Mõne inimese kohta öeldakse: ta on nii ebasümpaatne, kohutav, ennast täis, õel ja läbinisti vastik, õudsemat inimest polegi olemas! Teised ütlevad sellesama isiku kohta: ta on nii heasüdamlik, soe ja sõbralik, meeletult töökas, aus ja hoolas, paremat inimest polegi olemas! Kellel on õigus?
 |
| Pixabay |
Inimesed on nagu raamatud. Mis ühele meeldib, jätab teist külmaks. Ühes tärkab armastus, teises lahvatab viha. Mõni näeb raamatus-inimeses ainult voorusi, teine üksnes puudusi. Osad inimesed ei sobi karvavõrdki kokku. Kui nad ühte ruumi satuvad, tõuseb temperatuur ja ülepinge ähvardab korgid läbi lüüa. Me kanname endas eelarvamusi, mõtteid ja tõekspidamisi, millega tekitame kelleski paratamatult tuska, pettumust või suisa raevu. Ometi ei suuda paljud meist leppida, et täiuslikku inimest ega täiuslikku raamatut pole olemas.
Lahkhelide vundament on mõistmatus. Erineva päritolu, hariduse, kasvatuse ja mõttelaadiga tüübid ei satu just tihti samale lainepikkusele. Kõik ei viitsi ega tahagi seda seltskondlikku raadionuppu kruttida, et sobiv üksmeele lainepikkus üles leida. Nõnda siis istutakse kaevikus ja loobitakse vaenlaste poole oma "tõe ja õigusega" täidetud mürske. Kusjuures, moodne kaevikusõda - toimugu see poliitilisel, kultuurilisel või mis tahes pinnal - on väga humanistlik. Me ei taha oma kalleid vaenlasi hävitada, me kollektsioneerime neid. Kleebime neile külge mõne kõlava sildi, sätime klaasi taha ja imetleme neid nagu suurt varandust.
Mõnda inimest ei olegi lihtne mõista. Öeldakse, et tal on keeruline iseloom. Ka paljud raamatud pole igaühele mõistetavad. Ja põhjus ei peitu tingimata selles, et lugeja on loll. Mõnikord on otse vastupidi, lugeja on raamatu jaoks liiga tark. Ülemäära tark lugeja ei näe rahvaliku lihtsuse sära ega suuda nautida pealiskaudsuse võlu. Kes on sügavalt kiindunud ooperisse, ei mõista, miks paljud fännavad hoopis süldimuusikat. Kes veetnud hulga mõnusaid tunde Dostojevski kaisus, ei tee väljagi Dan Browni sarmist. Kui see tilluke tõde raamatute maailmas kehtib, kas pole ka inimeste maailmas nii, et keerulise loomuga inimesed on hoopiski väga lihtsad, tavalised, ilma kirevate sulgede ja sügavalt metafüüsiliste mõteteta?
 |
| Pixabay |
Enamikele lugejatele meeldib, kui tekst on sisutihe (aga mitte tingimata mõttetihe - see on hoopis teine asi). Palju tegevust ja tegelasi, üks pööre järgneb teisele, natuke nalja ning mõni ilus mõttetera ka sekka - no mida sa hing veel ihkad! Kui kogu see kupatus peab ära mahtuma loetud lehekülgedele (300 on juba väga palju), ongi pealiskaudsus eostatud. Ja see pole sugugi halb. Pealiskaudsus on lihtsuse noorem vend.
Olen vahel mõelnud, miks isikupärased raamatud tunduvad nii eluvõõrad. Uudne teema ja värske käsitlusviis ei taga usutavust ega psühholoogilist veenvust. Varjamatu isikupära ja kirjanduslik küpsus astuvad harva ühes taktis. Aga klišeed - need päästavad pea iga raamatu! Klišeed teevad teose elulähedaseks, sest elu kubiseb ju samuti klišeedest.
Lihtne lugeja, kelle igav elu koosneb hallidest argipäevadest, tahab raamatu kaudu kogeda midagi sellist, millele tal tegelikkuses ligipääs puudub. Ent seejuures tahab ta kohata tuttavaid olukordi, motiive, tegelaskujusid ja mõttekäike. Liiga lennukas kujutlusvõime, liiga isikupärane keel ja vaimulaad peletavad massid raamatust eemale. Klišee annab lugejale turvatunde ja garantii, et teda ei rebita välja tuhkhallist mugavustsoonist.
Tihti kiputakse kõike tavapärast nimetama klišeeks, andmata endale aru, et tavalisus tähendab normaalsust. Enamik inimesi on tavalised. Miks poplaulud on populaarsed? Sest need on tavalised. Miks hollywoodikad ajavad kokku sadu miljoneid dollareid? Sest need ei paku midagi põrutavalt uut. Looming ei pea olema iga hinna eest eriline, tuleb julgeda olla tavaline, see kõnetab tavalist inimest. Me tahame näha, kuulda ja tunda endasuguseid.
 |
| Pixabay |
Olen saanud mägede viisi kirju, mis nõrguvad vaimustusest. Inimestele meeldivad mu põnevusjutud, nad on tänulikud lugemiselamuse eest. Olen ka ise mõelnud: miks? Ma ei kirjuta ju kuigi hästi, mu teosed pole tähelepanuväärsed. Samas mõistan: kunstist rikkumata lugeja lepib vähesega. Kodune suutäis on tihtipeale mõnusam kui kolmekäiguline lõuna Michelini tärnidega restoranis.
Lihtne lugeja ei nõua palju. Piisab sellest, kui laul on ilus, film naljakas ja raamat põnev. Lugejaid ei huvita niivõrd tegelaste arengupsühholoogia, kujundid ja sümbolism, vaid lugu. Lugu, mis haarab, lummab ja ahvatleb. Lugu, mis hämmastab, hullutab ja rõõmustab.
Pealiskaudselt ei ole võimalik maalida välja pooltoone või siseneda tegelaskujude mõttekosmosse. Aga kas see peab olema omaette eesmärk? Ehk piisab sellestki, kui õnnestub kellelegi rõõmu teha. Rõõmutegemine olevat küll meelelahutuse siht, kunsti eesmärgid on kõrgemal.
Kuid mis on siis elu ilma väikese rõõmuta?
