Kinnisidee ei ole tavaliselt hea idee. See on nagu ähmastav kae vaimusilmal, mis sunnib kobama pimeduses, aheldab kujutlusvõimet ja nurjab arukaid mõtteid. Ent vahel võib kinnisidee saada seemneks ühele väärt teosele.
 |
| Pixabay |
Juhtus nii, et paar aastat tagasi tuli mul ilma mõistliku põhjuseta silme ette veider kuju. Vanadaam, tume maani kasukas seljas. Käe otsas oli tal must reisikohver, mis tundus üsna raske. Kõrvas särasid kaunid briljandid. Kasukast tõusis raipehaisu, kohver näis kulunud ja plekke täis, aga briljantidega kõrvarõngad olid kahtlemata haruldased ja kallid. Nägin teda kõledas betoonkolossis, mingi nõukaaegse tornmaja trepikojas.
Kes see daam oli ja mis asju ta ajas, jäi mulle selgusetuks, kuid ma otsustasin selle välja uurida. Ilmsi nähtud unenäost sai alguse põnevuslugu "Ta tuleb läbi seina".
Ausalt öelda oli see tundmatu daam mul risti jalus. Aga ma pidin ta kuidagi raamatusse panema, andma talle mingi rolli, mille saaks süžeega siduda. Kirjutades olin sama kaitsetus ja ootusärevusega pingestatud positsioonis nagu lugeja, kes raamatut esimest korda loeb. Uudishimu tiris mind mööda lehekülgi edasi. Read raamatus on minu jäljed, mille sel avastusretkel maha jätsin. Lugeja, kes mulle järgneb, astub mööda mu jälgi. Nii on iga raamatuga. Aga see retk oli minu jaoks ohtlikum ja väsitavam kui eelmised.
Ma ei ole raamatut kirjutades veel kunagi nii palju kõhelnud, otsinud, ümber mõelnud, lõiganud, kleepinud, kustutanud ja veelkord ümber mõelnud. Muutsin korduvalt suunda (ehk süžeed). Erinevad ideed, motiivid ja tegelaskujud tulid ja läksid.
Ei ole õige öelda, et nägin kohutavalt vaeva. Kirjanduslikud ideed on nagu pallid, kurikad ja lõõmavad tõrvikud žonglööri käes. Ma lihtsalt ei leidnud ühe hoobiga õigeid vahendeid, mida õhku lennutada. Oli üksjagu pusimist, enne kui lugu paika loksus ja tõrvikud keereldes lae alla lendasid. Kas järgneb ka aplaus õnnestunud numbri eest, näitab aeg.
*
 |
| Pixabay |
Olulised sündmused ses raamatus leiavad aset üheksakorruselise tornmaja trepikojas. Minu kui maalapse jaoks on suurlinnades asuvate hiiglaslike kortermajade trepikojad õudsed paigad. Neis on midagi ebaloomulikku. Läbi paljude korruste lõikuv jahe ja hall betoonkoobas meenutab ürgse monstrumi kõri. Elanikud ta sees on nagu tähtsusetud parasiidid. Iga aste neil lõpututel treppidel on otsekui kirjadeta hauaplaat. Just selline miljöö sobib suurepäraselt ühe õudse loo tegevuspaigaks.
"Ta tuleb läbi seina" kõneleb mitut masti otsijatest, õnneküttidest ja valevorstidest. Tõde vabastab, aga vale vangistab. Ometi on valed nii ahvatlevad. Inimesed mässivad end vabatahtlikult valedesse nagu pehmesse villatekki, uskudes siiralt, et just nõnda on nad jäise maailma eest kõige paremini kaitstud. Valede villatekist võib aga ühel hetkel saada okastraadist võrk, mis kraabib ihusse sügavaid haavu. Suured ja teravad valed vigastavad rängalt - nii seda, kes okastraadi sees, kui ka neid, kes talle pahaaimamatult läheneda püüavad.
Õnneotsijaid on kolme liiki. Ühed varastavad õnne teiste käest, sest see on nende meelest lihtsaim tee õnnelikuks saada. Teised otsivad heleroosat õnne kogu elu, rühivad visalt silmapiiril terendava paradiisi poole, kuni avastavad: see oli vaid miraaž. Kolmandad teesklevad lakkamatult. Nad demonstreerivad igas seltskonnas ja igal võimalikul moel, kui meeletult õnnelikud nad on, ehkki tegelikult laiub neil hinges ääretu tühjus.
See raamat räägib inimestest, kes tahavad, et neid märgataks. Tähelepanuvajadus on inimlik. Õhk ja vesi, tähelepanu ja tunnustus - nendeta ei saa. Laps nõuab tähelepanu, sest ta tahab, et temaga arvestataks. Ta vajab hoolt. Lapseliku tähelepanuvajaduse kaht poolust esindavad raamatus juutuuber Kätriin ja invaliid Urve. Nad ei saa seda, mida vajavad. Kas see on nende süü?
