21. september 2013

Munadega tarkus

Nüüd on inglise naisõiguslased ulsterlaste wõitluse wiisi tarwitama hakanud. Ka nemad asutavad kaitseväe. Bowis, Londoni eeslinnas, kirjutasiwad endid läinud nädalal esimesed 300 naist naisõiguslaste wäkke. Palgati wehlkemise ja boksimise õpetajad, et edaspidi politseile osavamalt vastu astuda. /---/ Tuntud miss Emerson pidas uutele nekrutitele järgmise kõne: „Kawatsetud sõjawäelise õpetuse eesmärk on Downing Streeti (uulits, kus walitsuse peaasukohad on) ära võtta ja ministrite kontorid ümber piirata. Teie kõik olete kuriteost Sydney uulitsal kuulnud, kus jaanuarikuul 1911 Wene anarhistid ja kurjategijad ühes majas 700 soldatile ja politseinikkudele wastu panivad. Downing Streetis peab asi tuhat korda hullem olema.“ 
(Ajaleht Olewik, 9. november 1913) 

Sada aastat on neist ärevatest sündmustest möödunud, aga naiste ja meeste ühiskondlikud õigused pole ikka veel tasakaalupunkti saavutanud. Õnneks ei kasuta naisõiguslased enam poolterroristlikke vahendeid, mille poolest inglise sufražetid kurikuulsaks said – praeguseks on appi võetud puhtpoliitilised hoovad. 

Briti feministlik aktivist Mary Wallstonecraft oli üks esimesi, kes naiste õiguste teemal teravamalt sõna võttis. 1792. aastal ilmunud kirjutises kuulutab ta, et naiste niinimetatud alaväärtuslikkus ei seisne mitte bioloogilises nõrkuses, vaid meeste soovimatuses kohelda naisi kui endale võrdväärseid olendeid. Paljud 19. sajandi mõtlejad arvasid, et sugudevahelisi pingeid leevendaks see, kui naistele korralikku kooliharidust anda. Enne esimest maailmasõda oli kõrgharidus naissoole peaaegu kättesaamatu, kuid suured tapatalgud, mille käigus mehed üksteist hea tava kohaselt veristasid, tõstsid nagu võluväel naiste tähtust ühiskonnas. Naised pidid rindel rüselevate mürakate asemel mehetöid tegema. Kaks suurt ilmasõda ajasidki „meeste“ ja „naiste“ tööd segamini. Samal ajal omandasid naised järjest enam poliitilisi õigusi. Kuuekümnendate seksrevolutsioon tõi esile uued soorollid. Nüüdseks on mehed ja naised näiliselt võrdseks saanud. Miks tekitab siis väljend „sooline võrdõiguslikkus“ endiselt nii palju pahameelt? 

Mrs Wallstonecrafti unistus haritud naistest on suures osas täitunud. Naised on vabanenud meestekeskse maailma sotsiaalsetest kammitsatest. Aga just siin tulebki ette looduslik piir, mida paljud feministid alahindavad. Mehed ja naised võivad olla ühiskondlikus plaanis võrdsed, kuid bioloogiliselt – oh seda õnnetust! – jäävad mehed ja naised ikka erinevaks. Inimühiskonnas võib ka jäiku soorolle pehmendada (naised pritsumeesteks ja mehed lasteaianaisteks!), kuid kanad ei hakka eales kirema ega pullid piima andma. Soolise võrdõiguslikkuse advokaadid eiravad jämedalt loodusseadusi ja talupojatarkust, mille vundamendiks on looduslikud/loomulikud protsessid. 

Hiljutine kokajuhtum Gustav Adolfi Gümnaasiumis on näide talupojatarkuse minetamisest. GAG-i idee noorest meeskokast, kes uuendaks klassikalist koolimenüüd ja ärgitaks kooliperet tervislikumalt toituma, oli igati jumekas. Kui üks asutus (antud juhul lugupeetud kool) sätib paika oma visiooni ja hakkab seda tarmukalt teostama, siis kus on väärtegu? GAG pani välja ausa kuulutuse, ehkki oleks võinud minna ka „sooneutraalset“ rada pidi ja otsida lihtsalt kokka. Niisiis, intriig seisnes aususes ja otsekohesuses, mis on teatavasti poliitilise korrektsuse vastandid. GAG-i visioon on igati eetiline, ainult et selle teostamiseks valiti „vale“ moodus, millega riivati feministlikku etiketti. 

Aga tõele näkku vaadates – peaaegu kõik maailmatasemel meisterkokad on mehed. Nii on see loomuliku konkurentsi tingimustes välja kujunenud. Paljudel aladel, kus konkureerivad võrdsetel alustel nii mehed kui naised, jõuavad tippu ikka enamjaolt mehed. Meeste ja naiste saavutusi tuleks võrrelda erineval skaalal – nii, nagu spordiski. Mõnel alal (kasvõi kokanduses) jäävad aga mehed ikka autoriteetideks ja maskuliinne kuvand mõjub sageli sisendusjõulisemalt kui naiselik. Mehed on pealegi valmis rohkem riske võtma ning eksperimenteerima, mis tuleneb muuhulgas bioloogilisest eelsoodumusest.

Talupojatarkus on munadega tarkus – sügavalt mehekeskne, empiirikal ja loogikal põhinev mõtte- ja toimimislaad. Maskuliinset mõtlemist ei tohi siiski uisapäisa diskrediteerida. Talupojatarkus toimib ka naiste huvides. Paraku on sedasorti tarkust raske määratleda. Vahest aitaks talupojatarkuse mõistmisele kaasa… naiselik vaist? 

Kõigi sotsiaalsete gruppide, sealhulgas sugude võrdne kohtlemine on üllas, aga paraku utoopiline konstruktsioon. Meeste ja naiste soolise võrdõiguslikkuse alus on juba paigas ja seda ei anna enam laiemaks venitada. Kui mõningad agaramad feministid ei kavatse edukatele meestele kuuluvate ettevõtete aknaid kividega sisse loopida, nagu nende eelkäijad saja aasta eest, siis tuleb neil lihtsalt leppida tõsiasjaga, et mehed on mehed ja naised on naised ning tippu jõuavad ikkagi riskialtimad mehed, sest – pange tähele! – Emake Loodus tahab nii.