Iga aasta septembris, kui koolikellad pärast pikka suvevaheaega taas helisema löövad, tõusevad arutluse alla ka haridusvaldkonna mured ja rõõmud. Aga rõõme on eesti koolis alati vähem kui muret. Uuringud kinnitavad ikka ja jälle: eesti koolilaps on tark, aga õnnetu. Koolist nähakse õudusunenägusid. Siit-sealt kostab, et Eesti kool on ebainimlik, õpilastest tahetakse teha roboteid. Aga masinate ajastu vajabki masinlikke inimesi, või kuidas?
Mässav filosoof Michel Foucault kirjutas raamatus "Valvata ja karistada" koolist kui õppimismasinast. Küllap on see kujund meeltmööda kõigile, kes ei ole haridussüsteemiga rahul. Foucault' õpetuse keskmes on "järelevalve ühiskond", mehaaniline ja peensusteni süsteemne, kuid ka omamoodi õiglane ja tõhus. Masin pole kaootiline ja raskesti ennustatava käitumisega süsteem nagu loodus (ehkki tunnistagem: loodus on kontrollitud kaos, kus valitsevad muutumatud seadused), vaid kindlate ülesannete täitmisele orienteeritud inimteos, mille toimimise aluseks on kord ja distsipliin.
Kool kui õppimise masin oleks sellisel juhul plaanipäraselt töötav kaadervärk. Õpilased on selle poldid, kruvid, mutrid ja seibid. Ent kui peaks juhtuma, et mõni kruvike logiseb, tuleb masin peatada ja väike kurjam kõvemini kinni keerata. Masina seisak on suur kaotus, kahju tootmisprotsessile. Sõnakuulmatuid kruvisid ja polte ei saa aga karistada kuidagi teisiti kui nende tugevama kinnitamisega masinavärgi külge. See poleks efektiivne, kui normist hälbivad elemendid masinast välja võtta ja minema visata. Mõnel juhul võib see aidata masinal paremini töös püsida, kuid eesmärk on ikkagi masinat parandada, mitte selle erinevaid komponente karistada.
Semiootik Ott Puumeistri tõlgendus: "Distsipliini esmaküsimus ei ole see, kuidas keelata ja karistada, vaid kuidas toota normaalset indiviidi; (potentsiaalne) karistus ootab neid, kes ei täida normi, kes ei suuda end piisavalt normaliseerida. Karistuse eesmärgiks saab seega ebanormaalsete normaliseerimine; karistus ei rakendu enam kuritööle, vaid inimesele. Õigemini neile inimese aspektidele, mis ei vasta normile (ebatäpsed liigutused, ebasünnis käitumine, ebapiisav enesekontroll jne). Niisiis, distsiplinaarne võim enam ei hävita ega mõista surma, vaid toodab ja paneb elama." (Karistuse mõistatuslik leebus, Sirp 15.05.2015)
Kes suudab luua masinaid, teenib roppu raha, tal on võim. Muidugi on meeldiv, kui võim on enda käes ja kohutav, kui see juhtub olema kellegi teise käes. Parem on olla mehaanik kui mehaanika. Parem olla korra looja, kui see, keda korrale allutatakse. Ent masina (ja võimu) distsipliinist lähtuv täiuslikkus on sageli vaid illusioon.
Foucaulti mõtetega kõlksub ühehäälselt kokku Lewis Mumfordi idee mehaniseeritud, võimukesksest ja inimkaugest ühiskonnast. Mumford kritiseeris moodsa tehnoloogia suundumust üha laieneda ja kontrollimatult toota. Mumford leidis, et see õõnestab inimkonna heaolu, sest selle asemel, et püüelda täiuslike ja jätkusuutlike tehniliste lahenduste poole, luuakse teadlikult ebatäiuslikke ja vähekestvaid masinaid, mida tuleb pidevalt välja vahetada. Muidugi soodustab see ka ebaefektiivset tarbimist, sest pole ju kasulik toota elektripirne, külmkappe või autosid, mis töötaksid veatult mitukümmend aastat ühtejutti. (Mumford suri enne seda, kui mobiilid igasse taskusse ja arvutid kõigi nina alla jõudsid - mida ta veel nende kohta oleks öelnud!)
