Kuhu peaks inimene pagema, kui ta on läinud oma liigikaaslaste või koguni iseendaga pahuksisse? Ikka loodusesse - mere äärde, sohu ja metsa. Eestlased on loomult kolme jumala teenijad. Meri, soo ja mets on meile sama nagu hindudele Brahma, Višnu ja Šiva. Nendeta ei saa. Nad on pühad, sest me võlgneme neile oma olemasolu. Loodus toidab ja katab meid.
Inimene ei tohi iialgi unustada oma muistset päritolu. Oleme võrsunud samast seemnest, kust männid ja karikakrad, kasvanud samast niidistikust, nagu põdrasamblikud ja kivipuravikud, voolanud välja tollestsamast lättest, kust Pedja ja Emajõgi. Rebased, tihased ja kiilid on meie hõimuvelled. Inimene on samavõrd looduse kroon kui ämblik, päevakoer ja kuklane. Me kuulume loodusega kokku ega saa temata - miks see küll nii sageli meelest läheb?
Inimene, kes on paksu betooni sisse sulgunud, jalgealuse kõva asfaldiga pahteldanud ja end isemõtlevate, kuid hingetute masinatega ümbritsenud, teeb kõike risti-vastupidi loodusele. Ta raiub ja kaevandab, ilma et maale midagi tagasi annaks. Ta kardab põlismetsa nagu vaenlast, suutmata uskuda, et mets on inimkonna suurim sõber. Ta töötab talvel, kui loodus puhkab ja laseb end lõdvaks suvel, kui loodus elust ja energiast pulbitsedes haljendab.
Aastatuhandeid oli inimene kokku laulatatud päikesega, koos tõusti ja koos heideti sängi. Aga kunagi - vist tööstusrevolutsiooni ja massilise linnastumise algusaegadel - andis inimene sisse lahutuse ning jättis päikese maha. Ta ei järgi enam looduse rütmi ega kuule selle meloodiat. Pole siis ime, et nii paljudel on närvid krussis ja juhtmed kärssavad. Metsa hüljanud inimeseloom elab ebaloomulikku elu tehislikus keskkonnas.
Kui inimene on üle mõelnud, üle töötanud ja üle kulutanud, vajab ta ilmtingimata restarti. Tuleb pöörduda tagasi sinna, kust tuldud - sinna, kust rahu ja vaikus pole veel kadunud. Metsas saab inimene olla see, kes ta on. Rõõmsalt kõlisevate käbide all ei kehti ühiskonna kammitsad. Sametise samblavaiba ja siidise sinitaeva vahel on puhvertsoon, kus inimseadusel pole võimu. Mets võib küll hirmutada, kuid ta ei peta kedagi. Mets ei tunne häbi, kõik inimlik on seal loomulik. Kes on rikas, kes vaene - see ei tähenda vähimatki. Metsa silmis on kõik võrdsed. Kirikust aetakse patused välja, kuid laiad laaned võtavad ka patused vastu. Mets on maailma parim pagulaskeskus.
Looduslik ajaarvestus ei ole lineaarne, vaid tsükliline. Pole stardi- ega finišijoont, on vaid katkematu sõõr, mida mööda kulgeda. Paistab, et järjest vähemaks jääb seieritega kelli. Kõikjal - ka bussides, rongijaamades ja ametiasutustes - helendavad elektroonilised ajanäitajad, kellast on alles vaid numbrid ekraaninurgas. Mõnel randmel tiksub veel sihverplaadiga kell - sedagi ilu pärast. On veel raekodasid ja kirikuid, mis vana usu järgi keerutavad seiereid, kuid kauaks neidki? Ometi tuletab seieritega kell, päikesekella noorem veli, meile pidevalt meelde, et kosmoses käib kõik ringiratast.
Algus ja lõpp on inimese leiutatud mõisted. Ilmaruumis pole servi ega nurki, aeg ei lõpe kunagi, universum ei saa iial otsa (füüsikud võivad siinkohal muidugi vastu vaielda). Meie kolmeteistkümne miljardi aasta vanuse universumi taga on kindlasti teine ja kolmaski. Aga selliseid planeete nagu Maa on vähemalt selles universumi nurgas ainult üks.
Piibel kõneleb loo rikkast mehest, kel oli tuhat lammast. Kui üks neist ära kadus, ei pannud ta seda tähelegi. Ta võis endale lubada pillamist ja laristamist. Aga vaesel mehel oli üksainus utetall. Ta hoidis utekest nagu oma silmatera. Kui tall oleks kaduma läinud, oleks ta kaotanud kogu varanduse. Paljud käituvad Maaga rikka mehe kombel, arvates et neil on tuhat planeeti, mida oma lõputute vajaduste tarbeks pügada. Tegelikult oleme kui vaene mees oma üheainsa tallega.
Kui kogu kuld, süsi, põlevkivi, turvas ja fosforiit on maapõuest välja kaevatud, põllud kõrbeks kurnatud, kivid tolmuks tahutud ja metsloomad maha lastud, kes meid siis enam toidab, katab ja soojendab? Kui metsad on lagedaks raiutud, kuhu siis iseenda eest põgeneda?
