Kõnnin mina mööda varasügisest karjarada, vile suul ja käsi taskus, ja mis ma näen: lammas küünitab oja ääres ühe puu okste poole, kael püsti nagu periskoop. Lähen lähemale, maias lammas taganeb. Mis puu see siis on? Oh üllatust! Mõtsuibu! Metsik õunapuu.
Olen sadu kordi sellest ojaveersest nukast mööda käinud, aga õunapuud pole ma seal varem märganud. Paistab, nagu oleks Kalevipoeg öösel siit läbi rännanud, korraks tukastanud ja oma habemest, mis rohetavaid õunu täis, ühe tutikese kogemata oja kaldale maha jätnud. Kusjuures, neil õuntel pole väga vigagi. Kõvad küll, aga kannatab süüa.
Õunad on eestlastele hingelähedased, sajad neist on sattunud ka ID-kaardile. Tänavuaastase seisuga elab Eestis 290 meest ja 338 naist, kelle perekonnanimi on Õun. Neid õnnelikke, kel nimeks Õunapuu, on 690. Uibo ja Uibu paistavad silma veel suurema populaarsusega, selliseid nimesid kannab 1122 inimest. Nagu arvata võib, on kõige enam Uiboid ja Uibuid ajanud oma juured Vana-Võrumaale ehk Võru ja Põlva maakonda. 33 meest ja 35 naist kannab ka Uppina nime. (Aitäh statistikaametile!)
*
On olemas kaks Eestit: Põhja- ja Õuna-Eesti. Põhjaeestlased on omadega põhjas, raiskuläinud ja häbitud. Õunaeestlased aga ripuvad rõõmsalt ladvas, nad on kreemikaspunased ja mõnusalt mahlased. Põhjaeestlase minoorne elu kulgeb nisupuskarit kulistades, õunaeestlane pruugib peent ja hõrku siidrit. Põhjaeestlase lapsepõlv möödus kapsavagude mudas ja kartulikeldri pimeduses. Pisike õunaeestlane käis samal ajal raksus. Septembrikuine õunaraks - see on adrenaliinilaks! Üks väike kuritegu võiks ju ikka hinge peal olla.
Aga õunad ja kuritegu - need kuuluvad juba maailma koidikust saati kokku. Esimene inimene, täpsemalt naine, kes õunaraksus käis, oli teadupärast Eeva. (Piiblis pole küll mainitud, et keelatud vili, mida Eeva mekkis ja Aadamalegi pakkus, oli just õun, aga see selleks.) Paljudes maades sümboliseerib õun ka armurõõme. Kel käsi õunas, on õnnega koos. Venelased ütlevad, et õun ei kuku õunapuust kaugele. Ei tea, miks eestlased selle asemel käbist ja kännust jahuvad?
*
See, kuidas inimene õunapuu alla sattudes käitub, paljastab mõndagi tema iseloomu kohta. Kes otsib paremaid õunu puu alt, on kahtlemata heasüdamlik ja suure empaatiavõimega. Ta märkab nõrgemaid ja viletsamaid - neid, kes temast madalamal. Kui meie sotsiaaldemokraadid kandsid veel Mõõdukate nime, oli neil logo peal poolik õun. Kahtlemata sobib see nende ideaalidega paremini kokku kui peenutsev ja saksik punane roos. Aga maast noppijal on ka konservatiivseid jooni - ta ei taha midagi raisku lasta.
Kes õunapuu alla sattudes kaksab vilju silmade kõrguselt, on igas mõttes keskklassist, ta hindab mugavust ja kättesaadavust, ta ei hakka end küürutamise ja sirutamisega vaevama. Aga see, kes kõrgemate okste suunas küünitab või suisa latva tükib, võib olla kas väga edasipüüdlik ja ambitsioonikas või lausa tõusik ja karjerist. Tema suundub ikka ülespoole, tahab parimat.
*
Lõpetuseks teen kraapsu ja esitan unustusse vajunud Vana-Pärnu poeedi August Sanga lummava luuletuse, mis võtab briljantsel moel kokku õunte ja õunapuude suhte inimesega.
Siin seisan ma all õunapuu.
On selge päev. Septembrikuu.
Suur vaikus. Puhtad, karged vormid.
On olnud esimesed tormid.
Üks viimne vili ladvas tukub.
Ma raputan - õun alla kukub.
Ma hambad sinna sisse löön
ja aegamööda maitstes söön.
Ja kuskil kaugel mühab meri
ja vaikselt nõrgub vilja veri
mu huultele ja jälle saavad
need punahellaks nagu haavad.
Ja siis ma seisan, süda peos
kui tühi kruus, kui loetud teos.
Ma nõutu näoga seisan ega
tea, mida teha südamega.
Ma kraabin augu alla mulda
ja ise piilun, kas ei tulda.
Jää, süda, mulla musta puuri
ja puhka seal ja aja juuri.
Ja jälle seisab siin kord puu.
Ja kus on puu, seal on ka muu.
On õitesadu, kattev radu
ja okste vahel valvav madu
ja suudlused ja laste kilked
ja nutt ja naer, aplaus ja pilked
ja õunte vaikne potsatus
ja tähistaeva otsatus.