On ka üks unetu õnneotsija, kes tahaks hoopis märkamatuks jääda: tudeng Selmar, endine kanepisõltlane. Ta elab vaikset ja tühist elu, aina vaeveldes ja otsides. Kusjuures, ta ei tea isegi, mida otsib.
 |
| Pixabay |
Väsimatu otsija on ka kirjanik Andri. Ta on kahtlemata andekas (vähemalt enda arust), kuid tema annet ei märgata ega väärtustata piisavalt. Ta tahaks olla imetletud, särada nagu tähed, mida ta juba lapsest saati on vaadelnud ja uurinud. Ta ihkab lennelda Linnuteel, kuid maised kütked takistavad teda.
Kriminaaluurijad Martti ja Hando otsivad tõde ning armastust. Õigupoolest on nad mõlemad armastuse leidnud, kuid armastus, jah, on säärane müstiline värk, mille puhul pole miski päris kindel. Nad otsivad üht tõde ja armastavad sama naist. Milline draama!
Ja muidugi Daisi. Salapärane haldjalik tüdruk, keda õieti ei märgatagi. Mis tema peas küll toimub? See briljantkõrvarõngastega vanadaam ajas ta hulluks. Mida ta, vaene hing, otsib? Ta kaotas end juba aastaid tagasi, ta otsib iseennast.
*
Ma ei kirjuta raamatuid kunagi ühe suure tükina. Ei ole mul nii, et alustan esimese lausega ja viimasena kukub paberile viimane lehekülg. Seekord sai esimesena valmis 8. peatükk alapealkirjaga "Teispool tuhka ja liiva". See võiks sama hästi olla ka iseseisev novell, mis kõneleb kahest endisest kallimast, kelle suur armastus sai aastatega viimseni otsa. Nad kohtuvad oma tütre kirstu ääres, surnu viib nad korraks jälle kokku. Nad ei vaheta ainsatki sõna. Mõttes süüdistavad nad teineteist ja natuke ka saatust. Mõlemad vedasid oma last alt. Kuid kas see olekski saanud teisiti minna?
Viimasena panin paberile tagantpoolt neljanda peatüki, "Mister Valentine". See on ilmselt üks dramaatilisemaid tekste, mida eales sigitanud olen. Punkti panin 30. jaanuaril, Tammsaare sünnipäeval. Rännak, mida olin kõheldes alustanud ja ülemäära rabeledes läbinud, jõudis lõpule. Kõigist võimalikest versioonidest, mis mu peas kumisesid, sai kirja see parim. Ma loodan.
Natuke kriitikat ka. Raamatus avanevad portreed jätavad puhuti stampliku mulje. Edev ja nartsissistlik juutuuber. Joodikutest külaelanikud. Nussinäljas seelikukütt. Ebanaiselik naisprokurör. Paaniliselt vastassugu pelgav aseksuaal. Taevas halasta! Miks ma nad ometi sellisteks maalisin?!
Ega mul polegi enda kaitseks muud öelda, kui et iga tegelane sünnib just nii, nagu ta sünnib. (Mõttekas vabandus, kas pole?) Jah, kõik juutuuberid, aseksuaalid ja maainimesed pole sellised, nagu ma neid ses raamatus kujutan. Kuid ka säherdused tüübid, just selliste kiiksude ja kaaksudega, on ka päriselt olemas.
*
"Ta tuleb läbi seina" on kardetavasti mu kõige süngem raamat. Kuid ka öö on kõige pimedam vahetult enne koitu. Melodraamat jagub samuti rohkem kui mu eelmistes põnevuslugudes, kuid krussiläinud suhteid ei saagi ilma "melota" lahti harutada. Eelnevate põnevikega võrreldes on "Ta tuleb läbi seina" kahtlemata realistlikum. Ei ole siin pöörast laipade paraadi ega üle-elusuurust kriminaalset müsteeriumi. Kui mõned kunstilised liialdused kõrvale jätta, võiks selline juhtum ka päriselt aset leida. Realism võimendab traagikat.
 |
| Pixabay |
See on lugu purunenud perekondadest. Vanemad teevad lastele haiget ja lapsed vastavad samaga. Armastus, mis näis suur ja vägev nagu ennemuistne kivilinnus, variseb põrmuks. Järele jäävad üksildased tusased inimesed.
Igaühel on oma luupainaja, kes seina taga hiilib. Mida inimene kõige enam kardab, saab varem või hiljem tegelikkuseks. Tondid toituvad hirmust. Neil ei ole varju, nad ise ongi varjud.
Loe veel:
Kui kõlab näki laul, pistab nõid tantsukingad jalga
Hirm sööb hinge seest
Teeme elu põnevaks!
