Septembri lõpul toimusid mitmel pool Eestis üritused, millega kutsuti linnainimesi maale elama. Paar nädalat hiljem ilmus tontlik uudis: perioodika kojukanne võib juba lähitulevikus maalt ära kaduda. Asi selge - tulge maale, seal on hea rahulik, isegi ajalehed ei käi!
Sellest, et Eestis puudub tõsiseltvõetav regionaalpoliitika, räägitakse juba aastaid. Ka malga ja kirvega läbi viidud haldusreform pole positiivseid tulemusi kaasa toonud. Vähemalt mitte selliseid, mida palja silmaga näeks. (Excelis on muidugi kõik kenasti joone peal!) Imerohtu ei suuda keegi keeta, eriti veel säherdust, mis maale eluvaimu sisse puhuks. Jah, rahvamajade, koolide, lasteaedade ja raamatukogude akendes kumab endiselt tuli, ent nii mõneski paigas hakkavad viimased mohikaanlased pille kotti pakkima. Kaua sa tuuleveskitega võitled?
Kui isegi riigifirma nimega Omniva ei taha hõredaks jäänud maapiirkondi teenindada, ei ole ääremaastumise ehk sotsiaalse kõrbestumise süvenemist võimalik peatada. Eesti riik on igatipidi kallis. Väike riik on alati kallis. Kui soovime, et maapiirkonnad päris verest tühjaks ei jookseks, tuleb maaelanikele rängalt peale maksta. See raha võetaks muidugi suuremalt jaolt linlaste taskust, sest üle 70% inimestest elab linnas. Aga nii kibedaks ohverduseks pole linlased iial valmis. Vist...?
 |
| Pixabay |
Maainimene on linlasega võrreldes pidevalt raskes seisus. Vähem teenuseid, vähem valikuid, vähem vabadust. Kõhedust tekitab, kui mõni riigiäss või pankur poetab jutu sees lauale idee kinnisvara- või automaksust. Tihtipeale on kinnisvara vaese maainimese ainus vara, ainus pidepunkt, mis aitab tal tunda end vähegi väärtuslikuna. Ilma autota ei tule maal kohe kuidagi toime. Paneme sõiduriistale maksud peale - karistame jälle maainimest, kes peab niigi päevas kümneid kilomeetreid läbima ja meeletult kütust (ehk raha) põletama.
Mõnel põlisel linnaasukal on ehk maaelust romantiline arusaam: puhas õhk, rohelus ja linnulaul. Või lilled, päike ja heinamaa, nagu Arno Tali ütleks. Aga õrna südamega romantikud maal ellu ei jää. Maal elamine on nagu pidev kümnevõistlus. Kõigi aladega tuleb hästi hakkama saada, ikka läbi valu ja vaeva, ja medalid jäävad ometigi saamata.
Aga vahel need medalid siiski tulevad... Raskused karastavad ja küllap on see ka põhjus, miks paljud meie spordisangarid on just maakad. Värsked hõbedamehed Maicel Uibo ja Magnus Kirt on pärit väikelinnast - esimene Põlvast ja teine Tõrvast. Ott Tänak tuleb Saaremaalt, Kärla külast. Ka paljude varasemate sporditähtede juured on maal: Georg Lurich ja Baruto kasvasid Väike-Maarja kandis, Gerd Kanter Vana-Vigalas, Erki Nool Võrus, Andrus Värnik Antslas, Heiki Nabi Hiiumaal, Aavo Pikkuus Meremäel, Heino Puuste Lagedil, Kristjan Palusalu Varemurru külas Läänemaal, Jaan Talts Tauste külas Pärnumaal... See nimekiri pole loomulikult ammendav. Ja et vehklejatele mitte liiga teha - ka Haapsalu, mis on juba üle kuuekümne aasta olnud Eesti vehklemise Meka, pole suure maailma mõõtkavas enamat kui külake. Kui maaelu täielikult kokku kuivab, võivad ka Eesti sportlaste saavutused olümpiaareenidel kokku kuivada.
Hääbumine on kurb, aga ka omamoodi ilus. Kuidas vaadata. Tegelikult on see isegi hea, kui paljud külad lõplikult välja surevad. Siis on ju arvukal linnu- ja loomariigil rohkem eluruumi. Oh seda rõõmu, kui Reinuvader Rebasest saab rahvamaja juhataja, Karu-Ott hakkab koolipapaks, Haavikuemand lasteaednikuks ja Rongaemand asub raamatukogu pidama!
