudid on mässumeelne rahvas. Jeesus - üks kuulsamaid juute - oli ehtne revolutsionäär, kes ei tunnistanud omaaegseid juudi usu-tavasid ning irvitas näkku Rooma okupantidele. Revolutsionäärid olid otsesemas või kaudsemas mõttes ka Vladimir Lenin, Lev Trotski, Karl Marx, Albert Einstein, Sigmund Freud, Franz Kafka, Jerome David Salinger, Gertrude Stein, Levi Strauss jpt. Nüüd võib sellesse ritta pista ka värske Eurovisiooni võitja Netta Barzilai.

Lissabonis triumfeerinud laul "Toy" tekitab vastakaid arvamusi. Isegi Conchita, habemega daam Austriast, ega eelmine juuditarist võitja Dana International, ei suutnud Euroopat nõnda lõhestada kui trullakas Netta. Eelmise aasta võidumees Salvador Sobral väljendas juba enne finaalsaadet juudi kanakeste suhtes sügavat vastumeelsust. Aga Netta võit 42 konkurendi üle tuli kindla ülekaaluga ja võitjate üle kohut ei mõisteta.

Mis on "Toy" fenomen? Nõrgema närviga arvajad on hakanud juba rääkima "laulujärgsest ajastust" popmuusikas. Nii et maailmalõpp on nüüd tõesti käes ja õhtumaade allakäik algab pühalt maalt Iisraelist? Selge, juutide vandenõu on ametlikult kinnitust leidnud! Pole siiski mõtet ühe meelelahutusliku teleshow pärast ülemäära erutuda. Rahvale ju meeldib, kui keegi teeb vahel pulli (või antud juhul: kana).

Iisraeli kanade mäss asetub sujuvalt käesolevasse aega ja ruumi. Feministlikust lahvatusest ja metoo-liikumisest inspireeritud "Toy" on palaganivõtmes lahendatud iseseisva naise manifest: naine pole mehe ("lolli poisi") mängukann, vaid jumalik Wonder Woman. Milleks aga kanahäälitsused? Küllap on see salvav viide meestele, kes naiste juttu kaagutamiseks nimetavad (Eestiski tekitas alles hiljuti tormi kanakaagutamise juhtum).

"Toy" eduloo taga on loomulikult ka meemi-näljas internet. Võimatu on leida mõistuspärast seletust, miks tekivad sellised veebisensatsioonid nagu Susan Boyle, Trololo-mees või "Gangnam Style". Muide, 2012. aastal avaldatud "Gangnam Style", Lõuna-Korea muusiku Psy ülihitt, on kogunud praeguseks Youtube'is üle 3 miljardi vaataja. Netta jääb temast küll kaugele maha, moodne kanalaul on kahe kuuga jõudnud pea 50 miljoni vaatamiseni. Tegemist on siiski ühe kõige aegade populaarseima eurolauluga, mida saadab menu ka iTunes'is, Spotify's ja paljude riikide muusikaedetabelites. Eurovisioon ei piirdu enam ammu tele-eetriga. Täna ja tulevikus aitavad eurolauljaid võidule moodsad meediaplatvormid.

Üks oluline komponent peaks tegema Iisraeli võidulaulu laiemalt aktsepteeritavaks. See ei ilmne niivõrd laulutekstist (sõnad ei viita otseselt naiste ärakasutamisele), kuivõrd laulja isiksusest. Netta esitas Lissaboni laulukaare all häbitu väljakutse valitsevatele pseudoväärtustele. Oleme ju harjunud nägema laval ilusaid inimesi. Kollase värvinguga meediakanalid kihisevad seksikatest kehadest, siredast säärejooksust, laiadest dekolteedest ja prinkidest pepudest. Ilukultus, iidne ja sügav, tekitab üldrahvalikku alaväärsuskompleksi. Loodus pole igaüht õnnistanud seksikaks peetavate lisanditega. 

