Vesi ja tuli on kaks vastandlikku ürgelementi, mis määrasid ammustel aegadel inimkonna saatuse. Vesi taltsutas inimese, inimene taltsutas tule. Väike, kuid kaval inimeseloom askeldab nende kahe kange igiallika vahel. Vee armust on ta sündinud, tule väge kasutab hella eluvaimu seeshoidmiseks.
Kus voogab elu, mühiseb ka surm. Vesi ja tuli on nõudnud palju inimelusid - justkui lõivuks selle eest, et enamus meist vee ja tule vahel ikka hinges püsida võiks. Vetevallas pesitsevad ka näkid, tules sünnivad ja surevad nõiad. Mõlemad esindavad omal moel ürgjõudude pahelist poolt.
Näkid on mind lapsest saati huvitanud, nõiad aga hullupööra hirmutanud. Selle emotsionaalse laengu ning rahvaluulest ammutatud ainese kohtumispaigas võrsusidki kaks raamatut: "Seal, kus näkid laulavad" ja "Kuradil on lapse nägu". Üks veest, teine tulest. Üks näkkidest, teine nõidadest.
Ehkki näki- ja nõialugu on lähedased sõsarad, leiab tähelepanelik lugeja neist üksjagu erinevaid jooni. Nõiajutus käivitub mäng sellega, kui toimub esimene kuritegu, mis aktiveerib tegelased. Näkiloos on mäng juba alanud, enne kui peategelane sellesse siseneb.
"Näkkides" ei ole esiplaanil kuritegude lahendamine ega õigluse maksmapanek. Jälgin hoopiski seda, mis toimub sarimõrtsuka järgmise võimaliku ohvri mõtetes, kuidas ta käitub, mil moel reageerib oma õõvastavale saatusele ja mida tunneb, aimates vägivaldset lõppu, mis vääramatu jõuga läheneb. "Kuradi" puhul olen seadnud fookusesse kuriteod ja nende lahenduskäigu. Väikesed põiked rootsiaegse Liivimaa ühiskonda annavad jutule kergelt ajaloolise maigu.
Üldistades võib öelda, et näkilugu on loomult naiselik, heites valguskiire aistingute ja tunnete udusesse maailma. Samas on ta introvertne, ei ava end lihtsalt ja nii mõnigi temasse kätketud saladus jääbki saladuseks. Nõialugu on seevastu mehelik ja ekstravertne. Tegevust kannavad edasi märul ning ratsionaalsed analüütilised arutluskäigud. Pealegi peegeldub "Kuradis" maskuliinne universum, kust käivad läbi sellised teemad nagu äri, poliitika, tehnika ja sport. (Ahah, ja muidugi seks!)
"Kurat" on ühtlasi esimene arglik katse kirjutada ajalooainelist raamatut. Päris ajalooliseks romaaniks teda siiski pidada ei saa, sest vaid proloogi ja epiloogi tegevus toimub minevikus, Põhjasõja-eelses Lõuna-Eestis. Tegevustik andis aga võimaluse tutvustada põgusalt seda, millise metoodikaga ajaloolased möödaniku sündmusi uurivad. Seejuures selgub, et ajaloolased ja kriminaaluurijad on mitmeski mõttes hingesugulased, kes kütivad tõe väljaselgitamise nimel varjukujusid.
Kui "Näkke" pole võimalik žanriliselt kuigi täpselt määratleda (Põnevik? Õudukas? Müstika?), siis "Kuradi" puhul on asi selge: tegemist on klassikalise kriminulliga. Romaanis on kasutatud kõiki krimižanrile omaseid elemente, mäng käib krimkalike mängureeglite kohaselt, mille välmisid Arthur Conan Doyle ja Agatha Christie. Ent loomulikult kuuluvad mõlemad raamatud moodsa, mõne lugeja hinnangul isegi tumeda skandinaavialiku kirjanduse valdkonda.
"Seal, kus näkid laulavad" on vaoshoitud, ei torma äärmusest äärmusesse, vaid kulgeb rahumeelselt, pinget aeglaselt kruvides. Ehkki teemad on tõsised, ei leia ükski neist põhjalikumat käsitlust. Vaatluse all on ennekõike olukorrad – autor paigutab tegelasi keerukatesse situatsioonidesse, mis argielus harva ette tulevad, ning lugejal pole muud muret kui jälgida, kuidas tegelaskujud hakkama saavad.
"Kuradil on lapse nägu" voolab suurema hoo ja särtsuga ning ei tundu nii sünge ja lohutu kui "Näkid". Nõiajutu koomilised vahepalad ja rahvalik, kohati jantlikkuseni ulatuv huumor leevendavad raamatu traagilist alatooni. Ehk nagu ütles Karlsson Katuselt: nalja peab saama!
Kas "Kuradit" võib veel mingil kõlaval ja efektsel moel iseloomustada? Ütleme siis, et tegu on ksenofoobse raamatuga. Lugu räägib võõrastest ja võõristusest. Täpsemalt sellest, kuidas "teised" ehk "muulased" tekitavad väikeses kogukonnas hulga segadust ning pööravad männilõhnalise ja linnulaululise maaidülli veriseks songermaaks. Tüüpiline Eesti lugu, jah? Võib-olla...
Esialgu tahtsin "Kuradis" jätkata sama teemaga, millega "Näkkides" sai algust tehtud: hirm. Hirm, mis rüüstab mõistust ja hävitab hinge. Kõik näkisaaga raamatud pidid esialgse plaani kohaselt käsitlema erinevaid hirmu põhivorme, mida on kirjeldanud kuulus saksa psühholoog Fritz Riemann. Kirjutamise käigus mõistsin, et käsile võetud põnevussaaga ei puudutagi niivõrd hirmu, kuivõrd egoismi.
Mõlemas raamatus lõhuvad toimivat rahulikku külakogukonda äärmiselt enesekesksed kurjamid. Nad pole üksnes isekad ja hoolimatud, vaid ka sügavalt kibestunud, pettunud kõiges ja kõigis. Isekuse ja kibestumuse segu on aga plahvatusohtlik aine, mis võib liigestest lahti lüüa ka tugevamaid kogukondi ning lõpuks paisata kaosesse isegi terve ühiskonna. Seda juhul, kui pettunud egoistide hulk ületab kriitilise piiri.
Mõlemad romaanid on parajalt provokatiivsed. Kahtlemata sõltub provokatiivsuse tase ja mõju ka lugejast. Mu eesmärk pole mitte lugejal meelt lahutada, vaid ta närvi ajada. Kasvõi natuke. Provokatsioon tekitab sageli tuska, ent võib positiivsel puhul ka ajurakke kõditada. Loodetavasti on neis raamatutes ikka piisavalt, mille üle järele mõelda.
Kui näkkide laulu on juba kuuldud ja nõidade tantsu nähtud, siis ei maksa arvata, et sellega on kõik. Ei! Saaga läheb edasi, sest ilmas on veel küllalt kurje tonte, kelle tegemised võiksid ka laia lugejaskonda huvitada.
Samal teemal:
