19. oktoober 2019

Tuuleluule varjude huulil

Kallis laupäeva hilisõhtu. Luuletan. Kes ütles, et värsis peatub aeg ja salmis peegeldub igavik? Ei. Seal, kus luuletatakse, hakkab kell nagu nõiaväel kiiremini tiksuma. Juba kipub peale südaöö. Öö süda lööb kiirelt nagu armunul. Seepärast ongi öö armunuid täis.

Ajurakud on tühjaks lüpstud, ei tule sealt enam ridagi. Teen akna lahti. Tavaliselt kumab edelakaares kauge linn, aga seekord on sünged sametised pilved taeva kinni katnud ja valguse eemale tõrjunud. Siin-seal helendavad siiski üksikud valged viirud otsekui vahused lained otsatul ookeanil.

Kesköise tuule müha. Imelik, ma polegi varem tähele pannud, kui kaunilt tuul ööpimeduses kõlab. Ja kui ilus ta välja näeb! Päeval on ta alati nähtamatu, kuid sügavate sügisvarjude vahel muutub ta silmaga haaratavaks.

Korraga on ta kõikjal. Vuhinal lendab ta üle nurmede, soode ja kinkude. Tilistab igat latva, mis talle ette jääb, mängib laiades poolpaljastes võrades nagu harfil. Piisab ühest puudutusest - ja laaned laulavad. Ta on kõikjal. Kogu maa kuulub talle. Tuule maa.

Pixabay
Tuul on kõikidest muusadest üllaim ja heldeim. Ta paneb varjud luuletama. Ka poeedid saavad pärast surma varjudeks. Enamik inimesi muutuvad tuhaks, tolmuks ja kõduks, aga luuletajad - nende saatuseks on elada edasi varjudena kuuskede, konnade ja inimeste keskel.

Kas keegi mäletab veel Betti Alverit? Tema luuletas tuulelastest, kes lendavad üle aegade Assamalla. Debora Vaarandi käis tuulevalgel. Gustav Suits reisis risti ja põiki läbi Tuulemaa. Juhan Liiv aga kõneles tuulega:

Tule, ma arstin su valu! Nii kõneles suine tuul pehmelt,
tasa ta meelitas, silitas, sõgedad sõlmed kõik avas,
hellalt ta musutas juukseid ja huuli ja silmi,
siidise käega ta sõlmis mu südame uuesti kokku.
Meelitas, silitas, otsis ja paitas ja palus,
kuni kõik kibeda meelest ja südamest viis.

Ernst Enno kuulis tuult nutmas:

Tuul käib tühjal rannal ringi,
Nutab tasa, otsib kingi,
Tahab laane taha minna –
Suvi maeti eile sinna...

Ja ometi teadis Anna Haava, et

Luule, see ei tule tuulest
ega kuku käisest ka...
Ära sunni, ära keela -
kõik see oleks asjata.

Luule, see on leekiv tõde,
veri sinu südamest,
seda pead sa ilmutama,
hoolimata enesest.

Aga kui see pole tuul, kes sunnib luuletama ja tõde ilmutama, siis kes...?

Ilma tuuleta ei oleks häält ega laulu. Laulupidu on maru, metsik taifuun, mis ei purusta, vaid ehitab. Ehitab usku oma rahvasse ja keelde. Selle maa keel võiks laulutuules taevani tõustes üles igavikku omale otsida. Eks ju?! Või on juba liiga hilja?

Tuul käib ikka läbi kopsude, hällist hauani. Viimane hingetõmme on viimane tuuleiil. Pole elu ilma tuuleta.