Netta kuulutab aga teist usutunnistust: ma ei pea olema nummi ega seksikas, et laval rokkida! Maailm ei kuulu ainult kõrenditele, ka trulladel on õigus olla ilus! Panen selga, mida tahan (kasvõi miniseeliku), krutin juuksed just sellisesse soengusse nagu tahan, kaagutan ja kõõritan silmi. Show'd peab tegema, nii et sabasuled lendavad!

Saatuse iroonia: täpselt Netta seljataha, teisele kohale, maandus Eurovisiooni finaalis tüüpiline ilukummardajate kamp - saledad, võrgutavad, lopsakate musihuulte ja lehvivate kiharatega seksikiisud Küproselt. Just Küprosel olevat ühe kreeka müüdi järgi sündinud ka ilu- ja armastusejumalanna Aphrodite. Iisraeli kanake tegi talle seekord ära. Kaunitaride diktatuur jäi mässajatele alla.

Netta on õukonna-narr, kes paneb huligaanitsedes proovile ühiskondlikud normid. Eurovisiooni järgsel pidulikul vastuvõtul utsitas ta oma tobedat kanatantsu tantsima isegi Iisraeli peaministri Binyamin Netanyahu. Ütle veel, et paksukestel pole tulevikku. Meenub, kuidas Ita Ever teatas Friedrich Dürrenmatti näidendil põhinevas filmis "Vana daami visiit": "Maailm tegi minust litsi. Mina teen maailmast litsimaja!"

Kas "Toy" on hea või halb laul, sõltub kuulaja maitsest. (Kui tegemist oleks ebakvaliteetse soperdisega, oleks muusikaspetsidest koosnevad žüriid pidanud selle viimaseks jätma. Seda ei juhtunud, Iisrael sai žürii arvestuses kolmanda koha.) Pettunute rahustuseks olgu öeldud, et järgmisel aastal samalaadne pala Eurovisiooni ei võida. Kõik võistluse esinumbrid on viimastel aegadel olnud stiililt ja sõnumilt väga erinevad.. Siiski tuleb tunnistada, et "Toy" on nii süüdimatu ja äraspidine laul, et seda on raske mälust pühkida. Räägi veel, et kanad ei suuda kõrgelt lennata!

P.S.

Pärast Eurovisiooni ülekande lõppu, umbes kahe paiku öösel, tegin akna lahti. Tuppa kandus heledat hõbehäälset laksutamist. Metsaservas käis ööbikute Eurovisioon. Pärast kanade kaagutamist on ööbikute peenetundelist laulu päris värskendav kuulata. Aga kanad meeldivad mulle ikkagi rohkem. Neist on vähemalt üht-teist kasu.

Rahutu edu

Üle maailma tuntud Rootsi muusik Avicii on surnud. Ta elas vaid 28aastaseks. Rohkem ei jõudnud, jaks sai otsa. Ometi polnud tal vähemalt pealtnäha millestki puudus. Ta oli rikas, kuulus ja andekas. Armastusega oli ka enam-vähem, kurta ei võinud. Ta oli edukas. Ja ikkagi suri ta õnnetu ja üksikuna. Edu oli, aga rahu ei olnud...

Tunnistagem: arenenud ühiskonna üks alustalasid on edukultus. Korralik kodanik, riigi musterlaps, peab olema tulemusrikas, palju kogema, saavutama ja teenima. Edu määrab inimese väärtuse. Õigupoolest on sama seis kõikjal läänemaailmas. Edukummardajate sekt laieneb jõudsalt ka budismi ja taoismi lätteile rajatud Kaug-Ida tsivilisatsioonides. Aga edukultusega kaasneb tõsine oht lühisesse sattuda, viimse närvikiuni läbi põleda. Seda teavad ja aduvad kõik, kel vähegi mõistust ajukäärude vahel. Võidujooks ei saa muidugi lõppeda. Kes ei jookse, on luuser. Tal pole kohta patuse päikese all. Suur osa inimkonnast on kaotanud võime hinnata tegusid muul viisil kui edu kaudu.