*
Inimesi saab vaevata jagada kolme kategooriasse: targad, lollid ja hullud. Linnar Priimägi kommenteerib: "Ristsõna mudelis tähendaks see, et Tark täidab kõik ruudud ootuspäraselt õigesti ja Loll ei tea vastuseid. Hull aga täidab etteantud ruudustiku täiesti veatult, ühegi lüngata... kuid vastustega omaenda esitatud küsimustele ─ lahendab etteantud ülesande uutmoodi. Targa tarkus näitlikustab inimvõimet, mida nimetatakse leidlikkuseks, kombineerimisoskuseks (sellele tuginevad ka intelligentsustestid): leida vanades struktuurides (ristsõna ruudustik) õigete vastuste uus kombinatsioon. Hull ent reformib õigsuse mõtet ennast, ruudustikus etteantud küsimused asendab ta uutega. Ta küsib teisiti! Seda inimomadust nimetatakse loominguks." (kultuur.err.ee, 25.08.2019)
 |
| Pixabay |
Haridussüsteem ei salli hullumeelseid. Tähtis on leidlikkus, mitte loomingulisus. Hullust on raske kontrollida, see käitub kui orkaan Mehhiko lahel. Ent erinevalt orkaanist suudab hull geenius (geenius=hull, aga mitte tingimata vastupidi) laamendamise kõrval ka rajada. Uued rajatised, mõttekäigud ja teosed, ehmatavad neid, kes harjunud vanaga. Hull esitab väljakutse normidele, ta astub mahamärgitud piiridest üle. Seetõttu on eriti loomingulised inimesed alati üksi. Nad ei sobi suurema kaadervärgi komponentideks, neis pole midagi masinlikku.
Tuleb ka õpetajaid mõista: keegi neist ei taha ju ometi, et tema klassis märatseks loovusest särisev hull, kes seab kahtluse alla järeleproovitud teadmised, tavad ja tabud. Hull on liiga individuaalne, püsimatu, allumatu.
Leidlikud inimesed käitavad leidlikke masinaid. Nad talitsevad hullumeelsust, sest teavad, et inimene peab kohanema nende raamidega, mis on tema ümber pandud. Isiksuseks ei saada kollektiivsuse vastu võideldes. Igaüks teeb, mis pähe tuleb, tegutseb, nagu temale kõlbab - see pole ühiskond, vaid kari egoiste.
*
Alles hiljuti tegi "Aktuaalse kaamera" reporter intervjuu naissoost robotiga, kel nimeks Sophia (kas keegi söandaks roboteile ka perekonnanimesid jagada?). Valdo Pandi aegadel olnuks see puhas ulme. Aga näed, juba kutsutakse roboteid saadetesse lobisema, neid näidatakse laatadel nagu habemega naisi, nad teevad nurisemata kodutöid, imevad tolmu, niidavad muru ja peletavad üksildaste (jaapani) vanurite igavust. Seks robotiga on moraalifilosoofias uus kuum teema.
Jumal sepistas inimese oma näo järgi, inimene andis selle näo edasi tehisintellektile. Kui inimene delegeerib robotile oma mõistuse, kas ta laenab talle ka inimlikkuse?
*
Albert Einstein olevat öelnud: "Hiir ei leiuta kunagi hiirelõksu, aga inimene leiutas tuumapommi." Masinaga (selle kõige laiemas tähenduses) võib luua ja lõhkuda, toota ja tappa. Tahtlikult ja kogemata.
Vahel öeldakse mõne õnnetukese kohta: "Ta jäi elu hammasrataste vahele." Arvatavasti tekkis see väljend 19. sajandil, manufaktuuride kõrgajal. Puuduliku tööohutuse tõttu võis nii mõnigi tööline sõna otseses mõttes hammasrataste vahele jääda ning kaotada oma jäseme või halvimal juhul elu. Sandistunud tööline enam vabriku palgalehele ei kõlvanud, temast sai almustest elatuv kerjus.
