Uks on mõistatuslik leiutis. Ükski ajaloolane ei oska täie kindlusega öelda, kus ja millal uksed esimest korda kasutusele võeti. Sellistel puhkudel tuleb varnast võtta šabloonne vastus: küllap juhtus see Egiptuses või Lähis-Idas tuhandeid aastaid tagasi. Igatahes on iidsed Egiptuse hauakambrid varustatud uksetaoliste kiviplaatidega ja nondesamuste kambrite seinalt võib leida maalinguid, mis näitavad, et teatud ruumides olid tarvitusel ka puidust uksed.
Pixabay |
Eesti keeles öeldakse, et uksel on hinged. (Mis tähendab seda, et lifti- ja poeuksed on elutud - neil pole hingi.) Järelikult uksed hingavad nagu kõik elusolendid. Nad on pandud valvama, hoidma, kaitsma. Uks viib kuhugi. Ometi pole tal rattaid ega roomikuid. Miks siis öeldakse: "See uks viib sinna..."?
Uks võib olla ilus, uhkeldav, paras eputis. Sellise ukse taga peitub aristokraatlik, külluslik, õitsval järjel maailm. Raske ja ilmetu uks varjab rõõmutut kidurat maailma. Läbipaistvad uksed kutsuvad ligi, paluvad sisse astuda, nende taga ei ole saladusi. Need on avalikud uksed, mis sarnanevad oma ühe hingega kolleegidele, avalikele naistele. Mõnel eriti oivalisel uksel on tiivad. Sellised uksed praalivad ja kekkavad, aga nad lasevad ka endast palju läbi.
Osa uksi käib lukku. See on nende peamine voorus. Kelle käes on võti, selle käes on võim. Võtmete valdaja, uste isand, ei lase saladustel ilmaaegu valla pääseda. Moodne aeg on toonud ka moodsad lukud, ühe näo ja moega üksluised uksed. Kas praegusaja lapsed enam teavadki, mida tähendavad riiv, haak, kramp, snepper või põikpuu? Kurb küll, tänapäeval on palju lukke, kuid vähe krampe.
Pixabay |
Aknad on viimastel aastakümnetel muutnud kogu maailma suurelt ja pöördumatult. Aknad ehk Windows. Pange tähele: tekstidest, helidest ja piltidest kihisevad aknad on ka ekraanil, neid saab ristikesest sulgeda. Kuid aknad pole sulgemiseks, ikka avamiseks. Kogu maailm on avatud, elame akende maailmas. Infot tuleb uksest ja aknast. Kus on nüüd haak, riiv ja põikpuu...?