"Ta on elus edasi jõudnud," noogutatakse haljale oksale tõusnud ässa nähes. Aga miks ei võiks sedasama öelda inimese kohta, kellel on kümme last? "Vaadake, kui palju lapsi tal on!" ahhetatakse. "Ta on elus edasi jõudnud!" Kõlab kummaliselt, või mis? Paraku mõõdetakse edu materiaalsetes ühikutes, edu pole kunagi inimnäoline.

Möödunud sügisel käisin esinemas ühes toredas koolis. Rääkisin noortele kuulajatele muuhulgas sellest, et edu pole üldse nii tähtis, olulisem on hingerahu. Poolteist kuud varem oli sama kooli külastanud president Kersti Kaljulaid, kes kõneles ettevõtlusnädala raames, kuidas saavutada edu. Lugesin tema kõnet ja oiatasin: nüüd olen siis presidendiga ametlikult opositsioonis! Mis parata, töötegemine ei seostu minu jaoks sõnadega "karjäär", "väljakutse" ja "eneseteostus". Töö on kohustus, pühendumine, vaev ja raskus, vahel harva ka nauding, rõõm ja rahulolu.

Edu ei tohi kunagi olla omaette eesmärk. Edu saab olla vaid tagajärg. Kui inimene teeb, mis talle meeldib ja teeb seda hästi, pühendunult, kohusetundlikult, läbi vaeva ja raskuse, siis võib juhtuda, et ta on omal alal ka edukas. Kui seda va edu ei saabu (feimi ja sulli samuti mitte), pole hullu midagi. Peaasi, et süda on rahul.

Paljude rikaste ja kuulsate, edupüramiidi tippu jõudnud inimeste elukene lõpeb armetus hingelises viletsuses. Edu saavutada on keeruline, seda hoida veel keerulisem. Kulub palju vaimujõudu. Nõnda me siis jookseme, kraakleme ja võitleme, uskudes naiivselt, et edu on sama, mis õnn. Tühjagi! Õnne järele ei joosta, rahu nimel ei võidelda. Meelerahu ei tule küllusest, vaid tarkusest, leplikkusest, vähenõudlikkusest.

Vaim on habras, eluraskused võivad selle kergelt murda. Igaühest võib saada õnnetusehunnik. Õige pisut kergendab inimliku viletsuse koormat teadmine, et kes selles elus hingerahuni ei jõua, saab seda tunda pehmes hauapõhjas.

*

Ükskord tuli Buddha juurde rahutu õpilane, kes küsis targa õpetaja käest, mis on elu mõte.

Buddha vastas malbelt naeratades: "Elu mõte on armastus!"

"Aga mis on armastus?" küsis õpilane.

"Armastus - see on õnn!"

"Aga mis on õnn?"

"Õnn - see on rahu!"

"Aga ütle siis, hea õpetaja," ei jätnud õpilane jonni, "mis on rahu?"

"Rahu," vastas Buddha endistviisi õndsalt naeratades. "Rahu on see, kui sul pole enam põhjust küsida, mis on elu mõte!"

Päriselt ka

Ma pole end kunagi kirjanikuks pidanud. Ometi kirjutan raamatuid, jah. Aga mul pole tõelise kirjaniku sõnaosavust, lausemeisterlikkust, kujundiloome võimet. Mul pole kunstniku sügavat hinge ega intellektuaali kõrgelennulist mõistust. Kirjutan nagu insener, kes teab täpselt, kuidas ehitada masinaid, kuidas kõik seibid, kepsud, kolvid ja mutrid oma õigele kohale pista. Ja kaadervärk töötab, teenib tarbijat ja kapitalismi. Ehk piisab sellestki?

Masin on ometigi masin. Tal pole hinge, ta täidab vaid kohusetruult oma ülesandeid. Kas mu teostes on hinge? Või on nad pelgalt peenmehaanilised küborgid? Tont teab.

Sageli tundub mulle, et sõnadest jääb puudu, sõnad on liiga väetid, nad ei suuda edasi anda seda, mis hinges palab ja meelel kripeldab. Ometi kirjutan... Miks?

Muud ei jää vist üle.

