4. juuni 2018

Ääremaastuv kirjandus

Mõni aeg tagasi juhtusin Tallinna bussijaamas nägema haruldast vaatepilti. Üks teismeline poiss luges raamatut. Päris ehtsat, krabisevate lehtedega raamatut. (Kõlab sama uskumatult, nagu oleksin härjapõlvlase pulmas ükssarvikuga tantsinud!) Kuidas on võimalik, et praegusel ajal, kui kõrvaklappides tümpsub tundide kaupa hipp-hopp, nutitelefonid pakatavad miljonitest ahvatlevatest mängudest ja internet pakub tonnide viisi igat liiki pildikraami, ilmub ei tea kust välja noor hing, kes eelistab hoopis raamatute seltsis aega veeta? Imed ei lõpe ilmast!

Kuuldused kirjanduse hääbumisest pole sugugi liialdatud. Statistilise külje pealt on pilt (veel) ilus. Eestis kirjutatakse ja kirjastatakse raamatuid rohkem kui kunagi varem: 2016. aastal ilmus 832 nimetust ilukirjandust, neist eestikeelseid algupärandeid 198.

Loetakse ka: Eurostati 2011. aasta andmete põhjal loevad Euroopa Liidus kõige rohkem raamatuid Luksemburgi, Saksa, Austria, Soome ja Eesti kodanikud. 70% eestlastest on lugenud aasta jooksul vähemalt ühe raamatu. (Võrdluseks: 2007. a. oli sama näitaja 75%.) 2015. aastal tehtud uuringu järgi oli raamatuid lugenud 76% meestest ja 85% naistest.

Pixabay
Samas pole aasta jooksul ühe-kahe raamatu käeshoidmine (sirvimine?) teab mis märkimisväärne saavutus. Ligi viiendik eestimaalastest loeb aastas läbi rohkem kui kümme raamatut. Üle 40 protsendi inimestest loeb aastas alla viie raamatu (kusjuures mehi, kes suudavad aastaga enam kui viis raamatut seljatada, on vaid pooled). Ja seda on kahtlemata vähe.

Hiljaaegu ilmus internetti klipp Jimmy Kimmeli Show'st. Ühel Los Angelesi tänavanurgal võeti möödakäijatel nööbist kinni ja küsiti lihtne küsimus: "Can you name a book?" Tulemus oli jahmatav. Mitte ükski küsitletu ei osanud nimetada ainsatki kirjandusteost! (Üks noormees pakkus küll "Džungliraamatut", aga ta oli ilmselt näinud vaid filmi ega olnud endas päris kindel.) Muidugi jäeti sellest klipist vapustavama efekti andmiseks välja inimesed, kes ikka mõnda raamatut teadsid nimetada. Aga ainuüksi fakt, et päise päeva ajal leiti suvaliselt tänavajupilt kümmekond tegelinskit, kel ei tulnud pähe ainsagi raamatu pealkirja... on katastroof.

Eks selles tulemuses võib süüdistada ka Jimmy Kimmelit ennast. Populaarsetesse USA jutusaadetesse kutsutakse esinema näitlejaid, lauljaid ja modelle, harvem ka poliitikuid ja ärimehi. Kirjanikud eetriaega ei saa. Isegi suurimate bestsellerite autorid jäetakse stuudio ukse taha, sest kirjandus pole popp, kirjanik ei kogu vaatajaid, ta pole oma tegevusala poolest piisavalt seksikas. Mida vägisi ei populariseerita, ei saagi massidesse jõuda. Kirjandus libiseb paratamatult kultuuri ääremaale, soostub ja võsastub.

Samal ajal on mitmed raamatuid turustavad poed Ameerikas ja Suurbritannias raskustesse sattunud. 19. sajandi lõpul asutatud hiiglaslikule raamatukaupluste ketile Barnes & Noble lüüakse juba avalikult hingekella - ostjad haihtuvad, võlad paisuvad. Südantsoojendav on mõelda, et maailma vanim seni tegutsev raamatuäri, Lissabonis asuv Livraria Bertrand, mis avas uksed juba 1732 (seitse aastat enne eestikeelset piiblit ja 125 aastat enne "Kalevipoega"!), on endiselt püsti. Ka Tallinnas Pärnu maanteel on raamatupood ostjaid rõõmustanud üle saja aasta, ehkki vahel kummitab sulgemisoht. Tegemist pole lihtsalt suvaliste poekestega, pikk ajalugu peaks andma neile õiguse tegutseda turumajanduse karmidest reeglitest sõltumatult.

Nende kõrval püüavad kettidesse koondunud raamatuärid end vee peal hoida muusikat, filme ja lauamänge müües. Tehnikaajastu ei anna aga sugugi armu: muusikat ja filme saab ka netist alla laadida, lauamängud on vaid jäänuk virtuaalepohhi eelsest ajast. Samas langevad raamatute tiraažid, kirjastajad ei julge enam ilukirjanduslikke teoseid tuhandes eksemplaris välja anda. Raamatud muutuvad pikkamisi harulduseks, liiguvad masside huviväljast eemale. Gutenbergi ajast peale on kirjandus olnud üldrahvalik teabekandja. Enam mitte.

Võimalik, et kirjandus muutub tulevikus ka sisult elitaarsemaks. Kuna rahvamassid raamatute kohale ei kummardu, puudub vajadus odavate armastus- ja krimiromaanide järele. Dostojevski püsib nagunii, Cartlande ega Dan Browne enam hulgaliselt ei sünni. Kirjandus jääb truuks neile, kes tahavad ja väärivad parimat.

Järelmärkus
Tänu Tammsaare-preemiale pisteti mind suisa kahe ajalehe esikaanele. Jõle kogemus, ausalt öeldes. Modelliametist ei ole ma iial unistanud. Aga samas - kui tihti satub kirjandus mõne lehe esiküljele? Haruharva! Sestap olen edaspidigi valmis esikaanepoisiks hakkama, kui sellega õnnestub kirjandusele tasuta reklaami teha. 😇