Kui nüüd mälu vimkat ei viska, siis oli viisteist aastat tagasi juulikuu sama jahe ja hall nagu tänavu. Suvevaheaeg oli täpselt poole peal, aga mitte muhvigi polnud teha. Igavus lämmatas. Mida üks 17-aastane poisu igavuse peletamiseks tavaliselt ette võtab? Kukub lollusi tegema. Nii juhtus ka minuga. Pikemalt mõtlemata võtsin vastu ajaloolise otsuse: hakkan raamatut kirjutama. Ja mitte niisama raamatut, suisa põnevusromaani!
 |
| Pixabay |
Esimesed read külvasin paberile 15. juulil 2004. "Sinivalged politseilindid värisesid järve poolt puhuvas tuulepuhangus, laskmata end segada märkimisväärsest inimhulgast, mis nende taha oli kogunenud."
Just nii kõlas esimene lause. Oma kodulävel oli tapetud vana naine. Mõrtsukas oli uksele midagi sodinud. Järgnevad üha uued mõrvad. Viimaks satub ohtu ka juhtumit uuriv politseinik. Ja ikka nõnda edasi.
Suve jooksul sepistasin valmis meeletu tekstilahmaka, kokku üle saja lehekülje. Kui ühel heal päeval täisealiseks sain, tuli mõistus korraga pähe. Sain aru, et kirjapandu on paras rämps. Ma ei teadnud ju raamatukirjutamisest tuhkagi. Polnud põnevusjutte õieti lugenudki, need ei huvitanud mind.
Sinnapaika see romaanike jäi. Aga maha pole ma teda kunagi matnud, aastate jooksul on seesama lugu mu peas omatahtsi kosunud ja küpsenud. Kes teab, ehk jõuab ta viimaks siiski kaante vahele...?
Olen kätt proovinud küll erinevates žanrites, kuid miskipärast jõudsin pärast pikki eksirännakuid ikka vanasse sadamasse, põneviku juurde. 2016. aasta kevadel ilmunud põnevusromaan "Seal, kus näkid laulavad" ja selle järjelugu "Kuradil on lapse nägu" said hulgaliselt plussmärgiga tagasisidet. Inimene on karjaloom, ta seab oma samme selle järgi, missuguseid signaale ta teistelt karjaliikmetelt saab. Kui lugejad arvavad, et just põnevusjuttude kirjutamine tuleb mul kõige paremini välja, siis laseme aga edasi! Johhaidii, elu peab põnev olema. Ja kui pole, siis teeme!
Inimene - kui ta pole just parandamatu masohhist - tahab ikka mõnusalt ja mugavalt läbi saada. Ent samas huvitavad teda teiste kannatused. Antiikajast peale on rahvas kogunenud vaatama veriseid vaatemänge suurtele areenidele ja väikestele võllamägedele. Gladiaatorite võitlused, mässajate ristilöömised, nõidade ja ketserite põletamised, lindpriide lõhkirebimised - milline fantastiline meelelahutus!
Rahvas tahab surma näha. Ühest küljest on see hirmus, teisest küljest aga huvitav. Inimene vajab närvikõdi oma igavaks kippuvasse ellu. Surma ja sellega kaasnevate koleduste pealtnägemine virgutab teda.
Masinavärk, mis viieteistkümne aasta eest liikvele läks, müriseb aina edasi. Sel aastal ootab ilmumist mu kuues raamat, loomulikult põnevusromaan. Tume ja sünge, aga kohati ka päris rõõmsalt värviline nagu öine põhjamaa taevas, kus vehklevad virmalised. Kusjuures, koledustest kirjutada on sama mõnus kui neist lugeda.
Järelmärkus
Sirvisin "Eesti-võru sõnaraamatut" ja leidsin, et põnevik on võru keeles pinga. Mõistagi on tegemist uudissõnaga, mille tuletamisel võeti aluseks ilmselt pingõ. Jah, põnevik peab olema täis pinget, pingeline. Ent võru keeles öeldakse pingelise asemel hoopis kipõ (kiire), rassõ (raske) või kõva. Olgem konkreetsed, kui põnevusloo lugemine kulgeb kiirelt, aga jätab hinge raske tunde, siis võib tõesti öelda: kõva raamat!
