24. juuli 2018

Kadriorganismi iseärasused

Iga Vahur Kersna saade on sündmus. Aasta esimesel päeval eetrisse jõudnud Urmas Oti eluloosaade oli tundeline, väärikas ja liigutav, väljapaistev monument suurele ja salapärasele isiksusele. Vabariigi juubelinädalal pani ekraanid erksalt särama saade, mille peategelased olid Eesti riigiga samas eas härrad ja prouad. Nii helget ja mõttetihedat teleteost saab meie kanalitel harva näha.

Pixabay
Ka "Kersna kõnnib Kadriorus" kuulub eriliste taieste hulka, mis tuleks kaaderhaaval välja printida ja Louvre'i püsiekspositsiooni üles riputada. Ehkki teemalt ja stiililt täiesti erinevad, on kõik nimetatud saated maitsekalt vormistatud ja mis peamine - ei mingit skandaalitsemist ega madalate instinktide peal kepsutamist. Skandaali kisuvad üles hoopis kõmu- ja sotsiaalmeedia mustad rongad, keda selline isepäine kass nagu Kersna põhimõtteliselt närvi ajab. See on mõistagi juba teine jutt.

Kadrioru ajalugu ja tänapäev vajaks õigupoolest omaette saatesarja, ühest eetriampsust jäi kõht tühjaks. On ju Kadriorg täis lugusid, mis lausa paluvad jutustamist. Mis kõige tähtsam: Kadrioru tänavail ja puiestikes leidub küllaga inimesi, kes üht-teist põnevat pajataks. Minusuguste mittetallinlaste jaoks seostub Kadrioruga ennekõike presidendi residents ja kunstimuuseum. Aga kui paljud teavad, et Kadriorus veetsid oma viimased eluaastad ka meie kirjanduse alussambad Tammsaare ja Vilde?

Muidugi tuntakse praegu heameelt selle üle, et Peeter I käsul hakati 300 aastat tagasi Kadrioru lossi ja parki rajama. Ega teist nii uhket barokklossi Eestimaal leidugi. Kui kergelt seejuures unustatakse, et Peeter I oli ikkagi vallutaja, küüditaja ja vägistaja. Aga mida toredat võõrvõimudest on siia jäänud, seda tuleb hoida. Pole meil ju olnud oma kuningaid ega vürste, kes oleks midagi samavõrd uhket ehitanud. Pätsi loss, mis Peetri oma naabruses asub, mõjub viimase kõrval kah üsna hädisena.

"Kersna kõnnib Kadriorus" puistas üksjagu fakte, millest nii mõnigi tuli mulle üllatusena. Paar näidet: enne lauluväljaku valmimist peeti laulupidu Kadrioru staadionil ning Poska maja oli üks esimesi, kuhu pandi sisse elekter ja telefon. Tore tõik on seegi, et staadioni kõrval asub Eesti pikim kiviktaimla, ehkki mõni atsakas hobiaednik võib sellele vastu vaielda ja väita, et temal on ikka pikem.

Saade polnud üleni mesine, piserdati ka mõni tõrvatilk. Arhitektuuriteema lisas väikest intriigi (millised majad ikka Kadriorgu passivad?). Kurb oli kuulata pargi direktori sedastust, et tublidel aednikel pole õigeid pesemistingimusi. Ja tagatipuks selgus, et 40% Kadrioru puudest on haiged (ei julgegi sinna enam jalutama minna!). Aga Kadrioru peamine saladus jääb lahendamata. Miks see paik meie kultuuri- ja ajaloo tähttegelasi, päris- ja antikangelasi, niimoodi ligi tõmbab, et nad sinna pesa punuvad? Esmalt Peeter, siis Päts ... kuni Kersnani välja. Ei oskagi muud öelda - eks eriline tunneb erilise ära.

Mis puutub saate järel kerkinud "skandaali" ühe kõlvatu venekeelse sõna pärast, siis siin pole tuhkagi kommenteerida. Paraku on nii, et oma ala meistreid loobitakse kivide, pori ja kõntsaga. Vaja on vaid ettekäänet. Need, kes madalamal seisavad, ei kannata kui keegi midagi hästi oskab ja teeb. Vaja on meister kõrgustest alla, mulksuvasse mutta tõmmata. Kui meister mutta maandub, tõuseb pööbli maailma kohale suur ja punane päike. Oh Taara avita!