Kirjandusõpikud teatavad, et vene kirjanduse suurkuju Puškin lahkus siitilmast duellil saadud kuulist. Puškini surmajat teatakse aga hoopis vähem: tegemist oli prantsuse sõjaväelasega, kel nimeks Georges-Charles de Heeckeren d'Anthès. Prantslane istus lühikest aega vangis, kuid mitte poeedi tapmise tõttu, vaid hoopis seepärast, et duellide pidamine oli Venemaal keelatud. Tsaar Nikolai I andis d'Anthès'ile siiski armu ning hiljem tegi võidukas duellist juba kenakest karjääri Prantsusmaal, tõustes muuhulgas senaatoriks.
Puškin võttis veel surivoodilgi vaevaks saata d'Anthès'ile sõnum: ta palus vabandust. Väljakutsujaks oli ju tema. Kogu traagiline lugu olevat alguse saanud ikka naistest. Nimelt levis kumu, et kõrvuni võlgades Puškini naine tõmbavat teiste meestega ringi ja seda jutuveskit keerutanud omalt poolt ka d'Anthès. Oli, kuidas oli, kuid taolised duellid, mis said tihtipeale alguse veelgi tühisemast sädemest, polnud toonastes oludes midagi harukordset. Palju noori mehi sai hukka nondes kahevõitlustes, kus mängus oli ei midagi vähemat kui au.
 |
| Pixabay |
Au oli omal ajal tähtsam kui elu. Häbi oli hullem kui surm. Mõnel pool maailmas leidub endiselt kultuure, kus häbi saab maha pesta vaid häbistaja verega. Auväärne käitumine tähendab teatavate kommete ja tavade järgimist, nende vastu eksida ei tohi. Fakt, et Puškini mahalaskja ei saanud sisuliselt mingit karistust, räägib enda eest - riiklike seaduste raudne rusikas ei sekkunud, kui mängiti au peale. Muidugi tuli ette küllaga duelle, mis ei lõppenud surmaga. Duell olid ka julguseproov ning alati oli võimalik leida veretu kokkulepe. Peaasi, et au alles jäi.
Kui tulla tänapäeva ja küsida, kas au kuulub endiselt meie paljuräägitud läänelike väärtuste komplekti, on vastus kahtlemata "ei". Aastatuhandeid inimese südametunnistuse külge kuulunud mõiste on põhimõtteliselt käibelt kadunud, täielikult unustusse vajunud. Kui pole au, pole ka häbi. Me elame häbitus maailmas.
Mida see au üldse tähendab? Seletav sõnaraamat annab lausa kolm vastet: 1) eetika kategooria, milles väljendub ühiskonna või sotsiaalse rühmituse positiivne hinnang inimese, kollektiivi vms kohta; hea nimi; arusaamine enda väärtusest, subjektiivne autunne; 2) austus, lugupidamine; 3) lugupidamist, austust äratav isik, tegevus, nähtus vms. "Au" on alles jäänud vaid üksikutesse sõnadesse, nagu aula, auväärne, auaste ja auhind. Keel ei taha kuidagi A-d ja U-d kõrvuti sättida.
Au on olnud ikka aristokraatide asi. Matsidel pole ju häbiraasugi. Au ülendab, teeb õilsamaks ja kõrgemaks. Seetõttu öeldaksegi, et keegi eriti silmapaistev isik on auväärne, teenete ja saavutuste eest autasustatakse, see koht, kus toimuvad pidulikud ja peened üritused, on aula. Kes väärib austust, on millegi poolest hallist massist parem.
See ununenud au, vaprate rüütlite ja üllaste poeetide tunnus, tuleks jälle kolikambrist üles otsida ning tolmust puhtaks kloppida. Vajaksime rohkem au. Rohkem austust üksteise vastu... Milline lihtsameelne mõte! Lugu pidada ja austada - see on neetult raske.
Paljud meie seast ei austa teisi arvamusi, reaktsioone, muljeid, maitseid ja veendumusi iseenda omade kõrval. Meid pole õpetatud rüütlite kombel vastasest lugu pidama. Keegi pole õpetanud meile, pärisorjade järeltulijaile, kes iial ühtki aadlitiitlit pole kandnud, milline vägi on aul. Me ei usugi, et au on midagi sellist, mis jagades üha kasvab. Tunneme küll valehäbi kõiksuguste tühiste asjade pärast, kuid ei tunne tõelist häbi - seda, mis jääb järele siis, kui au on kadunud.
