12. juuni 2018

Troonide äng

Väike küsimus: miks on "Troonide mäng" nii populaarne? Suur vastus: sest see räägib elust meie ümber. Halastamatu võimuvõitlus, müüdavad põhimõtted, reeturlikkus ja viha kuuluvad igasse ajastusse, 21. sajand pole mingi erand. Nii mõnigi meist on võimu nimel valmis kõigeks. (Absoluutselt kõigeks!) Ükski hind pole liiga kõrge, kui sihiks on troon ja selle all paiknevad meepotid.

Giphy
"Troonide mängu" aluseks olev raamatusari "Jää ja tule laul" (A Song of Ice and Fire) hakkas George R. R. Martini sulest ilmuma 1996. aastal. Martinit inspireeris eepilist fantaasiasaagat looma muuhulgas Euroopa ajalugu. Rooside sõja peaosalised Lancasteri ja Yorki suguvõsad heitlesid üle kolmekümne aasta (1455-1487) Inglise trooni eest. Müütilises Westerosi maailmas on nende vasteteks Lannisterid ja Starkid. Rooside sõda - nagu kõik kodusõjad läbi aegade - kujunes absurdseks vennatapumölluks, kus polnud õigupoolest ainsatki võitjat.

Eesti poliitikas toimuv ei ole küll nii verine kui Westerosis, kuid vähemalt sama perversne küll. Poliitika on paratamatult rajatud vastandumisele, erimeelsuste ja vaenu õhutamine toimib võimumasina kütusena. Ühiskondlikud debatid (või otse öeldes: kähmlused) on läinud käredamaks kogu maailmas, Eesti pole sellest kahetsusväärsest trendist kõrvale jäänud. Mõistuspärased argumendid, vastase austamine ja elementaarne viisakus näikse olevat käesolevas poliitilises kultuuris väärtusetu rämps. Milleks faktipõhiselt väidelda, kui lahmimisega saab hääled odavamalt kokku!

Platon unistas riigist, mida juhiksid filosoofid (tänapäevases mõttes: teadlased, spetsialistid, oma ala eksperdid). Ainult selline riik oli tema meelest tõeliselt õiglane. Igatsus tarkade valitsejate järele pole mõistagi kadunud. Paraku segab targa, faktidel ja analüüsil põhineva poliitika ajamist populism. Kõik erakonnad on populistlikud, keegi pole sellest patust prii. Selleks, et hääli saada, tuleb olla valijale meele järele, kõnelda loosungite kaudu ja maskeerida oma tegevust suhtekorralduslike nippidega. Must tuleb rääkida valgeks, nii on kergem rahvast ohjes hoida. Ausus jääb poliitikas alati ulmeks.

Jõhker vastandumine viib rahva lõhestamiseni. Kirjanik Jaan Kruusvall kirjutas augustis 1994: "Samas peab ütlema, et ega rahvas omavahel riius ole, ainult poliitikud on oma kemplemisega rahva meele segaseks ajanud. Kõige hullem - nii mõnigi erakond lõikab selle pealt veel kasu." Kõlab endiselt päevakajaliselt, või mis?

Lisaks sellele, et poliitilise tulu nimel hoitakse tülikolded hõõgvel, eiravad valitsejad paljudes küsimustes avalikku arvamust. Rahva enamuse ootuste ja huvidega arvestamine pole populism, nagu poliitikud ise kuulutavad. (Populism on hoopis rahva lollitamine rääkides kogu rahva nimel.) Ei ole nii, et tõstame lapsetoetusi ja tulumaksuvaba miinimumi - ja hääled tulevad. Inimesed tahavad ise otsustada, mis saab nende kodukandist ja isamaast. Tahetakse otsustada oma elu üle, mitte lasta "parunitel ja vonnidel" poliitilise suva järgi talitada.

Esindusdemokraatia ülimuslikkust on praegusel tehnikaajastul, kui riik kenasti taskusse ära mahub, järjest raskem põhjendada. Janu otsedemokraatia järele ainult kasvab. Kodanikuühiskond ei haljenda veel, kuid ajab jõuliselt võrseid. Kahjuks ei jätku rahval piisavalt tarkust, et läbi näha populistlikke kavatsusi. Liiga tihti lastakse end lollitada rusikameestest, kes lubavad riigi kirvega korda teha.

Kas me saame üldse usaldada oma elu ja riigi nende kätte, kes meid päriselt valitsevad või valitseda tahavad? Aadete ja ideaalide ülistamise asemel tegeldakse parteikontorites hoopis suhtekorraldajate palkamise ja poliittehniliste trikkide väljamõtlemisega. Need, kes on sisuliselt lapsest saati võimu juures olnud (vahel nimetatakse neid ka poliitbroileriteks), lausa pelgavad võimust eemale jäämist. Võim muutub elu mõtteks. Nii juhtubki, et ei võidelda selle nimel, et muuta riiki õiglasemaks ja rahvast õnnelikumaks, võideldakse pelgalt iseenda ninaesise eest.

Võimutungi tagant kumab põline tahe suruda teistele peale oma tõde. Võim ja tõde on lahutamatult köidetud. Libauudised ja "alternatiivfaktidega" tembitud propaganda kuuluvad loomulikult valede hulka, kuid need lähevad kõhklematult käiku, et oma nii-öelda põhimõtteid kaitsta. Aga kui tõe kaitsmiseks peab lahingusse tooma valed, mis tõde see niisugune on? Pettuse ja sulitempudega kaitstavad põhimõtted pole põhimõtted, vaid puhas valskus.

Ängistav on pealt vaadata, milliste plaanidega minnakse demokraatliku riigi vundamendi kallale. Üks opositsiooniline erakond tahab kohtunikke valitavaks muutes kohtuid politiseerida (ehk toompealaste käpa alla saada), teine kärpida ajakirjanduse tiibu, surudes tundlikku infot "ülekaaluka" avaliku huvi raamidesse. Need on vaid paar näidet võimukandjate - ühtlasi rahvasaadikute - vaibumatust ihast oma võimu laiendada, tugevdada ja tsementeerida.

Nii saame ühel päeval riigikogu, mis koosneb 101 väikesest diktaatorist.

Samal teemal: