25. juuli 2019

Muinasjutud tulevad loodest

Põhjamaa suvi on põgus, heitlik ja tabamatu nagu ime. Valged ööd pleegitavad musta muret, kaste kosutab päikesest rammestunud maad ja nahka. Kesköine loodetaevas kumab heledalt. Vaatan loodesse ja tean - sealt tulevadki muinaslood.

Kusagil seal kasvavad hõbepajud, millest voolitakse võlukeppe, seal õitsevad kuldkingad, mida murueide tütred pöörastel simmanitel tantsu lüües kannavad, seal vuliseb igavese nooruse allikas, mille ääres teemantsarvedega hirved piknikut peavad. Seal, seitsmest vikerkaarest sepistatud ja ingli udusulgedega vooderdatud sängis põõnab ilus õnnejumalanna, kes vahest ka üles ärkab ja lihtsurelikele naeratab. Nii ebamaine, müstiline ja joovastav on loodevalgus.


Kui gloobusel sõrmega loodekaarde lennata, jäävad teele Ahvenamaa, Hälsingland, Jämtland ja muistne Norra pealinn Trondheim. Teispool laia Norra merd tuleb vastu juba Gröönimaa. Viikingid nimetasid hiiglasliku jäise saare Roheliseks maaks. Puhas pettus või lapselik fantaasia? Või hoopis prohvetlik nägemus? Kui kliima soojenemine hoogsas tempos jätkub, saab varsti ka Gröönimaa rohelistel niitudel golfi mängida.

Karjanurme loodenurgas, noortest kaskedest kahiseva metsatuka ääres, valendavad raudrohud. Õigupoolest on neid kogu karjamaa täis, lammastele nad ei maitse, vikatitera annab neile armu. Nii nad siis noogutavad oma pitsilisi päid siidsinise taeva all. Lõbus haldjamamma avas metsaservas pudupoe. Seal on peent näputööd: heegeldatud põdrakanep, tikitud putked, punutud hiireherned, kolme päevaga kootud kastehein, naistepuna soonikuks ja kortslehed nööpideks.

Loodes on lootust. Seal magab päike. Suveööl ainult tukastab pisut. Valge taevas peegeldub raudrohtudel. Ja kaskedel. Ja surnuaia liival. Ma pole kusagil näinud valgemat liiva kui surnuaias, elupuude all. Surnuaed on taevarand. Seal päevitavad surnud. Nemadki tahavad enne põrguskäiku pruuniks saada!

Muide, kes ütles, et sõnajalad õitsevad ainult jaaniööl? Käige laanes ja vaadake: sõnajalad on kirjusid õisi täis. Need närtsivad alles esimeste öökülmadega, siis kui raudnael langeb rohtu ja loodevalgus kustub.