Iga raamatu taga on inimene, inimese taga maailm. Kui uudishimulik lugeja avab raamatu, avab ta ühtlasi akna tundmatusse maailma. Midagi tundmatut avastada on ütlemata suur rõõm. Teises maailmas ringi rännates lisandub mõistusele terake tarkust ja hingele raasuke rikkust.
Hiljuti sain Juhani Püttsepalt meeneks väikese raamatu "Kodu täis nukkude jutte" - "kirjandusliku tutvuse puhul", nagu ta pühendusse kirjutas. Juhani Püttsepp kogub nukke ning nende elulood ongi sillerdava südamlikkusega raamatusse tallele pandud. Kui otsida kirjandusvaramust raamatule sobivaid vasteid, turgatavad kohe meelde Mats Traadi "Harala elulood" ning Edgar Lee Mastersi "Spoon Riveri koolnud" - inimeksistentsi tühjusest ja mõttetusest pakatavad epitaafide kogud. Nukkude elulood on siiski hoopis helgemad ja reeglina õnneliku lõpuga.
"Kodu täis nukkude jutte" õhkab kodusoojust. Autobiograafiline aines võimaldab heita pilgu ühte omapärasesse majapidamisse, kus pereisa Jaagupi, ema Mirjami, pisitütre Mimmu ja koer Susiga kõrvuti elavad ka oi kui paljud nukud. Johanna, Renate, Maret, Tiffany, Klaara, Aune-Ellinor, Hedvig, Lia, Linda jpt pole mingid tummad mängu- või iluasjad. Neil kõigil on rääkida oma lugu: päritolust, nime saamisest või mõnest kummalisest olukorrast, millesse nad kogemata on sattunud.
Kui ajalukku kiigata, siis selgub, et nukke pole kunagi käsitletud pelgalt leludena. Paljudes kultuurides Alaskast Amazonaseni ja Aafrikast Amuurini on nukkudel olnud maagiline või rituaalne tähendus. Nukk on hingestatud olend, inimese mudel ja võrdkuju. Võtkem või meie tuhapoiss, mille kohta leidub rahvaluulearhiivis järgmine teade: "Tuhkapäe veeti ju poissi. Tetti siante poiss valmis ja veeti külasid möödä. Rõõvastest tetti iki, kaeti ööses tõisse talusse viiä. Tähentus olli iki sedäsi, et nee, kes viive, nee om iki usine inimese, ja kelle manu ommukus jäi, sis nee ollive iki laisa." Või kadaajamine: "Vastlapäeva õhta see oli oln, aetud kada. Püksid pandud põhku täis, siis orkidega torgitud ja aetud ära teese valla maa peale. Sellega aetud undid ää."
Nukkude kogumine pidavat olema omaette teadus või suisa nõiakunst, millest "mugud" suurt midagi ei taipa. Münte, marke ja pastakaid kogutakse ennekõike ajaloolise ja mentaalse väärtuse tõttu. Mistahes kollektsioon on iseseisev mälupank. Sama kehtib nukkude kohta. Nad kannavad endas möödaniku hõngu. Nukusõber Mare Veldemann kirjutab teose tagakaanel: "Raamatu lood viivad meid vanemate ja vanavanemate aega, sisaldades valusaid mälestusi sõjast, põgenemisest, küüditamisest. Avaneb ka vanaaegsete esemete ja tavade maailm. Lood kutsuvad märkama esmapilgul tühisena tunduvaid igapäevaelu pisiasju, hoolima elusatest ja elusatega kaasa rääkivatest asjadest."
Raamatut lugedes hakkasin ka ise asju enda ümber teise pilguga vaatama. Lausa kuulatama. Antiikse väärtusega nukke minu majapidamises ei leidu. Paistab, et kõik puped, millega mu ema ja vanaema lapsepõlves mängisid, on kaduvikku vajunud. Mul endal pole isegi kaisukaru olnud.
Raamaturiiulil valvab vaid uudishimulik Potsataja, tootmiskoondise "Polümeer" vahtkummist kasvandik. Temagi pidavat tänapäeval hinnas olema. Silma jääb ka mitu käsitööliste kojas valminud olevust: puust hampelmann, pontsakas savist rahapõssa ja päkapikk, kelle keha on jämedast oksast saetud. Nad ei räägi.
Ühest suvalisest suveniiride poest soetatud Buddha kujuke ja kingituseks saadud, tavaliselt kirjutuslaual istuv pehme punane kuradike on mulle pikka aega headeks seltsilisteks olnud. Aga on neil ka mõni lugu rääkida? Vahin nendega tõtt. Vennad on tummad. Ei piiksu, ei kraaksu. Küll nad kunagi rääkima hakkavad. Praegu mõistame üksteist sõnadetagi.
