4. mai 2018

Rahutu edu

Üle maailma tuntud Rootsi muusik Avicii on surnud. Ta elas vaid 28aastaseks. Rohkem ei jõudnud, jaks sai otsa. Ometi polnud tal vähemalt pealtnäha millestki puudus. Ta oli rikas, kuulus ja andekas. Armastusega oli ka enam-vähem, kurta ei võinud. Ta oli edukas. Ja ikkagi suri ta õnnetu ja üksikuna. Edu oli, aga rahu ei olnud...


Tunnistagem: arenenud ühiskonna üks alustalasid on edukultus. Korralik kodanik, riigi musterlaps, peab olema tulemusrikas, palju kogema, saavutama ja teenima. Edu määrab inimese väärtuse. Õigupoolest on sama seis kõikjal läänemaailmas. Edukummardajate sekt laieneb jõudsalt ka budismi ja taoismi lätteile rajatud Kaug-Ida tsivilisatsioonides. Aga edukultusega kaasneb tõsine oht lühisesse sattuda, viimse närvikiuni läbi põleda. Seda teavad ja aduvad kõik, kel vähegi mõistust ajukäärude vahel. Võidujooks ei saa muidugi lõppeda. Kes ei jookse, on luuser. Tal pole kohta patuse päikese all. Suur osa inimkonnast on kaotanud võime hinnata tegusid muul viisil kui edu kaudu.

"Ta on elus edasi jõudnud," noogutatakse haljale oksale tõusnud ässa nähes. Aga miks ei võiks sedasama öelda inimese kohta, kellel on kümme last? "Vaadake, kui palju lapsi tal on!" ahhetatakse. "Ta on elus edasi jõudnud!" Kõlab kummaliselt, või mis? Paraku mõõdetakse edu materiaalsetes ühikutes, edu pole kunagi inimnäoline.

Möödunud sügisel käisin esinemas ühes toredas koolis. Rääkisin noortele kuulajatele muuhulgas sellest, et edu pole üldse nii tähtis, olulisem on hingerahu. Poolteist kuud varem oli sama kooli külastanud president Kersti Kaljulaid, kes kõneles ettevõtlusnädala raames, kuidas saavutada edu. Lugesin tema kõnet ja oiatasin: nüüd olen siis presidendiga ametlikult opositsioonis! Mis parata, töötegemine ei seostu minu jaoks sõnadega "karjäär", "väljakutse" ja "eneseteostus". Töö on kohustus, pühendumine, vaev ja raskus, vahel harva ka nauding, rõõm ja rahulolu.

Edu ei tohi kunagi olla omaette eesmärk. Edu saab olla vaid tagajärg. Kui inimene teeb, mis talle meeldib ja teeb seda hästi, pühendunult, kohusetundlikult, läbi vaeva ja raskuse, siis võib juhtuda, et ta on omal alal ka edukas. Kui seda va edu ei saabu (feimi ja sulli samuti mitte), pole hullu midagi. Peaasi, et süda on rahul.

Paljude rikaste ja kuulsate, edupüramiidi tippu jõudnud inimeste elukene lõpeb armetus hingelises viletsuses. Edu saavutada on keeruline, seda hoida veel keerulisem. Kulub palju vaimujõudu. Nõnda me siis jookseme, kraakleme ja võitleme, uskudes naiivselt, et edu on sama, mis õnn. Tühjagi! Õnne järele ei joosta, rahu nimel ei võidelda. Meelerahu ei tule küllusest, vaid tarkusest, leplikkusest, vähenõudlikkusest.

Vaim on habras, eluraskused võivad selle kergelt murda. Igaühest võib saada õnnetusehunnik. Õige pisut kergendab inimliku viletsuse koormat teadmine, et kes selles elus hingerahuni ei jõua, saab seda tunda pehmes hauapõhjas.

*
Ükskord tuli Buddha juurde rahutu õpilane, kes küsis targa õpetaja käest, mis on elu mõte.
Buddha vastas malbelt naeratades: "Elu mõte on armastus!"
"Aga mis on armastus?" küsis õpilane.
"Armastus - see on õnn!"
"Aga mis on õnn?"
"Õnn - see on rahu!"
"Aga ütle siis, hea õpetaja," ei jätnud õpilane jonni, "mis on rahu?"
"Rahu," vastas Buddha endistviisi õndsalt naeratades. "Rahu on see, kui sul pole enam põhjust küsida, mis on elu mõte!"