Ma pole end kunagi kirjanikuks pidanud. Ometi kirjutan raamatuid, jah. Aga mul pole tõelise kirjaniku sõnaosavust, lausemeisterlikkust, kujundiloome võimet. Mul pole kunstniku sügavat hinge ega intellektuaali kõrgelennulist mõistust. Kirjutan nagu insener, kes teab täpselt, kuidas ehitada masinaid, kuidas kõik seibid, kepsud, kolvid ja mutrid oma õigele kohale pista. Ja kaadervärk töötab, teenib tarbijat ja kapitalismi. Ehk piisab sellestki?
Masin on ometigi masin. Tal pole hinge, ta täidab vaid kohusetruult oma ülesandeid. Kas mu teostes on hinge? Või on nad pelgalt peenmehaanilised küborgid? Tont teab.
Sageli tundub mulle, et sõnadest jääb puudu, sõnad on liiga väetid, nad ei suuda edasi anda seda, mis hinges palab ja meelel kripeldab. Ometi kirjutan... Miks?
Muud ei jää vist üle.
Tahaksin anda endast rohkem. Tahaks käia seal, kus pole käidud ja anda seda, mida pole antud. Ma pole võtja. Tahan anda - nii palju, kui tohin ja saan. Seni olen kirjutades kandnud uhkeid rüüsid, ehtinud end sulgedega, mis kuuluvad teistele lindudele. Nii on olnud mugavam. Igas mõttes lihtsam. Tean, tean - hea ja lihtne pole sünonüümid. Kuidas oleks, kui vahetada lihtne elu hea vastu?
Tahaksin olla päris.
Tõeline looja on alati päris. Ta ei varja end. Ta on loomulik ja ehe. Ta on ise. Ta on keegi.
Looja ei pea vähimatki häbenema, ta ei võigi seda teha. Loomulikkust ei tohi häbeneda. Meistrigeeniga looja käsutuses on küllusesarv, millest voolab ideid, kujutlusi, muljeid ja nägemusi nagu jumalikku nektarit. Meistriks saavad aga need, kel annet, julgust ja riskijanu. Luua on riskantne, sest uued teed kulgevad hämaruses, nad on veel sisse tallamata ja tulvil ettenägematuid ohte. Häbi ja argus ei lase luua. Arglikud ei loo teoseid, nad kopeerivad ja tõlgendavad olemasolevaid.
Tahan olla päris. Vaba võltsist ja kulunust. Ma ei salli valet, jälestan asjatut peenutsemist ja saksikuid kombeid. Ma ei taha süüa tehislikku toitu ega kuulata robotite komponeeritud muusikat. Ei taha hingetut kultuuri. Ihalen hingega, ehedate, päris teoste järele. Suudaks ma neid ise ka luua!
Ihalen hingega, ehedate, päris inimeste järele.
Tahan käia oma teed, viigu see kuhu tahes - kasvõi rappa. Tahan minna kaugele ja samas nõnda lähedale, iseenda sisse. Päriselt. Mõelda, tunda, haista, näha ja kuulda - palju ja korraga. Päriselt. Ainult nii saab kildudest tervik ja loomast inimene. Tahan näha kaasteelisi sellisena, nagu nad on, lootuses, et ehk vastavad nad samaga.
Tahan olla päriselt olemas.
Millal see juhtub?