Tööliste motivatsioon ja heaolu on alles uued mõisted, millega kõik tublid kapitalistid-bossid ei ole veel harjunud. Tähtis on endiselt toota, töötaja õigused jäägu tagaplaanile. Nad ei mõista, et loobivad kaikaid iseenda hammasratastesse.
Charlie Chaplini aegumatus filmis "Moodsad ajad" saabub ühte vabrikusse leiutaja oma meeskonnaga ning pakub direktorile söömismasinat, mis peaks efektiivistama (täpsemalt: lühendama) tööliste lõunapause. Charlie võetakse katsejäneseks. Esialgu töötab söömismasin laitmatult, supp ja maisitõlvik jõuavad õigesse kohta, masin ei unusta ka Charlie'l suud pühkida. Siis aga tekib ootamatu tõrge ja vaene Charlie pääseb sest pöörasest eksperimendist vaevu eluga. Vabrikudirektor ei kiida söömismasinat heaks, sest "see pole tõhus". Ehk siis: teda ei morjenda põrmugi, et seadeldis pole inimlik. Kuid tootmine ja tarbimine polegi ürgselt inimlik.
*
Nagu teada, kaotas Vene keiser Aleksander I Eesti aladelt pärisorjuse. 1816 juhtus see Eestimaa kubermangus ja 1819 Liivimaal. Niisiis on eesti rahvas juba kakssada aastat vaba inimese leiba söönud. Aga tegelikult? Vabadus kipub olema meelepett, pigem magus unelm kui tajutav reaalsus. Me oleme tahes-tahtmata millestki ja kellestki sõltuvuses. Oleme ikka orjad - sageli vabatahtlikult.
Individuaalsus lähtub üksikisiku soovidest, tahtmistest ja vajadustest, tema eripäradest. Mida individuaalsem on inimene, seda rohkem vajab ta masinaid, mis tema lõputuid soove ja ihasid täide viiks. Karjaühiskond ei vaja masinaid, neil on inimestevahelised hierarhiad, mis seavad ühtede soovid kõrgemale teiste omadest ja noil "teistel" pole isiklikele soovidele mingit õigust.
Indiviidikeskses ühiskonnas orjastavad inimese masinad, kollektiivses orjastavad inimesed üksteist. Tasub tähele panna, et alates tsivilisatsioonide algusest, seega tuhandeid aastaid kehtinud orjanduslik kord hakkas murenema just tööstusrevolutsiooni aegadel (18. sajandi lõpp, 19. sajand). Vee- ja aurujõul töötav tehaseaparatuur vabastas inimkonna ühest orjuse vormist. Masinast sai inimese uus peremees. Ega parunid ja krahvidki ole kuhugi kadunud. Võim lihtinimese üle kuulub sellele, kelle omanduses on masinad.
Nafta ja kivisöe põletamine pani pöörlema kõik rattad, mis seni veel tõrksalt paigal püsisid. Vesi ja tuli tegid inimese näiliselt priiks, kruvid ja hammasrattad kinkisid talle individuaalsuse. Vähe sellest, ka loomad said vabaks! Rong, auto ja lennuk vabastasid orjatööst hobuse, muula ja härja. Nafta oli otsekui must džinn, mis merepõuest välja pääsedes paljude elajate soovid ellu viis. Ent kõigel hääl ja toredal on oma hind. Fossiilsed kütused kergendavad küll mugavust armastava inimlapse vaeva, kuid samal ajal lämmatavad ta. Kurjade džinnidega ei maksa jännata.
*
Mehaanikaajastu on ammuilma seljataga, elame digiajal. Peen aeg nõuab peenemaid teadmisi ja oskusi. Stagnaajal võis öelda: poisil pea ei võta, las läheb kolhoosi traktoristiks. Nüüd on aga traktorid targemad kui kolhoosnikud, läbi häda omandatud põhikoolidiplomiga seda masinat enam ei taltsuta.
Mida targemaks muutuvad masinad, seda targemaks peavad saama inimesed. Muidu käivitub reaalsuses ulmefilmi stsenaarium: masin võtab inimese üle võimust ja hukutab ta.
Masinat saab vastavalt vajadusele ümber programmeerida. Kas ka inimest?
