Mõned päevad tagasi komistasin netidžunglis kolades kogemata ühe meestele adresseeritud suhteteemalise artikli otsa. Nagu miljonites teistes sama valdkonna kirjutistes polnud selleski midagi uut ega huvitavat. Ikka need ehalkäimise jutud, ainult et 21. sajandile vastavalt nilbemas sõnastuses. Erinevalt looduse moraalikoodeksit järgivatest loomaliikidest eelistab inimene paarituda aastaringselt. Seetõttu treivad ka „suhteeksperdid“ artiklikesi olenemata sellest, kas väljas lõõskab päikene või lõikab pakane.
Suhteteemaliste artiklite juurde siginevad kommentaarid on tihtipeale huvitavam lugemismaterjal. Eks kommentaarinurgaski kipuvad korduma samad rõõmud ja mured. Huvi pakuvad pigem isiklikud lood, mida anonüümsuse kattevarjus jagatakse. Lõpmatuks murekohaks paistab olevat sobiva partneri leidmine. Kellel pole „eksidega“ vedanud, kes pole toda teist poolt eluilmas leidnudki.
Toon siinkohal ära ühe 25-aastase noormehe kommentaari, mille põhjalikkus näitab probleemi tõsidust ning mis esindab suure tõenäosusega ka paljusid teisi noori Eestimaa kodanikke, soost sõltumata:
20-ndad poole peal ja ikka pole voodisse jõudnud. Käid trennis, tööl, vorm võiks vb gramm parem olla. Haridus ka on ning raha pole probleemiks. /…/ Kõige koomilisem on see, et pole ka tüdruksõpra olnud. /…/ Kus on normaalsed naised?
/…/
Ei ole ma peoinimene, ei ole alkomuret, isegi ei suitseta – no vinks-vonks, aga ikkagi näed… ikka üksi.
Kinos käin ka, aga kuidas kinos tutvuda? Kõik jooksevad viimasel minutil saali ja hiljem kiiresti-kiiresti saalist välja. Minna üksi kinno ja hakata kõrvalistujaga juttu ajama kui need esimesed reklaamid on ennem filmi algust? Niipalju kui olen muuseumis käinud, siis paljud on seal nii omaette ei soovi segadagi ja kui miskit ütled, siis ignoreeritakse või krimpsutatakse nina… Teater – kes sinna üksi läheb. Ja enamik siiski kaasaga seal.
Tundub jah, et ei ole ma selle õigega kokku jooksnud, aga kus temaga kokku joosta üldse? Klubist neid ei leia, eelpoolmainitud kohad ka kahtlased – võib küll näkata, aga väga ebatõenäoline. Oehh, kohe raske.
Või on mul see, et ma olen teiste inimeste läheduses ja kui vaja pikemalt koos olla, täiesti nii, nagu ma olen. Ei mingit petlikku mina, ei mingit eneseupitamist või teesklemist, et olen keegi teine. Ei ole midagi võltsi. Tundub, et tänapäeval ehmatad vist peaaegu kõik aususe ja otsekohesusega ära.
Vist otsitakse midagi ideaalset, aga kuna soovitakse võltsi ja ise ollakse võlts, siis tegelikult teist inimest polegi näha, kes selle fassaadi taga võib peituda. Seepärast vist see partnerite vahetus toimubki 20ndates nii massiliselt, või praegu võib vist öelda, et isegi 10ndates…
Mis sa oskad kosta? Näib, et meie aja inimesed, kelle jaoks suhtlus selle erinevates vormides ja väljundites on sama normaalne nagu sissehingatav õhk, ei suuda ometi tekitada püsivamaid kontakte. Vaarvanemate aegu said ühe küla poiss ja teise küla tüdruk simmanil kokku, semmisid väheke ja juba oligi laulatuspäev käes. Pere tuli ju nii ehk naa luua. Ei olnud ennevanasti kellelgi aega katsetada ja proovida – vaatame, mis sellest suhtest välja tuleb! Kõige tähtsam oli laste saamine. Abieluaastate jooksul sai nii mõnelegi naisele ja mehele selgeks, et nende liit on saatanast, kuid lahutus oli paljude jaoks häbiasi. Lahutas rohkem linnarahvas, maal oldi kannatuste ja raskustega harjunud ja need pidid ka abieluga kaasas käima. Mis ei tapa, teeb tugevamaks, või kuidas?
Heaoluühiskonnas ei ole kannatustel kohta. Pere loomine ei ole suhetes eesmärk number üks. „Õiget“ otsides otsitakse õnne, naudingut, emotsionaalset tuge. Nagu ka eelmainitud anonüümne noormees ütles: otsitakse ideaalset.
Ma ei lasku süvafilosoofiasse ega küsi, kas ideaalset inimest – naist või meest – on olemas. Inimese enda rahutu teadvus teeb ka paradiisist põrgu ja esialgsest ideaalpartnerist võib ühe nipsuga saada jobu, siga, nõid või psühh. Isegi kui asendada „ideaalne“ tsipake lahjema „normaalsega“, jääb igatsuste sisu samaks. Ikka õhatakse taevaliku paleuse poole. Väikeste kiiksude ja vigadega on raske leppida – eriti siis, kui kõrvutada virtuaalmaailma tegelikkusega. Ekraani taga on kõik inimesed imeilusad, lahedad ja põnevad. Tegelikkuses…
Tahaks hoopis küsida: kas me oleme piisavalt ausad? Ausad iseenda ja teiste suhtes? Igaüks peaks sellele mõtlema. Aga ausus ei ole nõrkadele. Iseendaks olemine nõuab roostevabast terasest selgroogu. Kuid seda imetlusväärsemad on ausad inimesed! Ja ometi – neid peljatakse. Maski varjus on ju mugavam elada.
Vahest peaks kaaskodanikega suheldes kriitikal volüümi vähemaks timmima. Milleks näha vaid vigu? Mina olen oma senise lühikese elukese jooksul avastanud, et eelarvamused ei tule suhetes kunagi kasuks. Võib-olla peaks inimesi rohkem usaldama? Aga keda tasub usaldada, et mitte haiget saada?
Küsimused on vastuste otsimiseks. Kel janu, sel jalad, ütles vanarahvas. Kellele üksindus piinu valmistab, leiab viimaks leevendust, egas head mehed ja naised pole ilmast otsa saanud. Tuleb vaid ise olla piisavalt „hea“, et mõnda neist ligi meelitada.
„Ja kust siis naisi leida?“ küsib mõni lugeja. Mispärast sa seda minu käest küsid?! Kanu tuleb otsida õrrelt, küllap ka naised kusagil pimedas lae all kükitavad!
