Igast meepotist võib leida tõrvatilga, lambakarjast musta oina ja ubinakorvist mädanenud pabula. Igas eesti suguvõsas on mõni kelm, pedofiil või endine kommunist. Või koguni Rail Balticu pooldaja. Mis parata! Keegi pole elusast peast täiuslik, seda saavad olla ainult surnud (mistõttu hoitakse kiidusõnu just nekroloogide jaoks, elavatele pole mõtet neid raisata).
Kui inimesel on valida, kas andeks anda või vimma kanda, siis valivad enamik meist teise variandi. Eksivad kõik, kahetsevad vähesed, andeks saab mõni üksik. Üks väike puudus, patt või aps muudab kõrvalseisjad plaksupealt kriitikuteks. Mõnus on näha pindu teise silmas. Mõnus on sõimata ja sarjata - kasvõi tagaselja. Andestamine tähendaks allaandmist, kogu ärapanemise lõbu jääks sündimata. Kui poleks vaenlast, tuleks ta välja mõelda.
Õelus on nii levinud, et seda võiks lausa inimese loomulikuks varjuküljeks pidada. Iseasi, kas tõesti peab kõik selle, mis on laialdaselt levinud, automaatselt normaalseks kuulutama. Ka nõges tükib roosipeenrasse ja ohakad nisupõllule. Kes tahab ilusat aeda näha või suurt saaki saada, peab ikka "loomulike" sissetungijatega võitlema.
Inimhing vajab harimist nagu maagi, mis meid toidab. Aga katsu õeluskotile öelda, et ta on õel - saad endale vihavaenlase kogu eluks. Kurjajuurt hingest välja kaevata ei ole võimalik. Kes on juba kurjaks muutunud, seda parandab vaid haud.
Headus ja kurjus ei ole muinasjutu kategooriad. "Kurjuse" sildi alla liigituvad mitmed inimlikud pahed ja omadused: õelus, tigedus, kadedus, väiklus, viha. Inimene ei sünni kurjana, kuid ta sünnib isekana. Väikelapse jaoks on isekus ja jonn vahendid, millega end maksma panna. Teisiti ta ei saa ega oska.
Õnnetuseks jäävad paljud ka sipupükstest välja kasvades isekaks ning hakkavad jonnima kohe, kui nad oma tahtmist ei saa. Kes peab ennast maailmanabaks, kroonimata keisriks ja ilmeksimatuks kohtumõistjaks näebki enese ümber peamiselt vaenlasi, idioote ja värdjaid. Need, kes ei seisa egoistiga samal rindejoonel ega laula temaga sama laulu, on egoisti vaatepunktist ohtlik element. Nad tõrjutakse eemale, neid alavääristatakse või lihtsalt eiratakse.
Raskemal juhul seguneb isekus kibestumusega. Ehk siis: sünnipärane enesekesksus kohtub elu paratamatust ebaõiglusest johtuva mürkkibeda pettumusega. Kärbseid tapab kõige paremini tihlovoss, unistusi aga elu. Ei suuda keegi kokku lugeda neid õnnetuid hingi, kes oma purunenud unistuste teravate kildude peal püherdavad ning kõiki ja kõike maapõhja neavad. Alati on kuskil mõni õnneseen, kelle unistus täitub kellegi teise unistuse arvelt. Ja need "teised" ei saa seda andestada.
*
Uljaspead ei saa üle kiusatusest kuradiga kohtuda. Ikka tahetakse talle silma vaadata ja näha, mis nägu ta õieti on. Las ma jahutan teie uudishimu, te kartmatud tondikütid!