Tahaksin anda endast rohkem. Tahaks käia seal, kus pole käidud ja anda seda, mida pole antud. Ma pole võtja. Tahan anda - nii palju, kui tohin ja saan. Seni olen kirjutades kandnud uhkeid rüüsid, ehtinud end sulgedega, mis kuuluvad teistele lindudele. Nii on olnud mugavam. Igas mõttes lihtsam. Tean, tean - hea ja lihtne pole sünonüümid. Kuidas oleks, kui vahetada lihtne elu hea vastu?

Tahaksin olla päris.

Uksest ja aknast

Uks on mõistatuslik leiutis. Ükski ajaloolane ei oska täie kindlusega öelda, kus ja millal uksed esimest korda kasutusele võeti. Sellistel puhkudel tuleb varnast võtta šabloonne vastus: küllap juhtus see Egiptuses või Lähis-Idas tuhandeid aastaid tagasi. Igatahes on iidsed Egiptuse hauakambrid varustatud uksetaoliste kiviplaatidega ja nondesamuste kambrite seinalt võib leida maalinguid, mis näitavad, et teatud ruumides olid tarvitusel ka puidust uksed.

Pixabay

Ajaloolased arvavad, et uks oli muistsetes tsivilisatsioonides ennekõike piir siin- ja sealpoolsuse vahel. Uksega eraldati surnute maailma elavate omast. Kui mõtlema hakata, siis pole ukse peamised ülesanded aja jooksul karvavõrdki muutunud. Uks peab eraldama kaht vastandlikku maailma: sooja külmast, omasid võõrastest, väärtuslikku väärtusetust.

Eesti keeles öeldakse, et uksel on hinged. (Mis tähendab seda, et lifti- ja poeuksed on elutud - neil pole hingi.) Järelikult uksed hingavad nagu kõik elusolendid. Nad on pandud valvama, hoidma, kaitsma. Uks viib kuhugi. Ometi pole tal rattaid ega roomikuid. Miks siis öeldakse: "See uks viib sinna..."?

Uks võib olla ilus, uhkeldav, paras eputis. Sellise ukse taga peitub aristokraatlik, külluslik, õitsval järjel maailm. Raske ja ilmetu uks varjab rõõmutut kidurat maailma. Läbipaistvad uksed kutsuvad ligi, paluvad sisse astuda, nende taga ei ole saladusi. Need on avalikud uksed, mis sarnanevad oma ühe hingega kolleegidele, avalikele naistele. Mõnel eriti oivalisel uksel on tiivad. Sellised uksed praalivad ja kekkavad, aga nad lasevad ka endast palju läbi.

Osa uksi käib lukku. See on nende peamine voorus. Kelle käes on võti, selle käes on võim. Võtmete valdaja, uste isand, ei lase saladustel ilmaaegu valla pääseda. Moodne aeg on toonud ka moodsad lukud, ühe näo ja moega üksluised uksed. Kas praegusaja lapsed enam teavadki, mida tähendavad riiv, haak, kramp, snepper või põikpuu? Kurb küll, tänapäeval on palju lukke, kuid vähe krampe.

Pixabay

Aknad on alles üsna hiline leiutis. Rehehoones, mille muldpõrandal eesti rahvas on võrsunud, puudusid aknad. Aga näe, eurokupüüridel vahib igas mõõdus ja kujunduses aknaid vastu terve lasu - rohkem kui Koduakna laos! Aken tähistab avatust, läbipaistvust, selgust ja valgust. Luuletas Ain Kaalepki: "Sõber, kui ehitad maja, tee sellele suured aknad!" Aknast näeb tarre, silmadest südamesse. Nii tare kui ka süda vajavad vahel tuulutamist, et mitte umbsusse lämbuda.

Aknad on viimastel aastakümnetel muutnud kogu maailma suurelt ja pöördumatult. Aknad ehk Windows. Pange tähele: tekstidest, helidest ja piltidest kihisevad aknad on ka ekraanil, neid saab ristikesest sulgeda. Kuid aknad pole sulgemiseks, ikka avamiseks. Kogu maailm on avatud, elame akende maailmas. Infot tuleb uksest ja aknast. Kus on nüüd haak, riiv ja põikpuu...?