Oscar Wilde "Õnnelik prints"
Kui paljud meist on õnnelikud? Kohe päriselt - õnnelikud. Just siin ja praegu. Küllap vähesed. Küünikud ütlevad, et ainult idioot on kogu aeg õnnelik. Ühed härrased laulavad: "Me nooruses unistame õnnest, kuid õnn nii sageli meist mööda läeb." Hõbelokkidega proua teisel laval aga kuulutab: "Õnn, sa varjad end, kuid lõpuks tuled siiski!" Pessimistid ja optimistid. Kumba õnn sagedamini külastab? Vist ikka optimiste. Aga kui õnn jäljetult kaob, jääb pessimistide armee talle järele lehvitama.
Mure on loomulik tunne, kuid ometi tahetakse tast võimalikult kiirelt ja valutult lahti saada. Mure jälitab inimest hällist hauani nagu vari. Ükski inimene pole sündinud naerdes. Siia ilma sattudes nutame kõik. Üsna vähe on neidki, kes naeruga lahkuvad. Elu võtab naerutuju.
 |
| Pixabay |
Kes tahab suuremast murest pääseda, peab pääsema väiklaste, kitsarinnaliste ja külmade inimeste küüsist. Kõik hädad tulevad ikka suhetest, olgu need siis perekondlikud, tööalased või romantilised. Töö- ja koolikius raspeldab päevast päeva lõpmatult paljude inimeste närve. Ja kui palju südameid on lõhkenud õnnetu armastuse pärast!
Aga kodu ja perekond? Seal, kus peaks valitsema armastus, mõistmine ja hool, võtab kurvastavalt sageli maad viha, hukkamõist ja ükskõiksus. Ikka juhtub nii, et vanemad teevad oma lastele haiget ja lapsed vastavad tahtmatult samaga. Nii mõnedki abielupaarid elavad aastakümneid koos ilma sügavama kiindumuseta. Kui vanem põlvkond manalasse variseb ja nende mammon maa peale jääb, läheb paljudes peredes lahti armutu aardejaht. Ei tunne siis vend vennakest ega õde õekest.
Suhete rägastikus tekkivad pinged toodavad stressi ja kõikvõimalikke tõbesid, mis võivad halvimal juhul viia töö- ja eluvõimetuseni. Jah, õnnetumast õnnetud on võimetud elama, nad on lihtsalt olemas ning põrnitsevad altkulmu võõraid pillerkaare. Pole midagi magusamat kui iseenda rõõm ja midagi kibedamat kui kellegi teise oma.
*
"Ta tuleb läbi seina" on murelik raamat. See kõneleb inimestest, kes tahavad olla õnnelikud, kuid ühtede jaoks on õnn vaid pelk miraaž, milleni kunagi ei jõuta, ning teiste jaoks nagu laokile jäänud leivakannikas, mida suurt nälga tundes võib karistust kartmata nahka pista. Õnnetu teeb ka teised enda ümber õnnetuks. Kes suudaks purustada selle nõiaringi?
Õnnetuse mõistatus ei leia iial lahendust. Aga inimene - nagu kõik jahti pidavad loomad ja linnud - on väsimatult otsiv olend. Kuni ta õnne otsib, püsib tema kannul ka lootus. Anname veelkord sõna mister Wilde'ile:
Me kõik lebame rentslis, aga mõned meist vaatavad tähti.
Samast sarjast:
Kuula! Näkid laulavad
Vaataks kuradile näkku
