24. märts 2016

Kuula! Näkid laulavad…

Väike alevik Virumaal. Kunagi ammu – siis, kui idakaarest tõusis korraga kaks päikest, ühel käes sirp, teisel vasar – oli see alevik õitsva kolhoosi keskus. Näete, nendel lubjarikastel nisupõldudel müttasid uhked punased kombainid. Aga selles tellistest kolossis ruigasid rõõmsalt igat mõõtu sead. Ja teispool toda vallseljakut seisis kõrvuti kaks hiiglaslikku karjalauta, sinakad silotornid kesk hoovi kui Peetruse katedraalid.

Jah… See oli ilus aeg. Kõigil oli siis tööd ja leiba. Lapsed laulsid rahust ja sõprusest, punased siidrätid kaelas. Polnud ühtki muret – eriti veel, kui õnnis parteipilet taskus. Pidu kestis, kuni neetud Eesti Vabariik tagasi tuli.

Nüüd on see alevik omadega sama hästi kui õhtal. Inimestest tühjaks jooksnud, varemetes ja jumalast hüljatud. Jah, postkontor veel töötab, apteek on lahti lausa kolm korda nädalas (kl 10–13), kohalikus keskkoolis, mille keldrisse on igaks juhuks tallele pandud silt kirjaga „Põhikool“, õpib peaaegu sada last. Tallinnasse ega Tartusse ükski buss ei käi, aga see-eest saab hommikul ja lõuna paiku Jõhvi kaudu Rakverre sõita (selle lõbureisi eest tuleb maksta vaid € 5).

Valla suurimateks tööandjateks on vallavalitsus, kool ja hullumaja. Õigupoolest on aleviku lähistel asuv psühhiaatriakliinik väga mainekas asutus, kus isegi Riigikogu liikmed sageli ravil käivad. Või noh – valijatega kohtumas.

Pixabay
Aga nüüd jõuame oma ringreisil õige põnevasse kohta. See siin on Kalmujärv. Pikad sajandid ei ole rahvasuud lukku löönud ja sestap teab rahvas endiselt kõnelda, et vanakurat isiklikult on sellesse roheka veega järvekesse sülitanud. Palju õnnetust ja nuttu on Kalmujärv oma külalistele kaela kupatanud. Alles see oli – nüüd on sellest küll tubli kakskümmend neli aastat möödunud – kui üks 16-aastane poiss järve uppus. Tema surnukeha ei leitudki kohe üles. Terve talve hulpis ta kusagil mustas järvemudas, enne kui Kalmujärv ta omastele välja andis.

Mullu suvel kõneldi uudistes, et üks mees, kes oli järve vastu suurt huvi tundnud – ta olevat iseäranis näkkidega seotud pärimust uurinud – leidis samuti kiire lõpu. Ta oli oma vanni uppunud ja keegi olevat teda seejuures aidanud. Muidugi tahad nüüd teada, kes see „keegi“ oli. Kuri näkk – kes muu.

Jätan siinkohal meie väikese ringreisi pooleli. Edasi saad lugeda juba raamatust „Seal, kus näkid laulavad“. 

Ahjaa, pean sind ka sõbramehe poolest hoiatama. Kui juhtud kuulma näkkide laulu, siis kata kohemaid kõrvad! Need kuradima näkid, kes imeilusat laulu lasevad, on tulnud just sinu hinge järele.